Tänase päeva võtmesõnaks paistab olevat tuumahüsteeria. Kõvematest karjujatest torkas kohe silma Rein Siku pisarakatkumise lugu nimega: “Andrus Ansip, sõitke Tšernobõli!” või totramaiguline: “Ansipile tahetakse tuumajäätmeid viia”. Põhjuseks loomulikult 20 aastat tagasi vastu taevast lennanud Tšernobõli reaktor ja Eesti plaan osa oma energiatarbest rahuldada tuumaenergia kaudu.
Aga loen ma asja kust nurga alt tahes — ei suuda mina neid jutte tõsiselt võtta. Õudselt tore on olla inimene, kes mingi asja eest vastutama ei pea, aga saab käia käed taskus kedagi kritiseerimas ja näppu viibutamas, teades, et ta läheb õhtul magama ja kuidas tegelik tegija oma probleemid lahendab ei ole enam tema asi. Aga ei tasu siis imestada kui sa lõpuks enam kellelegi ei meeldi.
Energiakriisi olemust ei kujuta enamus inimet Eesti hetkel selgelt ettegi. Me ei suudaks tõenäoliselt pari nädalatki pidada vastu Gruusias kus ektrit ja sooja vett antakse ülepäeviti ning siis kah ainult paariks tunniks. Mis juhtuks siis kui talvel -30 kraadi juures kaoks radiaatoritest soojus, kraanist ei tuleks enam vett ning seinast elektrit? Ning abi ei oleks kusagilt loota, sest ka teistel on sama häda? Tõenäoliselt kariloomad oleks esimesed surija, seejärel lapsed ja seejärel täiskasvanud. Võimalik, et kolmandik kuni pool elanikkonnast ei suudaks ületalve elada.
See kõlab justkui must stsenaarium kui selliseid asju on juhtunud, õnneks küll leebema kliimaga maades ja lühiajaliselt. Meil poleks selline asi vastuvõetav. Miks ma seda räägin? Räägin sellepärast, et inimesed võtavad elektrit ja sooja kui asja mis tuleb kusagilt seinast ja iseenesest. Nagu piimgi, mis tuleb poest ning mis on puhas ja valge. Enamus inimesi ei suuda endale aru anda, et inimkond on hetkel energeetilises transiitfaasis, kus elekter on kriitiliseks komponendiks praktiliselt igas eluvaldkonnas. Teisisõnu lähitulevikus energiakasutus mitte lihtsalt ei kasva, vaid kümne või isegi sajakordistub kui fundamentaalselt uusi allikaid ei ole kusagilt hetke juurde tekkimas. Kust see kasvab? Kasvab peaaegu igas eluvaldkonnas — kodus, tööl, puhkusel. Jrjest rohkem ilmub järjest võimsamat elektroonikat, alternatiivkütuste puudumisel hakkab võimutsema elektritransport, samuti tooraineallikate kokkukuivamise tõttu hakatakse rohkem taaskasutama olemasolevaid jääke, mis omakorda on palju energiamahukam. Jne. jne. jne. Samuti on kõik see kraam järjest suuremale ja suuremale osale inimkonnast kättesaadav (möödas on need ajad mil arvuti oli kodus vaid vähestel rikkuritel).
