pronto.ee

Kuigi mulle tundub, et ma olen viimasel ajal muutunud Leo Kunnase vabatahtlikuks hääletoruks, pean ma ikkagi viitame VEEL ühele tema artiklile: “Kapitalil on ikkagi kodumaa”. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi omal ajal Vespasianuse arvates raha ei haisenud on meie kroonidel kõva rubla lehk man.

Kui Putin võimule tuli, siis peaaegu esimese asjana puhastas ta Venemaa võimustruktuuris uusrikastest. Oligarhid pagesid Kremlist nagu vanatühi välgu eest ning võim sai taaskord konsolideeritud Duuma ja presidendi kätte. Arvestades sellega, et Duuma on Venemaal suuresti sümboolne asutus võib selle muidugi mainimata jätta, kuid me elame muutlikel aegadel ja eks näe. Majandusele osutus see igatahes kasulikuks ning riik teenis korraliku nutsu raha. Loetud aastate jooksul suutis Venemaa maksta ära kogu NSVL-i välisvõla, tekitada omale mõnusa pekikihi ning sai majanduslikult jalad alla.

Kuid mitte kõikide oligarhide pead ei veerenud. Me kõik mäletame Hodorkovskit, kes olles Venemaa kõige rikkam mees (ning maailma edetabelis suisa auväärsel 16. kohal), läks oma jämedale rahakotile vaatama ometigi kaheksaks aastaks trellide taha — kontseptsioon, mis Venemaa jaoks oli midagi päris uudset. Põhjuseks nagu Al Caponelgi, maksudest kõrvale hoidmine. Ometigi vaatamata suurele kärale oli tegemist pigem erandi kui reegliga ning peamiseks põhjuseks oli mehe enda poliitilised ambitsioonid. Pärast paari näidishukkamist ei raisanud ülejäänud oligarhid aega sõitmaks Moskvasse ja vandumaks igavest truudust Kremlile. Vastutasuks selle eest, et nende äri tõkestamatult õitseks, lubasid nad omalt poolt igatpidi majanduslikult toetada võimuladviku huvisi.

Kui Eesti ühines 2004 aasta märtsis NATO-ga, siis õigupoolest polnud Venemaa selle vastu suurt midagi. Loomulikult kobiseti mõni aeg sellele teemal, kuid kogu atraktsiooni eesmärk oli eelkõige ikkagi siseturu nõudmiste rahuldamine. Venemaa oli juba aastate eest avastanud, et eestlasedon liiga pragmaatilised, et kujutada endast reaalset ohtu. Muide, Moskva poolt vaadatuna tähendab pargmaatiline müüdavat, seega ei tasu ennast väga kõrvust tõstetuna tunda. Korrektselt toimiv majandus ning emotsioonivabalt toimiv kaubandus tekitas olukorra, kus Venemaa sõjaline interventsioon ei ole riigi huvide seisukohalt mitte ainult kasulik, vaid suisa kahjulik. Piltlikult oleks selline aktsioon olnud võrreldav lüpva lehma vorstiks lõikamisega. Nii poliitiliselt kui majanduslikult oli odavam meid lihtsalt üles osta, saades sellega salamisi käes sisse nii NATO-sse, kui EL-i. Nagu me teame, et keti tugevus sõltuv keti nõrgimast lülist. Sama kehtib ka liitude kohta.

Milline on praegult meie hetkeseis? Hetkel läheb Venemaale kontole umbes 10% Eesti impordist/ekspordist. Näiteks meie põhilisel kaubanduspratneril Soomel on see number isegi suurem. See number muidugi ei sisalda endas näiteks transiiti. Kui kaubavahetus ei ole mitte ainuke hoob, samuti mitte suurim. Ajapikku on Venemaa kapaital hiilinud pea kõikide suuremate ettevõtete külje alla. Taas ja taas selgub, et mõne strateegilise ettevõtte on ostnud firma, mille omanikuks on mõni Šveitsi advokaat või Vene suurärimees. Tegelikult kipuvad need kaks asja olema suisa sünonüümid, sest otse asjade ajamine tihtipeale pärsiks ajaajamist ja seetõttu kasutavad venelased suuresti ära eestlaste russofoobiat ning suunavad ärid oma kontrolli alla läbi vahemeeste. Suur osa truudust vandunud oligarhidest omavad muide Iisraeli, Šveitsi või Hispaania passe ning juriidiliselt ongi tegemist nende riikide rahadega. Ometi ringleb suur osa nende rahast teisel pool Peipsit ning riigi “katuse” eest tuleb neil luftitada oma Eurosi “Vene mõjusfääris” olevates riikides.

Tänud sellele võib öelda, et erinevatel hinnangutel mõjutab Venemaa ühel või teisel viisil kolmandiku Eesti majandusest, mis on väga suur osa. Poliitikud saavad sellest suurepäraselt aru ning tollal kui kirjatsurad ning nende lugejad kilkavad üleskutseid “boikoteerida”, “visata välja” ja “rakendada meetmeid”, siis käivad nad murelike nägudega tagatubades ringi. Ühest küljest on kõik need kilkajad nende valijad, teisest küljest mõistavad nad kõige paremini, et igasugune REAALNE tegutsemine võrdub oksa saagimisega, millel me istume.

Katsume nüüd korraks ette kujutada seda, et kaob kolmandik meie majandusest. Raske, eks ole? Piltlikult öeldes on kolmandik igast meie kroonist tegelikult rubla ja seega on mõistetav, miks ta selle järele haiseb.