Kui kunagi peaks puhkema sõda Euroopas, on selle põhjuseks mingi naeruväärne asi Balkanil
— Otto von Bismarck
See rohkem kui sajandivanune tsitaat on taas ja taas tõestanud oma vettpidavust, muutes Saksamaa esimese riigikantslerit prohvetiks. Kui mõned kuud tagasi Kosovo kuulutas välja oma iseseisvuse, hoiatasid paljud riigid (nende hulgas Gruusia), et taoline samm julgustab separatiste ning annab neile pretsedendipõhise legitiimsuse oma nõudmistele. Venemaa teatas, et kõik mis on lubatud Kosvole on lubatud ka Lõuna-Osseetiale ja nõnda said vaekausid paika seatud. Sõnades Gruusia liitlane Eesti hülgas tol kriitilisel hetkel oma sõbra ja otsustas toetada Kosovo iseseisvust.
Vaatame natuke tagasi ajaloos, et näha, mis selle Osseetiaga on. Selgub, et osseedid on Iraani päritolu rahvusgrupp, kellel oma kultuur ja keel. Nende omariiklus ulatub kaugele mineviku, erinevalt näiteks Eestist, mis sai iseseisvust maitsta esimest korda alles eelmine sajand. Tõsi viimasel ajal on nad olnud pidevalt kuulunud Vene impeeriumi koosseisus. Küll suhteliselt autonoomselt, aga ikkagi. Gruusia koosseisu sattus lõunaosa alles siis kui enamlased ja vähemlased seal maid jagasid. Grusiinid olid valdavalt vähemlaste poolt ja osseedid vastupidi. Pärast kogu kaukaasia oma kontrolli alla saamist jättiski NSVL pool Osseetiat Gruusiale, sest kellelegi ei tulnud tollal pähe, et vaevalt 60 aasta pärast muutuvad piirid sealmaal taas oluliseks. Tegelikult nõnda eemalt vaadates on osseetidel isegi suurem alus nõuda enesemääramisõigust kui Kosovol eales on olnud.
Vaatame tänast päeva juba 80-ndate lõpus puhkenud konflik tõmbas selge joone maha. Kuigi nõuka ajal oli seal sõlmitud suure koguses segaabielusi ning rahvusel ei olnud suurt tähtsust, muutus kõik kui mägede vahel hakkasid puhuma iseseisvustuuled. Ajalooliselt on oseedid alati venelastega ühe mütsi all olnud: jaga ja valitse printsiibi kohaselt olid nad Vene impeeriumi eelistatud rahvas ja see staatus on suuresti säilnud neil tänase päevani. Tänu sellele on nad üpris rahul Vene Föderatsiooni koosseisus ning erinevalt Savisaarest, kes lubas iseseisvuse nimel rahva kartulikoori sööma panna eelistasid nemad mugavat elu suure riigi koosseisus. Kuigi see võib-olla tundub dekadentlik, oli see nende vaba valik nagu oli vaba ka meie valik. Pärast iseseisvuse väljakuulutamist pidi inimesed otsustama, kas nad osseedid või grusiinid ja siis omale poole piiri kobima. Loomulikult ei toimunud see vabatahtlikuse alusel ja kodu pidi jätma sajad tuhanded inimesed mõlemalt poolt ja loomulikult ei piirdunud kogu konflik ainult sõnavahetusega. Gruusi katsus ennast kogu endise Gruusia NSV territooriumi ulatuses kehtestada, kuid paraku üpris edutult. Tänu sellele jäi Lõuna-Osseetia veidraks eikellegimaaks.
Õigupoolest, kui Gruusia poleks proovinud ennast nõnda jõuliselt kehtestada, oleks tõenäoliselt tekkinud tema kõvale ka sootuks sõbralikum ja Venemaast sõltumatum Osseetia Vabariik (või midagi muud taolist), kuid paraku läks asi teistmoodi ja hirmunud osseedid olid kerge saaks venelastele, kes nad muidugi avasüli vastu võtsid. Nagu näha — sõpra tunned hädas ning kuigi Venemaa motiivid olid enam kui hämarad ei olnud põgenikel palju valikuid. Seega taimelava konfliktiks oli loodud.
Tähelepanuväärne on ka see, et vähemalt 90% Lõuna-Osseetia elanikkonnast on Venemaa kodanikud. Põhimõtteliselt on Venemaa suisa kohustus oma elanikke kaitsta nagu on ka Eesti kohutus oma kodanike huve kaitsta — nii siin kui sealpool piire. Kuna sealsel elanikkonnal pole mingeid sooje tundeid Gruusia vastu, siis ainuke võimalus seda ala enda kontrolli all hoida oleks rahvuslik puhastus — saates kõik osseedid Venemaale.