Kohemaid hõõrutakse nina alla, et aga meil on põlevkivi. Kauaks? Praeguse tarbimise juures 50 aastaks aga edasi? Ja kas keegi on üldse arvestanud suurusjärgulist tõusu. Kas ikka on 50 aastat, äkki hoopis 15? Impordime? Aga kellelt ja miks? — seame ennast sõltuvusse ja siis juhtub sama asi mis Ukrainas, kus keegi lihtsalt tuima näoga rubilnikut keerab ja ongi kogu lugu. Kogu riigi saaks hävitada nädala jooksul üheainsa nupuvajutusega. Kasutame rohelisivahendeid? Mis rohelisi? Raiume metsad maha, et tullegeneraatoritele ruumi teha või? Pealegi on juba tükk aega selge, et massiline tuuleenergia ammutamine on globalsele kliimale sama hävitav kui süsihappegaasi paiskamine atmosfääri. Või isegi hullem. Samuti ei ole tuleenergia stabiilne energia — pole tuult, pole elektrit. Mis nõuaks vahejaamade ehitamist selleks puhuks kui tuult pole. Samas tuleb neid vahejaamu ikkagi kogu aeg käimas hoida, sest isegi väike tuulepaus võib vastasel korral mõjuda hävitavalt. Päikeseenergia? Mitte meil. Tõusu-mõõna energia? Ei tule samuti kõne alla? Hüdroenergia? Mongoolias ja, Eesti ei, kui me kõik ei taha just lestasi kasvatama hakata. Pealegi oleks floorale ja faunale vähemalt Eestis laiaulatuslikul hüdroenergia kasutamisel hävitav mõju.
Lisaks on meie naabruses terve hunnik tuumareaktoreid — Sosnovõi Bor, Loviisa, jne. Ja viimasel ajal on neid juurde hakatud ehitama. Viimase kümne aasta jooksul on osa riike (näiteks Rootsi) katsunud tuumaenergiast kõrvale viilida, kui praeguseks hetkeks on majandusspestialistid juba loobunud seda majanduslikult põhjendamast ja asi on taandunud pigem poliitilise kraakluse tasemele, sellal kui teadlased töötavad välja järgmise põlvkonna tuumareaktoreid, sest esimesi suuremaid kriise prognoositakse juba paari järgneva aasta jooksul. Ning kes suudab hetke ära tabaja ja uute reaktoritega just siis turule ilmuda saab olema RIKAS.
Muide, lõpetuseks tasuks pilgu peale visata Patrick Moore nimelise tegelase ettevõtmistele, kes nn rohelised liikumised on üritanud järjekindlalt demoniseerida. Mees oli nimelt üks Greenpeace asutajatest ja vahepeal isegi selle juht, kuid ta astus seal 1986 aastal välja, teatades, et Greenpeace kui selline on keskkonnasäästliku eluviisi propageerijaks jäänud ainult sõnades ning tegelik suund on võetud poliitikale, üleilmastumise vastu võitlemisele ja nn keskkonnaekstremismile (a la minkide lahtipäästmine Inglismaal, mis põhjustas seal täieliku kaose). Tema seisukoht oli ühene, et tuumaenergia on kaugelt kõige puhtam energialiik, sest pikas perspektiivis on sellel kõige vähem negatiivseid kõrvalmõjusi. Muide ta toetas ka geneetiliselt modifitseeritud taimede kasvatamist, sest maailmas on hetkel üle 6 miljardi inimese ning nende arv kasvab kiiresti. Selleks, et need kuus miljardid tegelast kogu loodust ära ei lagastaks (nagu tirtsuparv) on vaja, et see mida nad enda tarbeks kasutavad oleks võimalikult viljakas mistõttu nad jätaks metsiku looduse rahule. Ta soovitas jagada planeedi laias laastus kaheks — inimeste oma ja muu. Mida effektiivsemalt inimesed “enda osaga” majandavad, seda suurem on see muu ja seda vähem seda ohustatakse. Näiteks kui luua modifitseeritud puuliik, mis kasvab täisealiseks näiteks viie aastaga, siis ei kipuks keegi Amazonase vihmametsi maha niitma. Oluliselt lihtsam on seda puud kultiveerida. Temalt on pärit termin, mida rohelised päris pikalt pidasid eluvõõraks, nimelt säästlik areng või jätkusuutlik areng. Ta seisukoht oli see, et inimene on vaatamata mõnede tegelaste vastuväidetele juba praegu kindlalt kõigu suurem meie planeeti mõjutav tegur ning seetõttu peaks ka ennast selliselt modifitseerima, mitte pea laiali tõmblema. Ehk siis inimene juba on hetkel meie planeedi aednik ja peaks seetõttu nõnda ka käituma.
