Ma hakkasin vahepeal uut juttu kirjutama. Kopeerin siia proloogi:
TERASHELBED
Kas te olete näinud mis juhtub, kui inimene jääb konteinerhõljuki alla? Tõenäoliselt mitte. Hõljuk on tüüpiliselt umbes kümnetonnine kogukas masin, mis kompensaatorite toel ripub maapinnast ligikaudu kümne sentimeetri kõrgusel. Selle maksimumkiirus küünib kuni 300 kilomeetrini tunnis ja oma välimuselt meenutab see kõige rohkem väga kiiret triikrauda. Mis iganes selle alla ka jääb meenutab tavaliselt kõige rohkem midagi, mis on kümnetonnise väga kiire triikraua alla jäänud.
Jah, loomulikult hoolitseb pardaraal, et masin millelegi või kellelegi maanteel otsa ei kihutaks, kuid vahel on sellest kõigest vähe. Vahel hüppab mõni hull ise viimasel hetkel teele, vahel vajab ta selleks kellegi teise abi, vahel veab tarkvara alt ja vahel on tegu lihtlabase tehnilise viperusega. Eksimine on nii inimlik ja kuna masinad on inimeste poolt loodud, siis veavad nad kõige ebasobivamatel hetkedel alt. Kogu inimkonna ajalugu on nõnda vaadatuna üks lõputute õnnetuste jada – kivikirve leiutamisest alates. Enne seda oli arvatavasti ainukeseks enda poolt tekitatud ohuks võimalus ladvabanaani poole küünitades kogemata palmi otsast alla sadada. Õnneks teavad antropoloogid rääkida, et meie esivanemad olid paksu naha ning veel paksema koljuga ja väike kukkumine oli neile nagu hane selga vesi.
Kes iganes aga väga kiiret triikrauda meenutava kointeinerhõljuki alla jääb, seda ei aita see, et tema esivanematel oli paks nahk ja veelgi paksem kolju. Temast jääb sillutisele umbes kümnemeetrine punane triip.
Mulle jääb loost mulje, et tegevus toimub kusagil tulevikus, igatahes mitte meie ajas. Kas on sobilik seal rääkida triikrauast, kui juba täna hakkab see vaikselt unustusehõma vajuma seoses kortsumatu plastkiu tulekuga riietesse ja nees mis on, on tehtud saleda disainiga ja vett täis, meenutades pigem kerget kohvimasinat. Jutt on sul kena, aga minuarust võrdlus triikrauaga ei loo tuleviku muljet.
Noh niisama kobisen.
Mõistan su seisukohta, kuid kahjuks on see väide pärit juba viiekümnendatest, kus öeldi, et kohe-kohe kanname me kõik nailonit ja triikrauad ning naturaalne kraam üldse vajub mõne aasta jooksul unustuse hõlma. Not so!
Ütle ruttu, mitu 100% sünteetilist riideesest sul endal praegu seljas on?
Olen tänulik ulmelugeja ning loen kõike.
Niiet pane aga edasi, loen huviga, ära minu järgnevat kirjutatut võta südamesse :).
Muidu ok ja tundub täitsa lahe olevat, aga häiris veidi mõtte ja sõnadekordus a´la päike oli nii hele nagu päike olla sai…mõttes panin veel veidi urinat juurde:
..oo00OO (…sadada. Mõned arvavad, et küllap ainuke põhjus miks inimkond kogu nende eksituste kätte pole veel ära surnd, on see et eluspüsimine näikse suurem aps olevat.)
fraasi “punane triip” asendaks: “temast jääb teekattele kümmekond meetrit punast plöga”.
kahjuks banaan ei kasva palmi otsas, ka ei ole varem välendiga “ladvabanaani poole küünitama” kokku puutunud. Kas tegu võib olla Aafrikast laenatud ütelusega.
huvitav miks mulle tundub, et see proloog ei ole siia kopitud sõnaasenduste otsimise jaoks 😉
Proloogist ei selgu miks neid triikraudu üldse vaja oli. Kui nad asendasid autot, siis ei peaks nad nii suured olema. Muidugi pole ka veel teada, mida jõuallikana kasutati, võibolla peitus põhjus et nad nii suured olid selles et nad hõljusid?
Lendav rekka ilma põhjenduseta, miks ta just lendama pidi, ja kuidas ta eelkõige ikkagi lendas, jääbki ainult lendavaks triikrauaks ja su töö võib julgelt fantasy alla kanda.
Tegu on rohkem ütelusega, mis on mõeldud inimestele kes mõistavad mida tähendab sarkasm, piltlikud väljendid ja must huumor. Tegemist, nagu isegi aru saad, ei ole bioloogiaõpikuga. Täpselt nii nagu käbi ei kuku kännust kaugele — känd teatavasti ei kanna mingisuguseid vilju, rääkimata käbidest. Või: häda ajab härja kaevu. Või: veerev kivi ei sammaldu. Jne.
Võtmesõnad:
Aeg. Tulevik. See, mida praegult on ühtemoodi ei pruugi siis enam samamoodi olla.
Konteinerveok. Konteiner on üsna suur asi, veetakse kaupa. Natuke meie veoauto moodi, millega magistraale pidi tähtsamate punktide vahel nodi veetakse. Meie veoautod kaaluvad täislastis teinekord rohkemgi. Ja osa neist meenutavad triikrauda.
Areng. Traditsioonilised autod on asendunud gravitatsioonikompensaatoritega masinatega. Need on paremini manööverdatavamad, kiiremad, ökonoomsemad, turvalisemad ja ei lõhu sillutist (infrastruktuur on odavam). Omal ajal olid esimesed mootorsõidukid samuti fantaasivaldkonda kuuluvad, sest kuidas muidu kui maagiaga on võimalik nõnda suurt masinat ilma hobusteta liikuma saada. Aga mis põhiline — mootorsõidukid ei sittunud poolt linna täis.
tehniliste detailide kallal ma ei viitsi nokkida, minuarust oli kõik ok. pigem huvitab, et kas proloogile on lisa oodata?