Niii! Lõpuks ometi üks mulle meelepärane uudis. George R.R. Martin on lõpuks ometi oma sarja neljanda osa valmis saanud ja ausalt üles tunnistanud, et sari tuleb vist ikka seitsmeosaline. Mis on hea, sest rohkem väärt kraami on alati teretulnud. Mis on halb, sest ootamine .. ootamine … ootamine.
Üldiselt jätab see uudis mind külmaks, aga vähemasti ei vingu ulmefänn Velbu ehk enam BAASis, et Martini uue osa ootamine hakkab juba ületama inimvõimete piire… arumaeisaa, kuidas saab täiskasvanud inimene miskist raamatust sedavõrd sõltuv olla…
Tee proovi ja loe näiteks kasvôi esimene osa läbi, siis saad teada.
Ma olen Martinit lugenud piisavalt ja tean, et ta hea on… teadsin ka varem, siis kui enamus töllmokki temast siinmail (ja ka mujal maailmas) kuulnudki polnud… et kirjanik hea on, selleks ei pea ta miskit fat fantasyt vorpima… mul on veel mõni varane Martin lugemata, seega pole mul mingit põhjust seda tema fantasysaagat lugema hakata… ei ole ühtegi väärt mõtet, mida peaks väljendama säärases mahus… tegu on lihtsalt lugeja röövimisega… võimalik, et ma kunagi selle «Jää ja tule laulu» isegi läbi loen, aga kardan, et selleks peavad ennem kõik köited ilmunud olema… siis vaatan, et kas viitsin… tõenäoliselt mitte, maailmas on sadu autoreid, kes saavad oma loo märksa lühemalt öeldud…
Martini varasemad asjad erilist erutust miskipärast ei tekita. Fevre Dream on suisa kônts, kui pehmelt väljendada. Jutustada ta aga oskab küll ja sellessamas “Jääs ja Tules” pääsevad ta anded tôeliselt esile.
Eks muidugi saab lühemalt ka ära öelda, aga teinekord pole tähtis niivôrd point, vaid see kuidas see välja tuuakse. Piiblist saaks kah kahtlemata mingi 20 leheküljelise vihikuvariandi teha, iseasi, kuipalju taolisel tegevusel môtet on.
Tuleb jälle öelda need saatuslikud sõnad ema ja tütre kohta… mulle just George R. R. Martini varasemad asjad meeldivadki… mitte kõik, aga meeldivad just need, mis väliselt justkui SF, kuid olemuselt pigem romantiline fantasy… pean silmas eelkõige romaane «Dying of the Light» ja «Windhaven» ning jutte/lühiromaane «Nightflyers», «With Morning Comes Mistfall», «The Lonely Songs of Laren Dorr», «The Way of Cross and Dragon» ja «Sandkings»… nimetasin need, mis enim meelde jäänud… «Fevre Dream» polnud kindlasti kõnts, aga üle nelja vist BAASis siiski ei paneks… «Tuf Voyaging» on lugemata, on suvises lugemisjärjekorras, samuti ka ports lühemaid tekste… noh, kui need kõik loetud saavad, siis ma niikuinii võtan kunagi selle «A Song of Ice and Fire» ette, aga kiiret sellega mul tõesti pole… kõik see, mis ma selle saaga kohta kuulnud/lugenud olen, kõik see pigem peletab…
Selle “I&F” sarja kohta on öeldud nii, et nii rollimängijatel, kui fantasy kirjanikel on laias laastus kaks ideoloogilist koolkonda: “Asskicking in Megamode!” (IDDQD, IDKFA) ja “Grim’n’Gritty”. “I&F” on raudselt viimase koolkonna kõige tüüpilisem esindaja. Võiks isegi öelda, et selle arhetüüp, mille järgi uued tulijad ?nitti võtavad. Esimesele fantasy koolkonnale pani aga aluse Tolkien. Üsna paljud lugejad kipuvad kalduma ühte või teise äärmusesse. Ühed tahavad rohkem realismi, verd ja süngete müüride vahel toimuvaid salasepitsusi, kus pole häid, ega halbu, on ainult hulk mängijaid. Teised tahavad eskapaadi, lipata mõttes fantaasimaailmas ringi ja materdada koledaid orke (või sõltuval kirjanikust ka totakaid haldjaid). Tunnistan, et mõlemas on minu jaoks oma võlu, kuid ma usun, et paljude jaoks see päris nii ei ole.