Tuumaenergia tootmisel on üks oluline kulu, jäätmete säilitamine (100 aastat+). Sellega kaasnevad kulud ning saaste ja julgeolekurisk. Vaatasin just ühte dokki, üldiselt elektrijaamad ehitavad eraetevõtted, jäätmete ladustamise kulud tahetakse lükata riigile. Samuti kaasneb sellega nö piirangud. Üks intervjueeritav arvas, et tuumaenergia laiema kasutamisega kaasnevad ka piirangud demokraatiale. Valitsus võib alati viidata terroristidele, kes justkui ohustaks tuumajaama ning seada inimeste liikumisele piirangud.
Rohelised üldiselt ei õhuta tuumahüsteeriat. Kui valida, siis valiks tuuleenergia. Miks? Aga küsi otse rainer nõlvakult, kes roheliste energiaprogrammi veab.
(rainer@curonia.com)
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=12431864
Siin ma vaidleks kohe vastu. Esiteks kohti kuhu generaatoreid püsti lükata saaks ei ole palju, teiseks mis rohelistele ei paista suurt korda minevat on see, et tuulegenraatorid MÕJUTAVAD kliimat — küll mite vahetult siinkandis, aga kusagilt sisemaal tuleb merelt selle võrra vähem niisket õhku.
Põhimõtteliselt kujutagem ette sellist stsenariumi — Hispaania otsustab oma energiakriisi lahendada nõnda, et ehitab Golfi hoovusesse kümneid ja kümneid tuhandeid nn veealuseid tiivikuid, konverteerides nõnda hoovuse energia ümber elektrienergiaks. Energiatarbe kasvades lisatakse järjest uusi ja uusi tiivikuid, kuna muud energiaallikate arendamine on selle kõrval unarusse jäänud. Tagajärjeks on see, et hoovuse jõud raugeb ing Põhja-Euroopat tabab jääaeg. Roheline mõtlemine missugune.
Aga tulles tagasi tuumajaama juurde, siis juba praegult on praktiliste lahendusten olemas jäätmete hävitamine vastavate bakterite ja muu selliseg. Lisaks on Eesti selles mõttes soodne koht, kuna me saame jäätmeid matta koos Soomlastega nende graniidi sisse — muide tuumajaamast tekib hämmastavalt vähe jäätmeid per energiaühik.
Aga kui rääkida demokraatiast, siis tuulegeneraatoritel elavat riiki saab kogu täiega põhja lasta vaid umbes 20 diversandi koostööl. Ja katsu sa neid tuhendeid tuulikuid kaitsta. Kui sa tahad demokraatiat hirmsasti kaitsta, siis hoia parem elektrit kokku ja propageeri seda, mitte ära räägi tuulikutest kui hõbekuulist, mis päästab maailma.
Sul on hoovusi ja tsükloneid liigutavatest enegriahulkadest natuke vale arusaam. Inimkond ei suuda neid otseselt kuigipalju mõjutada, iseasi on jää sulamine põhjapooluse ümbruses ja sellest tulev kerge magevesi, millest räägitakse seoses võimaliku Golfi hoovuse probleemiga.
Oh sa ei peagi midagi kuigi palju mõjutama. Põhimõtteliselt on tegu nn lumepallieffektiga — selleks, et näiteks laviini tekitada piisab osavalt visatud lumepallistki. Meteroloogid on üljoontes seisukohal, et nn liblikaeffekt on päris töötav ja inimesed saaksid ünsa edukalt kliimat kontrollida kui neil oleks maakera kliimast tervikuna piisavalt hea ülevaade ja kogu mudeli arvutamiseks oleks piisavalt arvutusvõimsust. Hetkel seda viimast piisavalt ei ole, vaatamata sellele, et suurimad superarvutid on tänapäeval just selle valdkonna jaoks loodud. Põhimõtteliselt võiks muidugi väita, et kui me siin sutsu timmime, siis mis ikka, selliseid asju juhtub ja põhimõtteliselt on õigus kah.
