Apollo Raamatumaja
Mõnikord on nii, et taevas paistab päike (aga pole liiga palav), puhub kerge tuuleke (mis ei ole liiga vali) ning linnud laulavad (aga mitte liiga kõvasti). Elul justkui poleksi midagi häda; kasutades uuspööbli terminoloogiat on kõik on tšill ja lill. Ilmselt ongi, aga kolumnistidele valmistab selline asi kõvast valu kõrvade vahele — tuleks justkui rääkida millestki ilusast, aga kuidas sa räägid. Eestlane ei räägi kunagi positiivsetest asjadest, mis juhtuvad kellegi teisega — eestlane peab igal sammul demonstreerima, et tuhandeaastane orjapõli on temasse jätnud pöördumatu jälje, mis tuleb kõikidel ülejäänutel alustades naabrimehest ja lõpetades jõuluvanaga talle intressidega kinni taguda. Sulas, täies mõõdus peo peale ning jooksuga.
Seekordseks hädaoruks on siis Vilja Kiisleri kiusuks suletud Viru tänava Apollo raamatupood, kust ta väidetavalt käis tihtipeale kohvi rüüpamas ja (teades, mis hinnaga Apollo oma raamatuid kirjastustelt saab) räigelt ülehinnatud lektüüri kokku ostmas. Või tasuta ajakirju sirvimas. Nüüd pandi see koht kinni ja tal on kurb meel ning selleks, et teised tema meelehärmi jagada saaks kirjutas ta kohe asjakohase nupukese.
Minu arvates on selle koha sulgemine suure plaanis võttes ainuõige tegu, seda enam, et raamatupoodi mitte ei suletud, vaid koliti ümber odavama pinna peale Solarise keskuses. Selle pinna omanik tahab selle eest saada renti 200000 krooni kuus ja see on igasuguse raamatupoe jaoks liig mis liig. Teine asi on ka see, et raamatupood ei peaks asum turistide tänaval ühes viinpoodide, kõrtside ja “kerges jopes” soomlastega. Selle ees juba on välipuhvet, üle tee saadavad erineva kangusega vandesõnu lendu kaasaja voormimehed ning ostavad lilli lõbumajast koju hiilivad erinevat sorti lipsukandjad, kes putkade rivist odavat lepitust katsuvad leida. Lisaks kui sellele majale otsa vaadata peaks igaühele selge olema, et see maja on ideaalne koht ühe kõvemat sorti kõrtsi, mitte raamatupoe, jaoks. Seda enam, et selle sortiment oli võrreldes üle tee asuvas Viru Keskuses oleva Rahva Raamatuga võrreldes igasugust arvestatust.
Tegelt võib-olla teen ma kolumnistile pisut liiga, sest ma saa päris hästi aru, kas selle teema üles tõstmine oli tingitud sellest, et eestlased joovad liiga vähe ehk satuvad liiga harva Viru tänavale, mis on sisuliselt üks suur puhvet. Või käis talle närvidele see, et eestlased loevad liiga palju — pärast uute poodide avamist Solarises ja Tartu Lõunakeskuses kasvas Apollo müük poole aastaga masust (sic!) hoolimata 12%. Üleüldse on huvitav, et mis häda tal selle Apolloga on? Tegemist on Soome kontserni Rautakirja osaga, mille Eesti filiaalil on käpp sees suures rohkem kui paaris asjas. Näiteks Rahva raamatuga kahasse kaetakse ilmselt rõhuv enamus Eesti raamatumüügist ning nagu näha, läheb Apollol väga hästi. Kas see on siis halb? Kas on halb see, et eestlased jälle raamatuid loevad? Aga näe, kõigile see ei meeldi, sest raamat peab ilmselt jõudma inimesteni vere ja higi hinnaga, ülikallilt ning üleüldse pole raamat tööinimestele vaid neile, kes saavad omale lubada kibedal tööajal kesklinnas promeneerimist ning raamatupoe puhvetis kohvi joomist. See Viru Apollo pandi nimelt tavalise päevatöö tegija jaoks lisaks veel liiga vara kinni.
Võib-olla on minu probleemiks hoopis see, et ma kohvi ei joo või et ma olen mees. Mina tahan, et kõik asjad oleksid ligistiku, sest mul ei ole ei soovi ega tahtmist oma asjade järgi ringi tuisata, kaupluseaknaid imetleda ning ehk isegi enne raamatupoodi piilumist uuele kingapaarile pilk peale heita.
Post a comment