Olgu, nädalavahetus sai läbi, suuremad nupud on liigutatud. Aeg on teha vahekokkuvõte ja võileibu ning vaadata reklaami.
Propaganda. Propagandaveskid on usinasti töötanud mõlemal pool, jahvatades erinevaid kallutatud väited võrdse entusiasmiga mida siis mõned ajakirjanikud on soovunelmatena tõe pähe võtnud. Kuna Eesti ajakirjanikud on arusaadavatel põhjustel Gruusia meeskonna fännid, siis avaldati usinasti mägede poegade avaldusi ning võrdse usinusega kas siis naeruvääristati või ignoreeriti analoogseid Venemaa omasi. Nüüd, kus selgub, et ülejäänud maailma leheneegrid on palju konservatiivsemad ning erapooletumad, on kohalikul ajakirjandusel ootamatult suu vett täis ning on kiiruga asutud kujunenud olukorras ümber orienteeruma. Tänu sellele võib oodata, et selle nädala uudised on palju vaoshoitumad ja erapooletumad. Heiki Suurkase kommentaar EPL-s on lihtsalt üks näide paljudest. Taoline võib-olla liiga kiire kannapööre võib tunduda lugejate jaoks reetmisena, kuid reaalsuse eest ei sa pakku, kui tahes sügavale pead ka liiva sisse ei peidetaks. Varem või hiljem jõuab tegelikkus tagumikust näksiva hüääni näol ka sellise peituse harrastajateni. Mitmed suuremate lääneriikide päevalehed on üsna üheselt asunud kritiseerima konflikti mõlemat osapoolt, sest patust puhas ei ole seal keegi.
Poliitika. Kuigi Saakašvili on usinasti laetud avaldusi teinud: viidanud võimalusele, et järgmiseks hakkab Venemaa Baltimaade piiriregioone ihaldama, tõmmanud paralleel Talvesõja ja Teise maailmasõja vahele, on kõigile selge, et seosed on üsna meelevaldsed ja meeleheitlikud. Mõneti on see ka vilja kandnud, näitena Ansipi sõnavõtt, kus ta võrdles Putinit Miloseviciga. Viimane on eriti küüniline seetõttu, sest antud juhul on olukord pigem nõnda, et kummi venitades on kõige lähedasem roll Milosevicile hoopis Saakašvilil. Paneme nad kõrvuti — on riik (Serbia / Gruusia) on eraldumishuviline piirkond (Kosovo / Lõuna-Osseetia) on separatistide vastane manööver (ei tasu siin grusiine paipoisteks lugeda midagi — erinevalt meie poistest on neil kindžallid vööl asja pärast), eralduda soovijaid tuleb kaitsma välispartner (USA (NATO) / Venemaa). Kuna just Kosovo tõttu on paralleelid nii ilmsed ei saa lääneriigid väga aktiivselt Gruusia kaitseks sõna võtta, sest see näiks liiga kahepalgelisena ka tavalistele lihtsurelikele.
Väljavaated. Nagu ma eelmises kandes tsteerid de Gaullet (“Riikidel pole sõpru, vaid huvid”), tuleb päevakorda küsimus: millised on Eesti huvid selle konfliktis? Millised on Gruusia ja Venemaa huvid, kui asja nõnda juba arutama hakata? Kuigi kohalikud väljaanded ei taha seda tunnistada, on Venemaa tegutsenud alati ja väga konreetselt oma huvidest lähtuvalt, olles seega lihtsalt ja üheselt mõistetav. Kui seda mõista ei soovita tõlgendatakse karu samme kui šovinistliku maailmapoliitikat, hullumeelset ekspansionismi ja mida veel. Tegelikult on kõik palju lihtsam. Gruusiaga on venelastel päris mitu kana kitkuda ning kuigi ettekäändena tuuakse siinkohas Osseetia ja Abhaasia on tegemist rohkem ettekäändena. Kahe üsna tühise väikerahva eest seismine ei ole venelaste huvi kunagi olnud.