Üldjoontes on probleem rohkem siiski selles, et nende tiivikute jaoks on vaja üsna palju metsa maha võtta, et see normaalselt toimiks (vaatamata kõigele mida meil siin väidetakse). Selliseid lagedaid suuri kohti kuhu saaks lõdva randmega energiaparke ehitada on siiski piiratud arv kohti ja need kipuvad pahatihti olema just need mida keegi parema meelega mingiks muuks otstarbeks, näiteks elamiseks kasutaks. Kusagil suvalises muus kohas aga pole infrastruktuuri. Kuid ka see pole probleem. Probleem on TEGELIKULT selles, et see energia on kallis. Selleks, et seda energiat kasutada on vaja tekitada tohutus koguses väärtusi. Selleks, et väärtused muutuksid likviidseteks vahenditeks ja likviidsed vahendid ühtlustuks elanikkonna käes peab sitaks tarbima. Tarbimisega ja selle loodussõbralikkusefa on meil aga omette lood.
Väidetavalt ühe tuulegeneraatori tasuvusaeg 120 aastat
väidetavalt kulub Ysernobõli taastumiseks umbes 800 aastat. Ja faktiliselt viimane tuumajaama õnnetus toimus vägagi kõrgelt arenenud tehnikariigis Jaapanis aastal 1999. Selge on see, et tuumaenergia on kiireim ja rahalises mõttes soodsaim tee, aga kus hoida jäätmeid?Kes garanteerib õnnetuste puudumise. Erinevalt rongi-laeva-lennu õnnetsutest on tuumajaama kahjud ja järelmõjud märkimisväärsed ka sajandite möödudes. Eile sai Discovery’st vaadatud,mis seal tegelikult toimus ja kui inimesed, kes sellega kokku on puutunud ütlevad, et ei maksa jamada, siis mina usun pigem neid kui selliseid “tühjateooria-praktikuid”. Aga kuna inimloomus on teada tuntud oma idiootsuses, siis ega enne ei jõua see ajuni, kui pauk ära käib, siis on ntx eesti jaoks ja baltikumi ning arvatavasti ka euroopa jaoks hilja. Aga eks siis kuuleb, mis juttu siis räägitakse. Üldiselt mina olen vastu.
Ma saan nagu aru, et sina elektrit ei kuluta muud moodi kui ainult oma käsigeneraatoriga vändates?
Põhimõtteliselt on ju kogu meie ümbruskond täis tuumaenergiajaamu. Ma ei usu, et meie jaoks oleks mingi eriline vahe sellel, kas tuumajaam lendab õhku Soomes, Leedus või Eestis – negatiivsed mõjud oleksid ikka sama suured ja jaama ehitamajätmiseta me enda olemist turvalisemaks küll ei tee.
Ma ei kavatsegi sind ümber veenda.Siiski fakt, et saksamaa ja rootsi on loobunud tuumajaamadest.
Roheliste programmis on punkt, et tuleks luua nö energiagentuur, kes kaardistaks ja analüüsiks tulevikuenergeetika võimalused. Tuumaenergia kasutuselevõtt tuleks samuti läbi analüüsida, plussid ja miinused kirja panna.
Lorenzi 1973.a. kirjeldatud kaose asi ja liblikate probleem seisneb lühidalt selles, et ka siis, kui me suudaksime kõik liblikad peensusteni ära kirjeldada, ei suuda me ilma ehk atmosfääri seisundit konkreetsel ajahetkel ennustada rohkem kui kaheks nädalaks. See on teoreetiline piir ilma ennustatavuse kohta, mida ka tänapäeval üldiselt aktsepteeritakse. Kliima on paraku natuke teistsugune mehhanism.