Kuid vaatame nüüd viimaste päevade konflikti ennast. Mõned kuud tagasi esitas Gruusi soovi NATO-sse astumiseks. Nagu näha oli eelnevalt kõvasti lobitööd tehtud ning esmapilgul tundus, et sellest on küll. Hea tahte märgina saatis Gruusia Iraaki tervelt 2000 sõdurit, muutudes pärast Ühendriike ja Suurbritanniat kolmandaks suurimaks väekontingendiks konflikti raames. Ometigi sellest ei piisanud ning peamiseks põhjuseks oligi lahendamata Osseetia küsimus. Põhimõtteliselt õige ka — kellelgi ei ole vaja liitlast, kes juba on praktiliselt sõjajalal kellegagi. Selliseid sõpru omades pole sul enam vaenlasi vaja kuna need tulevad iseenesest. Vaatamata sellele, et USA oli hoiatanud Gruusiat relvakonflikti taasalustamise eest otsustas Gruusia siiski regioon jõuga endale kontrollile allutada. Tõenäoliselt oli selle peamiseks põhjuseks just Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine, sest nagu ma ennist märkisin on osseetide argumendid enesemääramisele palju tugevamad, kuid Kosovo albaanlastel kunagi on olnud. Teiseks maailmamajanduse üldise nõrkuse ajal jõuliselt tugevnem venemaa ei jätnud ka palju valikuid. Võib-olla veel mõni kuu ja olekski juba hilja olnud. Mägede pojad on uhked oma terriotoriaalse terviklikkuse pärast ja midagi nad naljalt võitluseta käest anda ei soovi. Iga järgnev päev oleks aga eduvõimalusi vähendanud.
Sestap tungiski Gruusi üle pika aja jõuga Lõuna-Osseetiasse, teades, et venelased ei saa kõrvaltvaatajaks jääda ning on sunnitud vastuaktsioone sooritama. Ka Olümpiaaeg ei olnud tõenäoliselt juhuslikult valitud ning loodeti, et taoline rahvusvahline suursündmus aitab varjutada kogu konflikti algust ning kui asi kõikide silma ja kõrva jõuab, siis ei huvita enam kedagi esimesed päevad. Selleks hetkeks jääb mulje, et suur Venemaa kiusab jälle oma väiksemaid naabreid. Sellega koos on esimese vaatuse jaoks nupud lauale pandud.
Sellega seoses tuletam ma meelde ühte teise mehe, Charles de Gaulle tsitaadi: “Riikidel ei ole sõpru. Riikidel on huvid.” Kas eestlaste huvi oli toetada väikese ülivaese (kuigi mõõduka) islamiriigi loomist, mille peamiseks ekspordiartikliks oleks sihvkad ja kuritegevus niigi volatiivsele Balkanile või tugeva ning ühtse kaitsetorni loomist meiegi jaoks potentsiaalse agressori piirile (Gruusia). Meie poliitikud toetasid esimest varianti. Piinlik on aga ka see, et nüüd kus häda käes, on kõigil Kosovo lugu meelest läinud ja kisatakse Gruusia toetuseks. Aga sõnad, nagu näha on odavad. Sellal kui oli vaja tegusi teha ning näidata üles Eesti huvide eest seismist, keerati ühele oma lähimale liitlastele selg. Nõnda käitudes tekib küsimus, et kui kunagi Eestile olulistes küsimustes lahkhelid tekivad, siis kas Gruusia meid enam toetab? Kas selliseid tuulelippe keegi üldse toetada tahab?
Asjalik. Midagi analoogset ma ka ise arvasin.
Ootan järge!
Ajalooline põhjus on täiesti olemas. Osseedid alias alaanid pole mitte alati praegustel asualadel elanud ja ammugi mitte Gruusias. Ajaloo käigus mongolite-tatarite rünnakute ning Timuri vallutusretkede tagajärjel taandusid nad oma esialgsetelt asualadelt aina sügavamale Kaukaasia aladele, kus leidsid eest grusiinide asualad. Grusiinide vahele nad elama hajusidki nagu nõukogude ajal venelased eestlaste vahele. Grusiinid neid ära ei ajanud, mis aga ei tähenda, et nüüd peaks Gruusia vabatahtlikult ning leplikult kõrvu lonti lastes võimaldma osseetidele mitte nende etnilistel aladel veel riikki moodustada. Äkki annaksime ka Ida-Viru venelastele võimaluse omariikluseks (Eestis ju tsaarivõim 200 aastat püsinud!), mis siis kiiresti Vene Föderatsiooni koosseisu end munsterdab? Ja nii see riiklik terviklikkus tellis-tellise haaval laiali veetaksegi.
Alaanid pole tõepoolest sugugi mitte alati nii pisikese maa peal elanud, selle koha pealt olen ma nõus. Kusagil meie ajaarvamise alguses hoidsid nad enda käes kogu selle ümbruse maid. Koltšid ja ibeerlased, kellest hiljem tekkisid tänapäeva grusiinid elasid tollal üksjagu lõuna pool ning imbusid vaikselt põhja kuni neil tekkis ühine piir. Ajapikku kahanesid alaanide alad — nii hunnidel kui mongolitel on seal oma sõna sekka öelda.