Huvide vaatlemiseks tuleks tagasi minna perioodi, mil roosirevolutsiooni ajal Ševardnadže kukutati. Pärast järgnenud peataolekut sekkusid protsessi USA ja üllatus-üllatus, Venemaa, kes seadsid asja nõnda, et Saakašvili ilma verevalamiseta tema asemele pukki valitaks. Tänu sellele oli Gruusia mõnda aega üsna venemeelne, kuid sedavõrd kuidas uus president sai Valge Majaga sina peale, hakkas suund järjest rohkem ja rohkem Washingtoni poole kiskuma. Osaliselt ju seetõttu omab (või omas) Gruusia ka USA koalisatsiooni auväärset kolmandat kohta 2000 mehega, mida suhteliselt väikese riigi kohta (rahvastik 4.5 miljonit) ei saa lugeda ainult hea tahte avaldusena. Loomulikult kaasnes sellega soov astuda NATO-sse ja EL-i ja esimese kandidaatliikmeks Gruusia viimasel tippkohtumisel ka võeti. Oma olemuselt läks see vastuollu Clintoli poolt Jeltsinile antud lubadusega, et rohkem idabloki riike NATO-sse ei värvata.
Vahest suurimaks pinnuks silmas Venemaale on Gruusia plaan lõigata omale suur tükk naaberriikide gaasitransiidist. Venemaa peab taoliseid maavarasi strateegiliseks relvaks, mis võimaldab lääneriike praegusel keerulisel ajal oma suva järgi mõjutada. Seda peetakse küll alatuks relvaks, kuid nagu öeldakse sõjas ja armastuses on kõik võtted lubatud ja Venemaa peab juba mitu aastat majandussõda sooviga saavutada võrdse partneri roll. Muide, ultrarealistiks peetava Kissingeri seisukoht on see, et Venemaa otsib omale pikaajalist strateegilist partnerit ning eelistatuim variant on just USA. peav tunnistama, et päris arvestatav üksteisemõistmine neil juba on ning vähemasti mulle tundub, et suur osa rokeid teineteise aadressil on sissepoole suunatud poliitikaga fassaad. Ütleme nii, et omamoodi on tegu uue Molotov-Rippendropi paktiga. Venemaa huvi teisisõnu ei ole mitte niivõrd Gruusia vallutamine (sest mis tal sellega ikka peale on hakata), vaid lüüa Gruusia lihtsalt gaasimängust välja.
Gruusia eesmärk on lihtne — pärast Kosovo iseseisvuse tunnustamist reetsid lääneriigid Gruusia ning andsid juba poolteist aastakümmet faktilist iseseisvust nautinud Lõuna-Osseetiale juriidilise legitiimsuse Gruusiast lahku löömiseks. Kuna jõu kasutamine oli korra juba Saakašvilile edu toonud, otsustati kiirkorras sama suund võtta ka Osseetia suunal, lootuses, et venelased ei sekku NATO kandidaatriigi siseasjadesse. Tänu sellele kasutati ära esimene piiritüli, lootes asi joonde ajada enne kui Venemaa jõuab ettevalmistusi teha. Selle koha pealt pandi aga kõvasti mööda, sest taolise väikese konflikti jaoks on venelastel resursse jalaga segada. Samuti ei tasu unustada, et grusiinid mängivad suuresti usalduskrediidi peale ning venelased tõenäoliselt nägid selle plaani nõrkust.
Eesti huvi oleks eelkõige siiski (nagu ma ennist juba märkisin) tugev Euroopa bastion Venemaa piirialadel. Toetades Kosovo iseseivust keerati selg potentsiaalsetele liitlastele grusiinidele, kes seda rolli seniajani on täitnud. Tähtis on mõista, et igal teol on tagajärg ning näiteks kõik järgnevad sõjakad avaldused ei ole ei rohkem ega vähem kui soe õhk. Kui Eesti oleks tõepoolest tahtnud Gruusiat toetada, oleks võinud võtta ette midagi tõsisemat — sulgeda piiri, kutsuda tagasi suursaadiku “konsolutsioonidele” jne. Eriti koomiline oli muidugi kellegi avaldus, et Eesti peaks andma Gruusiale sõjalist abi? Muidugi peaks, aga mida täpselt? Toomas Hendrik Ilvese tinasõdurite komplekti ja kikilipsu või? Eesti peaks oma riigikaitsega midagi tõsisemat ette võtma, sest praegune olukord on selgelt näidanud, et liitlased või mitte, ei lase keegi enda seljal kaua liugu lasta ning varem või hiljem peab ise mehe eest väljas olema. Selle asemel, et tegeleda küsitava väärtusega aktsioonidega kusagil Iraagis võiks Eesti saata oma mehed hoopis Gruusiasse.