Idee kliima kontrollitavuse kohta on pärit ulmemaailmast. Üks tsüklon vajab oma olemasoluks ühes sekundis ühe pisema tuumapommi plahvatuse jagu energiat! Seda ei saa naljalt pidurdada ega suunata, veel vähem adekvaatselt muutusi kontrollida. Loomulikult aitavad paremad arvutid nähtusi paremini modelleerida, kuid selle adekvaatsusel on siiski piir, sest lõpmatult täpselt ei ole võimalik algseisundit fikseerida.
Metsa maha võtmine tuulikute tarbeks ei ole ka korrektne. Esiteks on inimesed metsa paljudel muudel põhjustel suurel hulgal hävitanud ja sellel kahtlemata on mõju, kuid seda ei ole veel tehtud tuulikute rajamise otstarbel. Tuulikuid rajatakse üldjuhul rannikupiirkondadesse, kõige soodsamalt suisa merre. Ka Eestile on soovitatud Läänemere rannikut (madalasse merre) ja Peipsit (järvepõhi). Keegi ei pane neid kuskile suurde metsa, kuna see tähendaks vajadust umbes 30m (troopikas palju rohkem) võrra kõrgemate tuulikute järele.
Kokkuvõttes tahtsin ma öelda, et loomulikult igasugune inimtegevus, ennekõike maakasutuse muutus (metsatustamine, soode kuivendamine, jõgede sirgeks ajamine, ülekarjatamine, suured linnastunud alad jne) avaldab kliimale mõju, kuid ka kogu inimkonna tarbeks püstitavad tuulikud ei moodustaks sellest mõjust arvestatavat osa.
Energia on loomulikult kallis, kuid igasugune energia on kallis, mitte ainult tuuleenergia. Soome Tehnikaülikooli professor (ei mäleta nime) analüüsis ajakirjas “Suomen Luonto” tuuleenergiat põhjalikult ja jõudis järeldusele, et põhjamaade “avatud energiaturul” on tuuleenergia juba peaaegu konkurentsivõimeline. Ja seda hinna, mitte muude aspektide poolest.
Kusjuures ma ei ole üldse niiväga tuumaenergia vastane, lihtsalt ma leian, et alternatiive tuleb ka kaaluda ja võimalikult objektiivselt. Kõige parem on minu nägemuses kombinatsioon hübriidjaamadest (soojus+elekter), tuulest ja miks mitte ka mõningal määral tuumast. Mitte nii, et mingi poliitik on kümme aastat tagasi lugenud viis aastat vana analüüsi tuuleenergia tasuvuse kohta ja langetab selle põhjal otsuseid. Või siis vastutustundetud akadeemikud , kes arvavad, et Eesti võiks vanaviisi jätkata, kuni põlevkivi otsa saab ja siis selleks ajaks ehitada tuumajaamad.
jah, on küll meie ümbrus täis neid jaamu, aga kas peab lähtuma põhimõttest, et ah neid niigi palju ja ei ole hullu, kui mõni veel lisandub(ei ole just väga roheline mõtlemine?!)
On juba meelest läinud, kui kiiresti suutis meie valitsus reageerida õlireostusele? Nädal võttis vist aega, siis nii moka otsast mainiti, et vist nagu olla midagi olnud. See käsigeneka jutt on sama taibukas, kui alkomüügi vähendamise vastulause – taksoviin. Mõlemad võimalused on olemas, aga mõlemad on vabandused. Ja kallid inimesed, kas ma ei ole mitte rohelises foorumis? Kohas, kus peaks olema au sees säästlik ja ennekõike kokkuhoidlik tarbimine? Jääb mulje, et eesmärk on tarbida võimalikult rohkem ja võimalikult odavamalt – kallid kaasmaalased, see ei ole roheline mõtteviis! AGa selge see, et eestis on nii kombeks – kui on tee kitsas, siis mõeldakse ennekõike selle laiendamisele,mitte niivõrd põhjusele, et igal tatil on kaks autot, sõidetakse peres ikka armsas üksinduses tööle, kooli lasteaeda- samaaegselt kirudes, et autosid on nii palju ja ummikud/reostus suured. Seega, jah, mis siin vaielda – elagu roheline eesti, mis mattub kõikvõimalike gaaside ja lõpuks ka radioaktiivsusesse.
