Valimised | Discordia: Pronto

Sõjaprintsess

Jun 3, 2022 Posted by pronto Poliitika 0 comments

Pereäri on juba mõnda aega peaminister Kaja Kallase kallal tänitanud ning teda irooniliselt sõjaprintsessiks nimetanud. Täna proovis sama meedia veergudel teha Keskerakonna juhatuse ning Riigikogu liige Jaanus Karilaid. Paar tundi hiljem olid ta kuraasikad sõnad juba sootuks nutusemad, sest Kaja Kallas saatis praeguse valitse laiali ning tegi uue valitsuse moodustamise ettepaneku sotsidele ja Isamaale.

Antud juhul ma ei tahaks Karilaiul sõnavõttudel rohkem peatuda või kui siis ehk niipalju, et minu arvates on pärast paari nädala pikkust valitsuse töö saboteerimist ja hoogsat selga pussitamist kohatu süüdistada peaministrit reetmises.

Enne potentsiaalsete kombinatsiooonide kallale minemist tahaks kombata korraks hetkeolukorda, eelkõige seda milline on Reformi positsioon.

Reformierakonna olukorda pole ammu olnud nõnda hea kui praegu, seda suuresti praeguseks juba eelmise valitsuse tegutsemisele Vene-Ukraina sõja puhkedes. Eesti oli üks esimesi, kes andis kriitilistel hetkedel Ukrainale abi nii relvade kui eeskujuga. Sel ajal kui suurem osa Euroopast oli ähmi täis saatis Eesti Ukrainale Javeline ja muud moona, veenis oma partnereid kiiresti tegutsema ning oli venevastaste sanktsioonide ning Ukraina igakülgses abistamises eeskujuks ning jalgade lohistajate tagantutsitajaks. Rahvas mõistis vajadust selle järele ning see kajastus üheselt ka Kaja Kallase toetuses.

Kuid mitte ainult. Keskerakond kelle sidemed Vene praeguse võimuladvikuga pole tegelikult kunagi saladus olnud on jätkuvalt kaotanud oma toetust olles praeguseks langenud endiselt kindlalt esimeselt kohalt kolmandale (olles lühikest aega isegi neljandal Eesti 200 kannul). Nende jaoks on praegune peaminister olnud sõja algusest saati olnud äärmiselt mõru pill. Sama kehtib ka EKRE kohta — selle erakona sõnad ja teod on harva ühtinud ning kuidas nende toimetamisi ka tõlgendada proovida, nende teod kipuvad olema pigem praeguse idanaabri režiimi toetavad. Mõlema positsioonid on pärast konflikti algust olnud selges langustrendis ja kogu sellest tingitud nagistamine on viinud praeguse olukorrani.

Reformil on tegelikult laual viis võimaliku stsenaariumit.

Üks on see, et Isamaa võtab kutse vastu. Sellele räägivad vastu Isamaa ninameeste häälekad sõnavõtud mida on nüüd juba hilja tagasi võtta. Ma arvan, et Reform tegi selle pakkumise viisakusest, eesmärgiga Isamaad halba valgusesse mängida. Ütleme nii, et Isamaa ise on ennast ise lollilt nurka värvinud ja rumal oleks seda olukorda mitte ära kasutada.

Teine variant on see, et Reform läheb koos SDE-ga (kes on praeguseks oma põhimõtteliselt nõusoleku juba andnud) vähemusvalitsuse teed. Asi on selles, et Keskerakonna ning kohati ka Isamaa liikmed ei ole sugugi nõnda üheselt praeguste juhtkondade selja taga. Eriti Keskerakonna puhul on lähitulevikus oodata suuremat sorti aadrilaskmist ja seda just ladvikust. Vabalt võib juhtuda, et Reform leiab Keskerakonna ja Isamaa liikmete poolt piisavalt toetajaid, et järgmiste valimisteni vastu pidada.

Mis omakorda viib kolmanda, kõige tõenäolisema, stsenaariumini — Reform soovib välja kutsuda erakorralised valimised. Selleks on vaja põhimõtteliselt 51 Riigikogu liikme toetust; seda on küll pisut raske läbi viia kuid antud hetkel on asi ilmselgelt küünaid väärt. Põhimõtteliselt on see sarnane eelmise stsenaariumiga ning kui Isamaale jõuab kohale kogu probleemi ulatus võib juhtuda, et nad on kõigeks valmis, peaasi, et seda ei juhtuks. Sest eksisteerib reaalne oht, et Isamaa ei ületa erakorraliste valimiste puhul künnist.

