Konfliktist on praeguseks paar nädalat möödas ning õhk hakkab puhtaks saama. Selgeks on saanud see, et lääneriigi ei toeta Gruusiat, pole algusest peale soovinudki toetada ning see peaks olema õppetunniks eelkõige just Eestile — selles mängus ei hüpata. Kõik kõvemad tegijad on praeguseks vaikselt pildist kadunud ning pisemad kehkenpüksid, kes seniajani üritavad selle pealt omale poliitilist kapitali koguda on samuti hakanud aimama kust poolt tuul puhub ning asendanud oma Gruusia-alase nutulaulu venevastase retoorikaga.
Ometigi oleks tegelikult põhjust enne rääkimist natuke mõelda. Mida need venelased siis sellest Gruusiast nii väga tahavad? Tegelikult ei huvita venelasi ei Gruusi, Osseetia ega Abhaasia. Seda pahurate omavahel tülitsevate herilaste pesa pole tegelikult vaja ei Venemaale, USA-le ega Euroopale. See oli ka põhjus, miks Gruusiat NATO kandidaatriigiks ei kutsutud, kuigi nad on kulutan oma kaitseväele suurusjärkudes rohkem raha kui näiteks Eesti. Vaatamata kõikidele lubadustele on väheusutav, et see kutse ka antakse. Põhjus on lihtne — keegi ei taha liitlast, kellest ainult tüli tõuseb. Õigupoolest ei lähe isegi see NATO värk venelastele suurt korda. Põhjus on pigem palju proosalisem — Venemaa soov on näidata, et kahekümneaastane nõrkusperiood on läbi saanud ja tsiteerides klassikuid: “Mulle näkku ei nikuta!”
Selles valguses on näiteks Paeti sajatus, et venelased rikuvad oma rahvusvahelist mainet äärmiselt kohati ja lühinägelik. Viimased kakskümmend aastat oli venelastel maine, mida isegi oma vaenlasele ei soovitaks (tegelikult ma selle koha pealt muidugi liialdan) — savijalgadel hiiglase oma. Ometigi on venelased ära maksnud kogu oma NSVL-lt kaasavaraks saadud välisvõla, kaubandusbilanss on tugevalt plussis ning majandus pole ammu nii heal järjel olnud. Venelased vajasid ainult ühte asja — väikest võidukat sõda ning selle nad ka said.
Õigupoolest pole venelastel isegi nõuka ajal nii palju trumpe käes olnud kui praegult ja tänu sellele kõlavad erinevad ähvardused õõnsamast õõnsamalt. Näiteks NATO-l on Venemaad rohkem vaja kui Venemaal NATO-t, kuna Põhja-Atlandi kaitseliidu probleemsed piirkonnad paiknevad kohtades, kus venelastel on ajalooliselt suur mõju ja kogemus. Tegelikult on kogu Venemaa ise üks suur probleemne piirkond ning probleemidele selja keeramine teeb tegelikult need oluliselt ohtlikumaks. G8 on lihtsalt sümboolne taatide ürituse nimetus — tegu on omamoodi karskusseltsiga mis eksisteerib ainult nimes. WTO, mille liikmeks Venemaa pürib on muidugi tore majanduslik organisatsioon, kuid siin on üks aga: Venemaa on aastaid ühepoolselt täitnud WTO ettekirjutusi. Kui nüüd peaks juhtuma nii, et nad tüdinevad, kannatab esmajärjekorras just venelaste lähisvälismaa. Jah, nende hulka kuulume ka meie, kuna meie väliskaubandusest veidi üle 10% on seotud selle riigiga ning ma ei hakka rääkimagi vene investeeringutest, mis meie ärisi toidavad. Vähemalt 20% Eesti majandusest on ühte või teistpidi seotud Venemaaga, mis tähendab seda, et kaubanduskonflikti puhul tõmmataks viiendik meie majandusest kraavi. Muide, Soomel on see osakaal isegi suurem, seega kannatab ka meie suurim kaubanduspartner, mis omakorda võimendab kogu ürituse tagajärgi.
Aga edasi. Venelased tahavad praegult näidata, et nad teevad kõik nii nagu neile meeldib teha ja tegelikult pole lääneriikidel ühtegi jõuõlga nendega opereerimiseks. Mis siis, et sellest tuleb tüli. Tüli ei ole midagi mida tuleks karta vaid mis tuleb ära klaarida, sest pärast seda on mängureeglid ja jõujooned selged. Ma usun, et näiteks Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust tunnustatakse paljuski tänu Lääne kiuste, et näidata — Venemaad ei saa enam käskida ega keelata. Kui te tahate Kremli käest midagi saada, siis olge valmis selle eest turuhinda maksma. Õigupoolest ainuke mees, kes asja kohta sõna on viimasel ajal võtnud on USA president Bush ja seda ka ainult sellepärast, et lahkub paari kuu pärast ametist tehes ruumi oma järeltulijale. Traditsiooniliselt on ametist lahkuval Ühendriikide presidendil üsna suured võimalused oma asjade ajamiseks ja järetulija elu kas siis kibedaks või magusaks tegemisel, sest kaotada pole ju midagi.
Aga räägime korra ka Eestist. Eestil oleks vaja, et Venemaa lõpetaks oma huvide ümber hindamise. Mida iganes suurriigid omavahel ka ei teeks, igal juhul jääb Eesti kaotajaks, mistõttu parem oleks kui midagi ei juhtuks. Gruusia konflik tegi Eestile ka selgeks, et eelkõige tuleb loota endale. Tuleb suurendada kaitsekulutusi ning lõpetada see rumal jutt palgaarmeest. Gruusi palgaarmee effektiivsust sai praktikas näha — tollal kui Miša Tbilisis rusikaid viibutas ja pealinna viimase veretilgani kaitsta lubas, jooksis tema armee pakku ilma ühtegi pauku tegemata. Võimalik, et sõduritel oli kiire oma viimaste veretilkade Tbilisisse vedamisega kuid igatahes jäi lõviosa Gruusi sõjatehnikast põgenemisel lihtsalt venelastele kokku koguda.
Post a comment