NB! ma ei väida, et ei oleks vajalik arutelu tuumajaamade teemal, aga see peaks toimuma asjatundjate vahel, mitte selliste “tarkurite” vahel, nagu eilses kahvlis, kus enda arust väga tark “tuumafüüsik” lükkas ümber kogu maailma teadaoleva tõe, et 26.04.1986 oli maailma suurim ja ohvriterohkeim tuumaõnnetus, väites, et vaid mõned inimesed said asja käigus kannatada ja surma. Sellised mehed tuleks eemale hoida, samas on ju teada, et eestis on inimesi vähe – eriti tarku, kes oleks ka nö rooli juures.
Mul jääb arusamatuks asi, et miks pannakse ühte patta valitsus ja Raukas? Esimene andis allkirja Ignalinale, teine räägib, et Ignalina mõte on rumal, et pigem ootaks ja uuriks veel paarkümmend aastat, lootuses, et selle ajaga on tehnika arenenud, et võime ka siia rajada. Siinjuures rõhutan, et Raukas ei räägi tuumajaama rajamisest homme, vaid siis kui areng seda võimaldab.
Üldiselt Eesti tuumajaama(de) poolt.
Eilses Kahvlis olid Raukas ja Sikk. Esimene oli arukas ja veenev nagu alati… teine oli pinnapealne populist. Iroonilisi küsimusi oskab igaüks esitada ning kui hirmud on siis tuleb arsti juurde minna või nöör võtta. Raukas küsis kenasti, et milliseid alternatiive Sikk pakuks… vastuseks oli vaid umbmäärane mõmin.
Pealegi on meil külje all Sosnovõi Bori iganenud tuumajaam ning kui midagi juhtub, siis juhtub seal!
Eespool juba öeldi, et Raukas pakkus välja ainult idee ning Raukas ütles ka Kahvlis, et kõigepealt rahvaküsitlus, siis uuringud ning kusagil 15 aasta pärast alles ehitaks… ning ehitaks maa alla, et siis oleks ka Tšernobõl välistatud.
Ulmeguru, alternatiiviks on ju tuuleenergia kasutuselevõtt?
Ragnar, sa kirjutad praegu pronto blogis. Sul on hallutsinatsioonid? 🙂
Pronto kirjutab: “sest esimesi suuremaid kriise prognoositakse juba paari järgneva aasta jooksul. Ning kes suudab hetke ära tabaja ja uute reaktoritega just siis turule ilmuda saab olema RIKAS.”
Olen nõus sellega, et kasvav energiakriis tabab meid tõenäoliselt lähema paari aasta jooksul. Olen sel teemal korduvalt minutis kirjutanud. Samas ei ole võimalik SIIS turule ilmuda sest jaamade planeerimisest ehitamiseni läheb suurusjärgus 10 aastat.
Suure tuulemootori pystipanemine läheb orienteeruvalt aasta. Väikse paari majapidamise tarbeks saab püsti tunduvalt kiiremini. Samuti on võimalik neid kohapeal teha. Meil ei ole lihtsalt niipalju aega, et nii massiivseid asju nagu suured tuumajaamad teha.
Olen nõus tuumaturvalisuse täiesti kõrvale jätma, kuigi see on ülisuur teema. Kuid ka ainult majanduslikke ja pika perspektiivi toimivust arvestades on selge et meil on palju paremaid alternatiive.
Huvitav miks ehitati ühendriikides viimane tuumajaam aastal 1976? Miks on tuuleenergia kasvukiirus seal 50% aastas?