Üldiselt on selge, et kui Gruusia seal nahutada saab, on kõik pahasti ka siinpool Peipsit. Venelaste kasvav enesekindlus ning küsimus NATO teovõimelisusest ja tahtmisest aidata riike, kes iseennast ja oma liitlasi aidata ei taha hakkab kardinaalselt paradigmasi nihutama. Asjad arenevad selle mõttes huvitavalt, et niipea kui Gruusia oli Lõuna-Osseetia vallutanud pakkusid nad Venelastele vaherahu. Venelased saatsid nad loomulikul kuu peale ja võtsid territooriumi enda kontrolli alla. Seejärel pakkusid nad omapoolse vaherahuvariandi välja, mis sisuliselt on täpne koopia olukorrast, mis oli enne Gruusia vägede sissemarssi: Gruusia väed lähevad kenasti Osseetia piiri taha ning Gruusi võtab omale kohutuse sõjaliselt olukorda mitte sekkuda. Oma olemuselt on see väga mõistlik ning lahke pakkumine, sest reparatsioone ei taha kumbki pool. Ja loomulikult on see äärmisel-äärmiselt alandav.
et siis nagu tuletame meelde, mis sajandil venemaa tule all oleva osseetia ära lõikas gruusialt? nii, saame aru, et osseetia on pigem lähedasem (rassitüübilt, kultuurilt, ajaloolt) gruusiale kui venemaale. ah et venemaale ongi kõik lubatud ja meil (nagu ka grusiinidel) ei jäägi muud üle kui “bend over”? driim on!
Venemaa mitte ei lõiganud ära, vaid LIITIS Osseetia Gruusiaga eelmise sajandi alguses õndsas teadmatuses, et vaid veidi üle 60 aasta pärast hakkab ta seda tegu veel kahetsema.
Ja sellist kaugeleulatuvat järeldust, et Venemaale on kõik lubatud ma oma jutust küll välja ei loe. Selle jaoks peab olema üks kahest kas väga suur fantaasia või pime veneviha, mis muudab selle kandja oma olemuselt võrdseks nende tegelastega, kes tänaval aprillirahutuste ajal “Rossija, Rossija” karjusid. Selles konfliktis on süüdi nii mõlemad pooled, kui ka lääneriigid (nende hulgas Eesti). Seda oleks saanud vältida, aga tatipritsid jõudsid enne jaole.
Õige jutt üldjoontes ja nagu ka ise mõista annad, on konflikti peamiseks initsiaatoriks ikkagi Venemaa. Kujunenud olukorras oleks ainus õiglane lahendus see, kui mõlema riigi sõjaväed taanduksid algpositsioonidele ning Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse toodaks ÜRO rahuvalveväed (mis olgu moodustatud kas või kiribatilastest, et vältida vastaspoolte süüdistusi rahuvalvajate kallutatuse kohta). Venemaale selline lahendus kahtlemata ei sobi, kuid keeruline on ka ette kujutada, kuidas nad saaksid muul moel mingilgi määral lääneriikide hukkamõistu pehmendada (ja võib siiski arvata, et päris suva sellest hukkamõistust venelastel pole). Kui venelased peaksid edasi tungima, siis neile parimal juhul saavad nad endale väga kuluka ja verise sõjakäigu (halvimal juhul sekkuvad NATO väed rahuvalvemissiooni nime all). Kui venelased edasi ei tungi, aga ka ei lase Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse rahvusvahelisi jõude, siis leiab kinnitust see, et Venemaa huviks oli (vähemalt) need maa-alad okupeerida. Mõlema stsenaariumi puhul leiab toetust pigem Gruusia. Kokkuvõttes võib öelda vana tõe – sõjas pole võitjaid. Venemaa hoiab enda kontrolli all neid alasid, mida varemgi. Lisaks sõduritele ja lahingutehnikale kaotati aga rahvusvahelisel tasandil usaldusväärsust ja halvendati suhteid teiste riikidega. Gruusia kaotas sõdureid, tsiviilisikuid, lahingutehnikat ja infrastruktuuri ning keskvõim kontrollib umbes sama suurt ala, mida ennegi. Juurde võideti ehk mingil määral rahvusvahelist toetust. Lõuna-Osseetia kaotas tsiviilisikuid ja infrastruktuuri.
“millised on Eesti huvid selle konfliktis?”
kui naiivne olla siis: tõde, objektiivsus, rahvaste enesemääramisõigus, vaba ja sõltumatu ajakirjandus, korruptsioonivaba ühiskond, demokraatia, energeetiline sõltumatus, taastuvenergia kasutamine jms.
