Teinekord leiab lehest artikleid, mis kaotavad igasuguse usu inimestesse. Üks neist on see, kuidas trammidepoo kampaania korras pakub tööd 400-le töötule. Ühest küljest tundub see olevat tänuväärne algatus, aga teisest küljest tulevad judinad peale.
Kutse peale tuli kokku tuhat inimest, kes siis kena saba moodustasid. Samas artikli autori sõnul lonksasid päris mitmed juba sabas seistes lapikust julgustust (ei saa isiklikult seda väidet ei kinnitada ega ümber lükata). Minu arvates on see kas siis kohtlane või vähemalt ülinahhaalne: isegi enese müümise ajal ei suudeta pudelist eemale hoida; ma põrmugi ei imesta, et nad seal sabas peavad seisma.
Paistis, et sabas seisvatest kodanikest selge enamus on sellised, kes kunagi ühtegi ametit pole õppinud, aga surutise ajal antakse hundipass just eelkõige kvalifitseerimata tööjõule. Inimesed seal sabas vaatasid mind mürgise pilguga nagu oleks ma teadnud, et majandus langeb, aga neile ei öelnud. Ahnusest, kurjusest ja alatusest. Sest muidu oleksid nad ka äkki läinud midagi õppima, mitte sekretärideks, laomeesteks, ehituse abitöölisteks, kassapreilideks, turvameesteks, transadeks. Töötuteks.
Ma pelgan Savisaare sots-plaani, kuna see kultiveerib mõtteviisi, et inimene ei peagi suurt midagi oskama, oluline on ajada käsi pikale omavalitsuse poole.
Väljast sisse ostame me ju muuhulgas autosid, lennukeid ja arvuteid, kui ise pakume vastu “reisisaatmist trammides” või “lehtede koristamist”, siis ilmselt jääme teistega võrreldes vaeseks.
Sellest ka need judinad.
Eks tuhande inimese peale ikka paar pudelimeest leiab, isegi haritud pudelimeest.