Neljas variant on loomulikult see, et Reform läheb opositsiooni. See on Reformi jaoks tõenäoliselt kõige lihtsam ja üldsegi mitte halb variant: sügisel on uuesti päevakavas energiakriis, mis tänu sanktsioonidele on tõenäoliselt suurusjärk hullem. Lisaks loomulikult COVID-i uus laine ning hea oleks näha kust see lastetoetuse raha lõpuks siis välja võetakse. Nii või teisiti poleks oma väikeste käpakeste kogu jamast puhtaks pesemine oravate jaoks täiesti vastuvõetav väljavaade. Seda enam, et tekkiv kolmikliit oleks äärmisel nõrk ning suuresti teovõimetu. Mis omakorda võib lõpuks ikkagi viia kolmanda variandini.

Eksisteerib ka viies variant, mis on küll arvestades hetkeseisu ja nappi aega ebatõenäoline kuid samas ei saa seda välistada: Keskerakonnas veerevad mõned pead, erakond kas läheb lõhki või toimub paleepööre. Suurele osale KE-st ei ole vastuvõetav uuesti EKRE-ga koostöö alustamine. Põhimõtteliselt oleks sellisel puhul teise variandi derivaadiga.

Ehk siis eks näeme. Sõjaprintsessi gambiidi esimene käik on tehtud.

SDE valimiste ootel

Nov 19, 2018 Posted by pronto Arvamus, Poliitika 0 comments

Neile, kes lugeda ei viitsi: ma ei arva, et sotsid tegid IRL-ga tüli norides midagi valesti. Ma arvan pigem seda, et neil ei olnud teist valikut ning praegune “kriis” oli nende vaatevinklist halbadest valikutest parim. Tõeliselt halva valiku tegid nad siis kui koos oma praeguse vastalisega paati vahetasid ning kõik nende ülejäänud hädad on seotud ühel või teisel viisil sellest tingitud probleemidega. Selle viimase võtab lühidalt kokku minu poolteise aasta vanune postitus.

Laias laastus on praeguse valitsusega asjad ühel poole ning seda kaugeltki mitte selle või järgmise valitsuskriisi tõttu: kolme kuu pärast on uued Riigikogu valimised ning praegusel hetkel ei laula lind ka Toompeal ilma kusagil hoolikalt läbimõeldud plaanita kuidas ka päev pärast valimisi seal edasi lõõritada.

Kõigepealt tuleks siiski alustada hetkeseisuga.

Praeguseks hetkeks on täiesti kindlalt Riigikogus koha kindlustanud neli erakonda: Keskerakond, Reformierakond, EKRE ja SDE. Suure tõenäosusega pääseb sinna ka Eesti 200, noateral kõõlub IRL ning ülejäänutel pole ilmselt Toompeale asja. E200 on “suure tõenäosusega” peamiselt seetõttu, et kuigi hetkel paistavad nende väljavaated üsna roosilised, on see peamiselt tingitud sellest, et keegi pole vaevunud neid liistule tõmbama. Lisaks näitab praktika, et Eesti inimestel on kombeks küsitluste ajal olla unistaja ja valimiskasti juures pragmaatik.

Ehk siis sotsid saavad praktiliselt kindla peale Riigikokku ning küsimus on rohkem selles kas nad pääsevad ka valitsusse. Millised kombinatsioonid on hetkel laual?

Hetkel tundub, et laual on järgmised kombinatsioonid:

Keskerakond ja Reformierakond

Pärast Savisaare taandumist Hundisilma on kadunud põhiline tegur mis selle kombinatsiooni välistas. Kahasse peaks neile jäävate kohtade arv ületama üsna hõlpsalt valitsuse loomiseks vajaliku 50% piiri, kuid arvestades viimasel ajal trendiks kujunenud kommet süstemaatiliselt erakondi vahetada eelistavad nad ilmselt oma ridu täiendada mõne pisemaga. EKRE on must lammas ja kui kaks suurt juba seljad kokku panevad pole mõtet oma renomeega riskida. E200 on tundmatu suurus, lisaks on praktika näidanud, et uued tulijad hakkavad umbes kolm sekundit pärast oma tagumendi pehmesse tooli istutamist isekeskis kisklema. Järgi jääb seega SDE. Või IRL kui see peaks ületama valimiskünnise. IRL, olles väksem ja nõrgem oleks ilmselt mõistlikum valik.

Ma siiski ei usu, et kahe suure liit tekib esimese valikuna; see on pigem selline mõistusabielu, kuna alternatiiviks on uued valimised. Enne kui sinnamaani jõutakse tuleb kindel olla, et kaks muud kombinatsiooni on välistatud.

Esimene neist kahest on:

Keskerakond ja EKRE

Tõenäoliselt ei suuda nad napilt valituse moodustamiseks vajaliku 50% kokku saada. Küll võib see juhtuda aga siis IRL ületab valimiskünnise ja pääseb Riigikokku ja liitub nendega. Ma tuletan siinkohas meelde seda, et kui keegi riigikokku ei pääse, siis jagatakse nende hääled ühtlased laiali. Kui see keegi siiski pääseb, siis jäävad need hääled igal juhul ühte leeri, kas siis poolt või vastu ja on selle võrra olulisemad. E200 on selle kombinatsiooni valguses parimal juhul küsitav ning SDE praegusel kujul välistatud.