Tuule faktide osas soovitan lugeda:
http://en.wikipedia.org/wiki/Wind_power
Soovitan lugeda ka kommentaare Greengate
foorumis:
http://www.greengate.ee/foorum/comments.php?DiscussionID=1
Nii. Veetsin natuke aega Google kallal ja tulemus on järgnev:
2GW reaktori kompenseerimiseks on vaja ligikaudu 300000 tuulefarmi. Seda, et 1 tiiviku püsti ajamine võtab aasta me võime ju uskuda, kuid ühe tiivikuga ei toida tänapäeval ära suurt korrusmajagi. 300000 farmi (ja kes tean kui palju seal veskeid on?) haldamine on meeletu töö.
Ühendriikide tuumaprogramm sai laksu 1979 paiku Three Miles Islandi intsidendiga. Pärast seda arendati välja terve hulk gaasireaktoreid, mis suutsid toota enrgiat tunduvalt odavamalt kui tuumajaamad ning seetõttu ei olnud uue reaktorite püsti ajamine enam mõttekas. Aga see aeg on läbi saanud — praegune Bushi administratsioon on täna naftahinna tõusule leidnud, et gaasil toimivad energiaallikad ei ole pikas perspektiivis ennast ära tasuvad ning hetkel on taas asutud riiklikult rahastama erinevaid arendusprojekte. Esimeste uute generaatorite rahamist alustatakse ilmselt lähima paari aasta jooksul — üldjuhul kas siis vanade reaktorite väljavahetamise raames või lisareaktorite ehitamisega olemasolevatesse jaamadesse.
Vaatame ka teisi riike. Kanada on taaskäivitanud kaks deaktiveeritud tuumaelektrijaama ning hetkel toimub seal reaktorite väljavahetamine. Hetkel käib arutelu 12 uue jaama rajamise üle sellesse riiki ning viimaseid arenguid vaadates on väga tõenäoline, et see eelnõu surutakse seal läbi.
Euroopas valmib hetkel kaks kolmanda põlvkonna (PWR) reaktorit: Soome, mis plaanitakse ilmselt käiku lasta 2008 aastal ja Prantsuse (2012). Praegune Briti poliitika näeb vaatamata mõningasele vastuseisule käivitada 6-8 uue jaama ehitamise kava, sest olemasolevad jaamad on jõudmas faasi, kus neid ei ole mõttekas enam uuendada. Jutt käib antud kontekstis 20GW, mis siuh tagant ära kaoks.
Oluline on silmas pidada ka seda, et arenenud maailmas tuleb hetkel umbes 35% elektrist tuumaenrgiast. 80% nendest jaamadest on üle 15 aasta vanad. Üldjoontes on juba hetkel küsimus, et kas neid on võimalik asendada mingi söe või gaasipõhise asjaga — tuule ja päikeseenergia ei ole ka optimistlikumate prognooside kohasel arvestatav tegija hetkel. Seda enam, et tuuleenergia on ka parimal juhul prognoosimatu — talvine tuulevaikus võib olla katastroofiliste tagajärgedega.
Üldjoontes on siiski selge, et tuumaenergiast ei saa üle ega ümber ning reaktorite väljavahetamine on samuti vältimatu. Väljavahetamine omakorda avab ukse uute jaamade ehitamisele ja nii edasi. Huvitav on see, et omal ajal suure kisa ja käraga jaamu sulgenud Saksamaa ning Rootsi on viimasel ajal kuidagi hiirvaiksed olnud antud teemal.
Wikipedia põhjal selgus Rootsi kohta veelgi huvitavam asjaolu. Nimelt selgus, et Rootsi tuumajaamade sulgemise plaan aastaks 2010 on sisuliselt juba läbi kukkunud ning hinnanguliselt jäävad jaamad alles kuni aastani 2050. Kuid mitte see pole tähtis … avalikuse arvamus on pärast Barsebäcki jaama sulgemist pöördunud 83% tuumaenergia kasuks. Tõenäosus, et Rootsi oma tuumaenergiast loobumise plaani üldse hülgab on suur.