Õigupoolest olid algaja alaanidel päris suurekaliibrilised ettevõtmised — nad jõudsid Suure Rahvasterändamise käigus otsapidi välja isegi tänapäeva Hispaaniasse ja Aafrikasse, kuid ma usun, et see ei ole sugugi praeguse vestluse mõte.
Siin võib muidugi rääkida selles, et alaanid kui Iraani päritolu hõimud ei ole juurtega sealses pinnases kinni. Aga nõndasamuti ei ole ka grusiinid, kuna nende “etnilised alad” jäävad lõuna poole ja sellesse piirkonda jõudsid alaanid enne. Muide, kes üldse on grusiinid? Traditsiooniliselt loetakse Grusiinideks ibeerlasi ja mingil määral ka koltše, aga viimased on juba kummi venitamine. Praegusel hetkel vaatavad osseedid grusiinide pihta TÄPSELT samamoodi nagu meie vaatame venelaste pihta ja üsna hea põhjusega. Näiteks eelmise sajandi algust etnilist puhastamist nimetavad osseedid siiamaani genotsiidiks — fakt, mille on isegi grusiinid omaks võtnud, kuigi nad sõnastavad seda leebemalt (ja lisavad sinna juurde midagi parastavat). Muide, alaane refereeritakse ajalooliselt ka muu hulgas kui sküüte, kuigi sküütide all mõeldakse tavaliselt rohkem etnilist gruppi kui konkreetset rahvust.
Õigupoolest kui hakata juuksekarva lõhki ajama, siis peaks ka eestlased oma “etniliseks maaks” ilmselt mingid Uuralite aga olevat metsa lugema, mis nagu näha muudab kogu selle etnilisuse teema üsna naeruväärseks. Rahvad on rännanud läbi aegade ja piirid nende vahel on ja jäävad teinekord üsna häguseks ning liikuvaks. Kuna nii alaanid kui grusiinid võtsiks omaks ristiusu ning kogu kant on päris tihti ühe või teise võõrvõimu käpa all olnud, on väga täpseid piire nende vahel raske tõmmata — ainuke asi, mis neid eristab ongi rahvus. Samamoodi nagu meie oleme nii sakslaste, venelaste, taanlaste kui rootslaste tuhvli all olnud. Ei ole vahet, kes kus elas 6000 aasta eest — oluline on see, kus nad elavad praegult.
Lõpetuseks: mina toetan rahvaste enesemääramisõigust. Kui nad tahavad ennast kasvõi põlema pista, siis tehku seda — mina neile kätt ette ei pane. Kui tahavad olla venelastega ühe mütsi all, siis olgu. Selge on see, et ainuke võimalus seal asja kontrolli alla saada on genotsiid, sest võimalust heaga asi ära lahendada ei osatud siis kui see veel võimalik oli kasutada. Ida-Virumaaga mingeid paralleele tõmmata aga on lihtsalt pehmelt öeldes kohatu.
Ei ole mõtet seda üksüheselt Kosovoga siduda. See konflikt on küdenud ja vaikselt küpsenud aastaid. Venemaa on nedi rahastanud, relvastanud, ässitanud ja vaikselt ärgitanud Gruusiat tulisatam terve viimase kümnendi. Rääkimata grusiinide deporteerimisest Moskvast, majandusblokaadist või keset talve gaasi kinnikeeramisest.
Kosovos seda pole olnud. Seal on olnud hoopiski aastatid kestnud protsess, kuhu kaasati kõikvõimalikud rahvusvahelised organisatsioonid, teised riigid, kus läbirääkimised kestsid aastaid, tehti ettepanekuid, kompromissetepanekuid, sätiti ajakavasid, referndumeid, valimisi, otsit sõltumatuid ja osapooltega mitteseotud vahendajaid (a la ÜRO eriesindaja Kosovos Marti Ahtisaari).
Ma saan aru kui keegi üritab Kosovo ja Osseetia vahele paralleeli vedada, kuid tulsk siiski näha ka mõlema puhul fundamentaalseid erinevusi.
Mis puutub väitesse, et “Tähelepanuväärne on ka see, et vähemalt 90% Lõuna-Osseetia elanikkonnast on Venemaa kodanikud. Põhimõtteliselt on Venemaa suisa kohustus oma elanikke kaitsta nagu on ka Eesti kohutus oma kodanike huve kaitsta — nii siin kui sealpool piire.”, siis Rootsi välisminister juba näitas sellise väite absurdust kui ka vastuolu rahvusvahelise õigusega.
Kohustus kaitsta on riigil, kus inimene asub. Kui vene kodanik on New-Yorgis, siis peab USA teda kaitsma. Kui ameeriklane on Venemaal, peab Venemaa teda kaitsma. Bildt ju viitas ka sellel kuhu viiks äraspidine loogika. Jagan passid teises riigis olevatele inimestele välja ja siis kasutan seda ettekäändena tollele riigile kallaletungimisek. Seda meetodit on varem ka kasutatud-Hitler 1939.