pronto.ee

Praeguseks on Ukraina ja Venemaa oma gaasitüliga selleks korraks lõpusirgele jõudnud ning vastaseis on lahenduse leidnud. Vaataks siis, mis tegelikult toimus.

Võib-olla kõige ülevaatlikuma pildi asjast annab BBCNewsi analüüs. Probleem on siinkohas mitmetahuline ja ma katsun ära tuua mõningased võtmefaktid ja -sündmused:

• Venemaa soovib astuda WTO liikmeks.

  See on selles mõtte huvitav fakt, et WTO liikmeks astudes peab Venemaa lõpetama mõningaste valdkondade subsideerimine siseturul. Üks neist asjadest, mida vaba turumajanduse tingimustes ei tohi doteerida on energeetika. Selles mõttes on Venemaal õigus, et miks nad peaksid toetama Ukrainat, kui nad ei tohi toetada endagi inimesi.

  Samas arvan ma ise, et tegelikult ei ehmatanud Ukrainat mitte niivõrd hinnatõus ise, kuivõrd see, et seda tehti $50 pealt $230 peale 1000 kuupmeetri eest. Tõenäoliselt ei kavatse Venemaa ka oma siseturul hinda hüppeliselt tõstma hakata.

• Ukrainal on Venemaaga leping

  Tuleb välja, et Ukrainal on venemaaga leping 2009 aastani. Leping omakord seab ka hinnad selle ajani paika. Loomulikult on tegu Venemaale kahjuliku lepinguga, mis sõlmiti siis, kui Ukraina oli alles Venemaa ustav satelliitriik. Praeguseks on Ukraina järjest suuremat sõltumatust üles hakanud näitama ning pärast oranži revolutsiooni toimunud pööret lääne poole on Venemaa üsnagi õigusega tõlgendanud korvi andmisena. Seega võiks öelda, et leping justkui on, aga kirjutatud alla praeguseks juba muutunud alustel.

• Gaasijuhe lookleb läbi Ukraina territooriumi.

  Läbi Ukraina jookseb üks olulisematest Euroopasse suunduvatest gaasitrassidest. Euroopa suudab ise ennast varustada gaasiga umbes 60% ulatuses
  ning ülejäänud 40%-st umbes 2/3 tuleb Venemaalt. Sellest omakord umbes 90% tuleb just Ukraina torujuhet pidi ning seega on tekkinud üsna piinlik olukord. Venemaa arvestas paljuski sellega, et Ukraina ajab traditsiooniliselt kõrvad lonti ja teeb mis kästakse aga võta näpust: kui esmane kauplemine tulemusi ei andnud ja Gazprom tuima näoga torujuhtmes rõhku vähendas, siis saatis Ukraina nad kukele ja pumpas ikka oma osa sealt välja. Mis omakorda andis laksu Euroopa tarbijatele. Nood omakorda pöörasid kurja pilgu Kremli suunas, tekitad palju üsna palju kabinettide vahel nihelemist. Põhimõtteliselt kui Moskva ei pea lepingut miskiks ei ole ka Kiiev kohustatud sellest kinni pidama.

  Muide see Läänemere torujuhe on paljuski alternatiivse trassi loomise üks osadest. Pärast selle trassi loomist (üks väiksem läheb ka läbi Valgevene) ei ole meie idanaaber enam nii sõltuv Ukrainast ja saab seega neil cojonesi julgemalt pitsitada. Iseasi on nüüd selles, et kas me laseme ennast Venemaa pool kasuahnelt streigimurdjaks värvata (kui Eesti ja Soome näiteks oma territoriaalveed 12 miili peale lükkavad, siis lähevad nende piirid kenast omavahel kokku ning Vene-Saksa gaasijuhe läheb jälle võõrriigi maa-alalt läbi).

• G8 kokkusaamine

  Peatselt toimub ka G8 kokkusaamine, kus täna Ukraina intsidendile tõuseb teravaks teemaks ka Venemaa energiapoliitika välisriikide suhtes. Kui tõsiselt saab ikka võtta Moskva lubadusi kui Gazprom lihtsalt üleöö kraane kruttima hakkab. Kas ta on ikka usaldusväärne partner ja kuidas üldse võtte riiki, kes oma välispoliitika ehitab üles väljapressimisele. Tuletagem meelde, et gaasijuhtmes ei vähendatud rõhku isegi külma sõja kõrgpunktiski.

  Oluline on muide asja juures ka see, et kogu see intsident tõstis kütuse hinda peaaegu kõikides riikides märkimisväärselt, mis omakorda sunnib lääneriike võtma ette samme, et selliseid intsidente ei tuleks (õnneks on hinnad maailmaturul pärast diili saavutamist uuesti langema hakanud). Mõnes mõttes võib isegi öelda, et kogu selle jamaga seoses suutis Putin ennast lihtsalt nurka värvida.

• Gazprom Türkmenistani juhtme kallal

  Mõnes mõttes on Gazpromi poolt üsna alatusüüdistada Ukrainat Venemaa juhtmest matti võtmisel kui firma ise sama asja tegi Türkmenistanist Ukrainasse jooksva toru kallal. Muide, kui kedagi peaks huvitama, siis Türkmenistan on maailmas suuruselt teine maagaasitootja.

Praeguseks on dii igatahes saavutatud ning tulemuseks on $95 1000m2 eest. Eks näe, kas sellel intsidendil ka mingeid järelmõjusi on. Üks asi on aga selge, et Eesti peaks selliseid sündmuste arenguid jälgima vägagi tähelepanelikult, sest peatselt tõstetakse meiega gaasihinda (tõsi, “ainult” kolmandiku võrra) ning meil on oma idanaabriga varemfi igast asjade üle ütlemist olnud. Ukraina julge vastasseis peaks olema õpetuseks meile kõigile kuidas Moskvaga asju tuleb ajada.