pronto.ee

Eile käisin kinos vaatamas sellist filmi nagu “V nagu veritasu” (“V for Vendetta”, IMDb). See film on vändatud Alan Moore samanimelise koomiksi alusel ja ilma igasuguse kahtluseta kõige parem koomiksipõhine žarni film praeguse hetkeni. Seda vaatamata sellele, et Alan Moore ennast projektist distantseeris pidades seda projekti sootuks teiste sõnumite kandjaks kui tema seda algselt plaanis. Moore kommenteeris asja nõnda (esitan mõtte vabas vormis): vennad Wachowskid, kes selle filmi väntasid on kasutanud seda teemat paljuski praeguse Ühendriikide bushistliku režiimi kritiseerimiseks. See jutt räägib kartmatusest hakata vastu süsteemile, mis ei esinda enam oma elanikkonna huve, see räägib vabadusest ja kodanikujulgusest. Kandes oma tegeliku sõnumi üle teise riiki ja esitades seda läbi lillede sülitasid filmi tegijad näkku ideaalidele mida see jutt endas kannab ja see on vastuvõetamatu.

Nii see on — kogu film on täis allegooriaid võimuvõitlusest, mida peetakse terrorismivastase sõja varjus. Omamoodi õõvastav on teada, et Alan Moore kirjutas selle kõik 80-ndate alguses ning see on praegu aktuaalsem kui kunagi varem. Algselt oli selle filmi esilinastus planeeritud 5-le novembrile, Guy Fawkesi 1605 aastal toimunud ebaõnnestunud plaaniga lasta õhku Inglise parlament sellal kui kuningas seal kõnet pidas, kuid see lükati edasi juulis toimunud metroorünnakute tõttu. Ütleme nii, et see on mõistetav, kuna film puudutab teatavaid tundlike teemasi, mida sel hetkel oleks võinud vääriti mõista. Guy Fawkesi nn püssirohuplaan on ka kogu filmi läbivaks teemaks. Nimelt on filmi peategelasel, keda me tunneme ainult nime V all, plaan lasta õhku neofašistlik Inglise valitsus (filmi stsenaarium leiab aset lähitulevikus). V (Hugo Weaving) on anarhist, kelle ainsaks eesmärgiks on kättemaks temaga omal ajal sama valitsuse liikmete poolt autoriseeritud ebainimlike eksperimentide eest, mis hävitasid tema mina ja muutsid ta koletiseks, kes on kogu aeg sunnitud kandma maski. Ning mitte juhuslikult pole ta oma uueks näoks valinud Guy Fawkesi igavesti naeratava näo — ta peab ennast tema idee lõpuleviijaks, tema mantlipärijaks.

Film jutustatakse paljuski läbi teise peategelase, Evey (Natalie Portman) pilgu, kes on võimudega pahuksisse sattunud ning kes on elus vaid tänu V-le, kellega saatus teda järjest tihedamalt seob. See räägib inimeste ahnusest ja võimujanust, kellele V vastu hakkab — mitte sellepärast, et ta tahaks nii väga inimesi aidata. Oh ei. V on kannustatud kättemaksujanust, soovist hävitada kõik mis muutis ta selliseks kes ta on. Vaid päris lõpus avastab ta läbi Evey selle, et on olemas ka homne päev, ning maailm, mis jääb püsima ka pärast seda kui ta kõik oma plaanid ellu on viinud.

Minge vaadake. Film on ülikõva!