On veel vähemalt kolmas koolkond, mida ka mina esindan… soovitav, et romaan ei kuuluks ühtegi sarja ning poleks paksem kui 250 lehekülge… mis puutub papa Tolkieni, siis see pole üldse kirjandus, kui juba ütlemiseks läks… ja teises koolkonnas (kui ma nüüd iseloomustusest õieti aru sain) pole ka Martin ei esimene ega teine, enne 1996. aastat on kirjutatud sünkmorne ja realistlikuid fantasyromaane piisavalt… tegelikult peletab mind kõikse rohkem see libakeskaegne õukonnaintriigsus… et autor kirjutaks ajaloolise romaani, aga see ei müü ning teadmisi jääb ka väheks ning siis vorbib miskit libaajaloolist saagat rooside sõjast… on see nõnda?
Ei, see pole nônda. Martinil jagub teadmisi küllaga, mees on suur sôjaajaloo fänn ja tinasôdurite kollektsioneerija. “Jää ja Tule” nimetamine miskiks pseudo Rooside sôjaks annab tunnistust kriitikute eneste vähestest teadmisest ja hambutusest, vôimalik ka, et fantaasia piiratusest.
Nojah, ma ei oska libaajaloo kohta midagi öelda, kuna asi ei leia aset päris keskajas. Samas võiks öelda, et minu jaoks asi töötab. Näiteks mis mind selliste raamatute juures alati häirib on see, et kõik kohad on paksult Xenasi täis. Selles seda värki ei ole. Üks Starki tüdruk veidike on, aga ka tema on jõudnud juba staadiumisse, kus jõud enam meestest üle ei käi ning peab hakkama mõistust kasutama oma probleemide lahendamisel. Muide, rääkides tellistest, siis minul seda probleemi ei ole, kuigi ma usun, et tegelikult minusugused lugejad moodustavad pisikese vähemuse. Minu värk on see, et ma tahaks ühe asja kallal pikalt nokitseda. Aga mis siin pikalt ikka jahuda, loe natuke — või veel parem, ära loe — kõik kes seniajani seda on proovinud on asja sõltuvusse langenud.
Kas ei ole võimalik siin välja tuua “papa” Tolkieni enda eristust. On inimesed, kes parema meelega maalivad puud (asskicking in megamode või impressionism) ja teised, kes soovivad iga lehte viimase täiuslikkuse astmeni valmis joonistada (Grim’n’Gritty). Lõõpija, tervitus ulmeguru, langeb esimesse kategooriasse ning kannatlik vastaja, au teile, teise. Ning nagu kõiges võib näha, et ka lugejad langevad erinevatesse kategooriatesse, sest mõni soovib sisulist puud ja teine iga sõnaga väljenduvat täiuslikkust. Kui pikk raamat on ei tähenda veel midagi, sest selgelt Tolkien kuulub pigem puu maalijate hulka ning samas George Orwell kuuluks lehe viimistlejate. Kuid nüüd tuleb põnev koht: Erinevaid raamatuid kirjutatakse ja loetakse (kapitalistlikus maailmas käiks see järjestus teistpidi), sest inimeste soovid erinevad ja seda arvesse võttes näeme ka vastust küsimusele, miks on kaks erinevat tüüpi: puu ja leht. Tegelikult ei saa öelda, et kumbi pool eksib, kuid kiusatusele (lõõpida ja vaielda) on ometi võimatu vastu panna (OW), kas seda siiski lubama peaks on foorumi omaniku otsustada.