Kuigi praeguseks on vaenupooled sõlminud vaherahu, kestab oma piiridesse taandumine veel mõnda aega. Mõlema riigi propagandamasinad tulistavad hetkel veidravõitu avaldusi süüdistades teineteist kõigis miljonis surmapatus. Üldiselt on asi segane kindlasti ka relvakonfliktist osavõtjate endi jaoks, kuna mõlemal poolel hägustavad piire paramilitaarsed organisatsioonid, kes alluvad juhtidele vaid formaalselt. Seega ei ole aeg veel küps järgmiseks vaatuseks ning senikaua maksab teha veel ühe vahekokkuvõtte.
Tänases EPL-s avaldati hariv jutt sellise mehe nagu Leo Kunnase sulest. Erinevalt teistest “spetsialistidest” usaldan ma tema sõnavõtte sootuks rohkem: tegemist on reservkolonelleitnantiga, kes on varemgi otsekohese ja ausa ütlemise eest riigiisadelt vitsa saanud. Ta on avaldanud põneva raamatu nimega “Viiv pikas sõjas”, kus ta räägib oma kogemustest Iraagis, sündmustest ja tähelepanekutest. Kahjuks on see raamat peaaegu igal pool välja müüdud, kuid ma usun, et see peaks olema kõigile asjast huvitunute jaoks kohustuslik kirjandus. Kuidas oleks kordustrükiga.
Leo Kunnase artikkel nimega “Sõja õppetunnid” analüüsib esimeste päevade sõjategevust ning katsub aimata mõlema poole plaane. Ta on üllatunud selle üle, et Gruusia isegi ei proovinud kiiremas korras blokeerida Roki tunnelit, mis oleks muutunud situatsiooni Termopüülide lahingu laadseks. Selle asemel asuti hoopis Tšinvalit pommitama, kasutades suurtükke ja reaktiivmürske. Kunnas peab seda lihtsalt Gruusia liigseks kiirustamiseks, millega ma aga paraku nõus ei tahaks olla, sest isegi kiirustades ei tehta otseseid rumalusi. Alternatiivist on ta ilmselt teadlik, kuid ei julge seda välja tuua ja selleks on etniline puhastus.
Eelkõige siiski ei osanud Gruusia oodata Venemaa nii kiiret vastulööki, fakt, mida rõhutas ka Kunnas. Tema sõnul on venelaste relvastatud jõud kordades parema ettevalmistusega ning varustusega kui praegused analüütikud ja poliitikud arvavad. Võimalik, et ka grusiinid lähtusid samast teabest, mille alusel tegutsedes oleks neil olnud aega päris mitu päeva. Samuti on võimalik, et linna pommitades sunnivad nad elanikkonna lahingutegevuse eest Põhja-Osseetiasse pagema, tekitades olukorra, kus venelaste polegi nagu kellelegi appi tõtata. Pealegi kui linn maatasa teha, siis pole elanikkonnal kuhugile naasta, mis oli ilmselt ka teine argument selleks aktsiooniks. Analoogset poliitikat ajasid omal ajal ka kaks teist kuulsat grusiini: Lavrenti Beria ja Jossif Vissarjonovitš Džugašvili: pole inimesi, pole probleemi. See seletaks üsna kenasti ära ka miks tunnel jäeti sulgemata, sest vastasel korral poleks osseetidel olnud kuhugile taganeda ning nad oleks jäänud grusiinide probleemiks.
Venelaste kiire ning jõuline sissemarss ajas paraku kõik kaardid sassi. Vähemalt uudistest tundub, et see oli koguni nii ootamatu, et sõjatehnika jäeti paljudesse kohtadesse korratu põgenemise kõigus lihtsalt vedelema. Gori linn jäti maha ilma katseta vastupanu korraldada ning praeguks on Gruusi teatanud juba kolm korda selle linna vallutamisest venelaste poolt. Küsimus on siis selles, et kas tegemist oli sama Venemaaga või kolme erinevaga ja kas linn võeti vahepeal kaks korda tagasi? Leo Kunnase sõnul on Gruusia näide võimalik, et viimaseks õppetunniks ka Eestile: kuna venelased on meie kõige tõenäolisem oht ei tohi neid alahinnata. Samuti ei tohi liigselt lootma jääda liitlastele. Ehk teisisõnu: Vanajumal aitab neid, kes ennast ise aitavad.
ja sellest tulenevalt saatsin eile õhtul avalduse kaitseliidu liikmeks astumiseks. soovitan kõigil, kes veel pole, sama teha.
Väga mõistlik. Ma olen sama kaalunud juba päris mitu kuud.
Kõik onilus aga ma ei saa kuidagi aru mida sa öelda tahad. Kirjutad CNN-i uudiseid oma sõnadega ümber? Ka ei saa aru kuidas see Mihkelson sulle jalgu jäi või mis ta valesti ütles või veelgi täpsemalt – kus on tema tegudes ja jutus vastuolu?
Ma ei näe neis kahes pealkirjas vähimatki vastuolu ja selge on see (ja seda räägib juba vene poliitikute kehakeel) et venkud on tõepoolest pärast ensekindlat algust maailma reageeringu peale suht jännis ja kohkunnud. Mõned vene poliitkud on näost lausa laigulised ja naeratavad küsimustele nii pingutatult, et KGB valetamiseksamil tulnuks nad läbi kukutada.
Mihkelson rakendas kogu Gruusia häda enda valimisvankri ette. See peaks pärast mõttega läbi lugemist olema siililegi selge. See pole mitte ainult alatu, vaid isikliku kasu eesmärgil devalveerib mees kogu konflikti olemust, muutes selle televisiooni seebiooperiks. Nagu ma soovitasin, tasub läbi lugeda kõik ülejäänud jutt, mis nende kahe kande vahele jäi.
Kord tulid Kristuse juurde jüngrid ja ütlesid, et mingis naaberlinnas teeb mingi suvaline vennike imetegusid ja parandab haigeid Kristuse nimel. Ise üldse ei tunnegi Sind . Et anname talle tappa.
Kristus vastas, et kui ta inimesi terveks teeb siis mis jura
te ajate, tubli mees.
Sinu Mihkelsoni jutt on sama rumal nagu nende jüngrite kobisemine.