Šveits tegi kaks rahvaküsitlust ning tulemuseks oli see, et rahvas mis esialgu oli tuumaenergiast loobumise poolt on viimasel ajal uuesti seda toetama asunud.
Holland hülgas oma plaanid jaamad sulgeda ning praegult käib using arendustegevus oma jaamade kvaliteedi ning väljundi parandamiseks.
Itaalia loobus oma tuumajaamades, kuid impordib seda hetkel prantsusmaalt ja Slovakkiast. Eelmise aasta oktoobris algatati aga avalik poliitiline keskustelu uuesti, kui tollane keskonnaminister teatas, et Itaalia peaks taas siiski tuumaenergia peale tagasi lülituma.
Saksamaa siiski on suuresti tuumaenergiast loobumise poolt, kuid algsed plaanid on märkimisväärselt viinud. Praegune valitsus, kuigi tuumaenergia pooldaja on poliitilise lepitusena selle asja hetkel kõrvale jätnud. Kuid tuumavastaste aktivistide sõnul lohistab Saksamaa selgelt jalgu.
Belgias plaaniti samuti jaamu sulgeda, kuid pärast valimisi mis rohelised parlamendist eemaldas on see plaan toppama jäänud. Nimelt selgus, et belgia ei suuda oma energiavajadust täita ja samas Kyoto kokkulepet järgida. Seega on hetkel plaanis jaamad küll kinni panna, kui ebamäärases tulevikus.
Näed, asi pole sugugi nii lihtne.
Sellessamas Kahvlis seletas Raukas kenasti puust ja punaseks, et miks tuuleenergia on lihtsalt selline ökosogade stiilipidu ja majanduslik nonsens… seda on ka mujal küllalt räägitud… kui inimesed ei taha aru saada, siis nad ka ei saa…
Mina ei vaadanud kahvli saadet. Mis olid raukase argumendid?
Vabandan – hallukad jah 🙂
Põhiline argument, et tuumaenergia on ainus lahendus ja riigid, mis tuuma-teed ei lähe on tulevikuta. See oleks lühidalt. Vahele pildus ta veel selliseid kilde nagu – Tsernobõlis oli väike avarii ja, et ta ise on palju hullemas kriisikoldes käinud ja pole viga midagi. Peale Discovery’st nähtud dokki on väga raske selliste väidetega meest tõsiselt võtta. Kui Tsernobõlis kasutati õnnetuse “likvideerimiseks”(vaos hoidmiseks) üle 500 000 inimese ja elamiskõlblikuks muutub see maaala alles 800 aasta pärast, siis sellist asja avariiks nimetada on seniilsus või siis väga hästi kinni makstud PR töö. NB – ei makskas unustada, et ka Tsernobõlist räägiti kui ideaalsest ja turvalisest jaamast, mis on loodusele 100% ohutu.
Muide täna hommikul Terevisiooonis rääkis ka üks mees meie eesti tänasest energia kasutusest, väites, et 70% pannakse meil nö õhku, kuna struktuuriliselt pidavat meie energiasüsteem täiesti ebaefektiivne olema. Ja rääkis veel ka sellest, kuidas ühte potensiaalset energiaallikat veetakse lihtsalt eestist välja, kuna selle eest saab piiri taga mõnusat pappi – jutt siis puutöötlusjääkidest.
terevisiooni link
http://www.etv24.ee/index.php?0&popup=video&id=1416
Ja discovery dokumentaalid on tõesti need kohad kus me peaks kõik oma teadmisi ja kogemusi ammutama! Justnimelt!
See on umbes võrdväärne, või tegelikult palju hullem, wikipedia refereerimisega mõnes akadeemilises teadustöös.