pronto.ee

Nüüd, pärast häbistavat lüüasaamist ja kahe provintsi jäädavat kaotust on Gruusia üsna piinlikus olukorras. Abitu katse süüdistada lääneriike ja veeratada osa vastutusest nende kaela on asjad viinud niikaugele, et nii Euroopa kui Ameerika mõõt on täis hakanud saama. Näiteks on üsna selge, et NATO abi Gruusiale saab olema üsna sümboolset laadi ning suure tõenäosusega näeb Saakašvili kutset Põhja-Atlandi liitu sama palju kui oma kõrvu. Enagi veel, sõnades mägilasi toetav EL isegi ei kavatse peale paari noomiva midagi Venemaaga peale hakata. Soome juba on öeldnud, et majanduskonflikti puhul Venemaaga jäävad nemad igal juhul kaotajaks ning hävitada oma ettevõtlus ainult sellepärast, et mingi sõge tegelane suhandete kilomeetrite tagant heast peast sõtta läks ei ole küll mingi mõistlik tegevus. Gruusiale loeti sõnad peale, nad ei kuulanud hoiatusi ja seega on ise süüdi, on lääneriikide ametlik seisukoht.

Nagu ma ennist juba märkisin on ka Eesti jõudnud sellesse faasi, kus poliitikud on segaduses. Kuidagi on kõik väga-väga valesti läinud. Et mitte lolli ossa jääda, on sujuvalt gruusiameelsuse libedalt jäält liigutud edasi venevastasuse kindlale pinnasele, kuid nüüdseks on isegi see osutunud liiga tümaks maaks. Seega on liigutud edasi järgmisesse faasi, mille nimi on analüüs ja statistika. Siinkohas oleks aga paslik meelde tuletada tsitaati: “On olemas kolme sorti valesi: valed, neetud valed ja statistika.” On olemas ka teine ütlus: “Eksisteerib kolme sorti valetajaid: pisikesed valevorstid, suured valetajad ja eksperdid (analüütikud)”. Seega kui mängu tuuakse analüütikud ja statistika, on aeg ettevaatlikult ennast taharitta sokutada. Veel parem, lahkuda saalist.

Uusim katse selle sektoris on jutt, justkui oleks Vene ajakirjanikud teadnud rünnakust ette. Selle põhjuseks toodi seda, et Tšinvalist evakueeriti enne sõda naisi ja lapsi, linna oli hulgaliselt kogunenud hulgaliselt (peamiselt Vene) ajakirjanike ning Venemaa oli võimeline mobiliseerima ning kohale toimetama oma üksused väga lühikese aja jooksul. Mind paneb hämmastama selle artikli lühinägelikkus. Kuid nagu näha võib statistikat väänata igat pidi.

Mida arvan sellest värgist mina?

1. Jutt, et Venemaa koondab oma piirile vägesi. Kui Gruusia sellises olukorras Osseetiat ründas, siis igasugused väited, et nad ei osanud oodata venelaste nõnda raevukat reaktsiooni on lihtsalt lapselalin. Sellisel juhul nad pidid sellega lausa arvestama.

2. Jutt, et Ühendriigid ei teadnud asjast midagi. Ühendriikidel on Gruusias 130 nõustajat ja koolitajat. Nõustajad, eksperdid ja koolitajad on välisriikides küll teatavate ülesannetega, kuid lisaks ametlikule missioonile on neil üks funktsioon veel. Nad peavad oma kodumaad teavitama aset leidvatest sündmustest. Laias laastus on tegu avalike spioonidega. Ma ei suuda uskuda, et nõnda suur sündmus nagu Osseetia ründamist oleks olnud võimalik teha nõnda, et nad seda ei oleks märganud.

3. Jutt, et ajakirjanikud olid asjast juba ette teadlikud. Õigupoolest mitte ainult ajakirjanikud, vaid ka lõunaosseedid. See on tegelikult kõige murettekitavam probleem. Nimelt ründas ju Gruusia — seega pidi nad teadlikud olema Gruusia plaanidest. See tähendab omakorda aga seda, et kas Venemaa/Osseedi luure on ülihea või lekib Gruusia käsuliin nagu sõel. Viimase puhul tekib taaskord küsimus, kuidas USA eksperdid suutsid just õigetel hetkedel kõrvale vaadata? Loomulikult jääb üles ka küsimus, et kas sõjaväelisel liidul on vaja liikmeid, kes pisematki saladust ei suuda hoida.

4. Jutt, et Venemaa reageeris rabavalt kiiresti. 48 tundi ei ole suurriigi jaoks mingi reageerimisaeg. Nii Ühendriigid kui Hiina on rõhutanud, et nende väed on kriisi puhkemiselvalmis 24 tunni jooksul alustama lahingutegevust ÜKSKÕIK millises maailma punktis. Oleks alusetu arvata, et Venemaa kuidagi teistsugune oleks. Või õigemini — arvestades sellega, et Venemaa läheb läbi üheksa ajavööndi ning katab uskumatult suure territooriumi, siis elementaarsegi kaitsevõime omamiseks on see hädavajalik. Ainuüksi sisekaitseks ongi vaja neil jõuda sama hästi kui suvalisse maailma punkti.

Õigupoolest on Eesti jaoks kõige murettekitavamad punktid 3 ja 4. Info on tänapäeval uskumatu mõjuvõimuga relv ja nagu näha oskavad venelased sellega ümber käia, erinevalt grusiinidest. Kuna sellest paraku ei taheta rääkida, siis liigitaks ma kogu kisa pigem pärast kaklust rusikatega vehkimiseks. Kogu sellest tsirkuses on meil kohutavas koguses õppida ja see võib tõepoolest olla meie viimane võimalus. Demoniseerimine ei muuda meie potentsiaalset vaenlast kuidagi nõrgemaks, pigem nõrgendab see reaalse tõsisema konflikti puhul meie endi moraali.