28. märtsil esines Rock Cafes tore kollektiiv nimega “The Sisters of Mercy”. Kontsert oli meeldejääv päris mitmes mõttes ja mitte ainult heade asjade pärast. Et muidu toredast üritusest lõpetuseks nadi maitse suhu ei jääks, halustame halvast.
Halbadeat asjadeat esimese, teise ja kolmanda koha vallutab kindlasti halb heli. Ma ei ole päris kindel, kas tegemist on mingi Rock Cafe eripäraga, kuid Andrew Eldritchi muidu kandev hääl ei kippunud esiridadest palju kaugemale kostma ning kuigi see kohati ka tagareas pudelid riiulitel tinisema pani, siis polnud see kaugeltki tänu helisüsteemile. Ka üldine helitugevus oli allapoole igasugust arvestatust. Kuidagi harjumatu on olla kontserdil, kus esiridades on võimalik omavahel vabalt vestelda ja telefoniga rääkida (võimalust, mida paar tolgust aktiivselt ka kasutasid). Üldmulje seisukohalt oli imelik ka see, et publikud oli kohal napilt.
Õnneks häid asju oli kaugelt rohkem. Effektne valgustus, mis muidu suhteliselt pisikese Rock Cafe lava neljakordseks venitas, hästi läbi mõeldud kava ning uudne lähenemine, mis mulle endale meeldis. Saund oli toorem ja jõulisem ning kuigi julgem tegevus helitugevuse heebliga oleks kogu üritusele kasuks tulnud, oli asi ka nii tore. Publik oli valdavalt üle kolmekümne ja juhuslike külalisi peaaegu ei olnud — seda oli näga publiku nägudest, riietusest ja hoiakust. Mõnes mõttes tekitas see vilets heli isegi olukorra, kus kogu ettevõtmine tundus olevat justkui ainult gurmaanidele mõeldud elitaarse kinnise üritusena. Kava hakkas pihta looga “Crash and Burn” ning lõppes “Temple of Love”.ga, mängiti maha enam-vähem kõik tähtsamad lood ning kuigi uudne arranzheering tihtipeale alles sõnade juures lubas helikonserviga üles kasvanul aru saada, mis looga täpselt tegemist on, andis selline lähenemine võimaluse igast loost uue elamuse saada.
Kes tahab näha, kuidas siis tegelikult õeraasud laval välja näevad ja uues kuues kõlavad, otsigu videosi Youtubest.
Post a comment