Tegelikult kui venelased algseisu taastavad, siis on kaotajaks siiski grusiinid, sest kogu kampaani käigus nad ei võitnud tegelikult mitte midagi, samas kulutasid ära kogu n.ö. usalduskrediidi ja tõenäoliselt on ka uks NATO-sse neile praeguseks hetkeks väga pikalt suletud.
Venelastel pole tegelikult suurt midagi kaotada — vähemalt vaadates meie ajakirjandust. Pigem on nad kogu konfliktiga võitnud: nad on näidanud, et neil on jõudu, enesekindlust ja julgust ning igasugused kahtlasevõitu avantüürid ja väljapressimised nendega ei tööta. Nad ei võida küll sõprusused, kuid saavad seevastu makstud sootuks tähtsamas vääringus — nimelt respekt jõu ees.
Venemaa on saavutanud selle, et teda kardetakse oluliselt rohkem kui varem ja tema ähvardusi võetakse rohkem tõsiselt. Ma kardan, et sellel võivad olla ka majanduslikult ebameeldivad tagajärjed. On võimalik, et neil on sellega ka mingi teine plaan, mis kompenseerib majanduslikke ebameeldivusi. Ja riiki juhtivate poliitikute isiklikud huvid ei pruugi kattuda riigi huvidega,
Nii ja naa. Kui peaks juhtuma, et Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse tuuakse käesoleva konflikti mõjul rahvusvahelised politseijõud, siis on inimelud ja majanduslik kahju kõrvale jättes edukam olnud pigem Gruusia. Kui aga Vene väed jäävad neisse piirkondadesse sisse ja läänemaailma toetus jääb ka pärast kuuma konflikti lõppemist olematuks (nii poliitilises, humanitaarses kui ka majanduslikus mõttes), siis on kahtlemata Gruusia lüüa saanud ja tuleb ainult loota, et nad Venemaa marionetiks ei muutu.
Venemaa võit respekteerituses läbi selle konflikti jääb siiski suhteliselt kaheldavaks. Venemaa naaberriigid on tema jõupoliitikat alati tundnud ning Lääne-Euroopas on kartlikkus idanaabri ees nagunii pidevalt kasvanud. Seega pole neil enam kedagi hirmutada, eriti kuna nende potentsiaalne sõjaline tegutsemiareaal piirdub siiski naaberriikidega, kellest pealegi Jaapani ja Hiinaga ei ole võimalik kuigivõrd kana kitkuda. Sõltuvalt asjade käigust võib venelaste võiduks kujuneda hoopis energiakandjate alternatiivtee läbi lõikamine ja Gruusia nö vasallriigiks muutmine.
On loomulikult üübercool, et Eesti poliitikud on avastanud, et seda sõda annab kasutada ka üksteisele pasunasse sõitmise vahendina.
Mul on selline tunne, et sarnane tarmukus pole eestlastele ainuomane 🙂
Pronto, Lääne meedia on olnud tõepoolest konservatiivsem kui Eesti oma ja osaliselt kehtivad ka sinu toodud põhjused.
Kuid natukene meedia tomimist tundes, on põhjused ka puhttehnilist ja praktilist laadi. Lääne meedial ei ole enamasti esindajaid väikeriikides, sh Gruusias, küll on aga oma esindajad Moskvas. Ja loomulikult tuli seetõttu ka esimene info nende ajalehtede-telede Moskva korrespondentidelt, kes omakorda sõltuvad suurel määral Vene infokanalitest tulevast. Kui mitte, siis kasvõi alateadlikult võib see mõjutada ka nende kajastust.
Minu arvates viimastel päevadel ka Lääne meedia suhtumsies toimunud teatud nihe ja seda eelkõige Gruusia suunas.
Kui BBC teatab hommikul, et Venemaa sõjalennukid ei pommita Gruusiat, siis lõunaks olid nad juba oma korrespondendi Gruusiasse jõudnud sokutada ning kui sellesama korrespondendi sõiduautot, mis oli Gruusias, mitte Osseetias, ründas rakettidega Vene lennuk. Sel hetkel BBC ajakirjanikel ehk ka midagi prüksatas peas, et äkki Venemaa väited, et nad ei pommita Gruusia territooriumit ja et nad ei ründa tsiviilmärke, et äkki need väited poelgi päris tõsi.