Teine variant on:

Reformierakond ja EKRE

See on tunduvalt ebamäärasem kooslus ning tõenäoliselt ka ebastabiilsem. See eeldab kindlasti ka E200 tuge ning kui IRL sisse pääseb, siis ka neid. Praegune EKRA ja praegune SDE välistavad teineteist, seega eeldab ka antud kombinatsioon IRL-i tuge.

Kui nüüd need kombinatsioonid kõik üle vaadata torkab nende kõigi juures silma see, et kui IRL peaks pääsema Riigikokku pääsevad nad suure tõenäosusega ka valitsuse. Suure tõenäosusega SDE arvelt. Seega on SDE eluliselt huvitunud sellest, et IRL märtsis põruks.

Kuidas nad seda saavutavad?

Esimene variant on näidata IRL-i kui säästuEKRE-t. See on neil tegelikult üsna edukalt ka õnnestunud. Marraketchi raamistiku kinnitamise viimine Riigikokku on samm selles suunas: see raamistik ei sisalda midagi mida me juba praegult ei teeks, küll aga näeb ette üsna karmi piire ületavat kontrolli, kohustusliku lõimumist ning religiooni ja organiseeritud kuritegevuse mõju vähendamist. Oskusliku kasutamise korral on tegemist üsna mineeritud teemaga ning hetkel on IRL selle juba omale kurku tõmmanud koos konksu, tina, korgi ja poole ridvaga.

Teine variant on survestada IRL. IRL on väga nõrgas positsioonis ning ajalooliselt pole see erakond sundseisus kunagi hästi mänginud. SDE on sellest teadlik ning hetkel rakendatav vaippommitamine paistab olevat osa sellest plaanist.

On ka kolmas võimalus: käia Keskerakonna ja / või Reformierakonna jutul, müts peos ja vanduda truudust igavesest ajast igavesti (mis praktikas tähendab umbes senikaua kuniks jõujooned Riigikogus taaskord muutuvad). Sellisel juhul õnnestunub neil leida omale võimas liitlane kahe esimese variandi realiseerimiseks.

Üldiselt on arvata, et mängu lähevad kõik kolm varianti, sest panuseks on kõik või mitte midagi. Alati on võimalik seegi, et midagi muutub — näiteks lendab mõni erakond juba enne valimisi lõhki või ei suuda keegi jälle oma lõugu koos hoida.

Elame, näeme.

Igaühele oma

Nov 19, 2013 Posted by pronto Poliitika 0 comments

Päevad tulevad ning lähevad nagu tulevad ja lähevad ka valimised. Kes loodavad, et valimised on võimalus midagi muuta, see ei saa aru nende olemusest: valimiste eesmärk ei ole mitte midagi muuta, vaid pigem hoolitseda selle eest, et midagi ei muutuks — tuletagem siinkohas meelde selle kuulsa Hiina needuse “et te elaks huvitavatel aegadel”. Uskuge mind: kui midagi muutub, siis soovivad ka kõige suuremad muutuseihalejad, et seda poleks kunagi juhtunud.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nende valimiste lõpus läks jutt nagu ikka sellele mida keegi valesti tegi ja nagu ikka ei saanud valdav osa publikust, kaasa arvatud ajakirjanikud ning erinevad tähtsamad ja tähtsusetumad arvamusliidrid aru erakondade olemusest ja elektoraadi jagunemisest. Selle asemel, et õigetest asjadest räägiti hakata pajatama midagi vene häälte püüdmisest.

Kuulge inimesed, kujutage ette, et te elate Ameerikas ning Klu Klux Klan teeb oma erakonna. Ütleme, et toimuvad valimised ja capirotemehed ei saa just parima tulemuse. Kas te tõesti kujutate pärast seda ühiskondliku diskussiooni, kus tõsimeeli arutatakse kuidas KKK oleks võinud võita rohkem mustanahaliste hääli? Sest mõnes mõttest just selline keskustelu meie ühiskonnas algaski …

Et asi ainult ilkumisega ei piirduks lisan siia mõned õpetussõnad järgmiste valimiste jaoks. Kõigepealt otsustage kes su valijad ei ole. See on selles mõttes oluline, et nende jaoks on mõtet teha null pingutust, iga nende suunas loobitud sent on raisatud raha. Seejärel otsustage, kes on kindlasti su valija. Nende suunas ei ole samuti mõttekas erilisi kulutusi teha, tuleb lihtsalt pildil püsida ja võimaluse korral mitte midagi lolli suust välja ajada. Ning seejärel on kolmas kontingent: need, kes võivad sind valida. Vaat need on rabelemist väärt.

See kolmas grupp on kaader, kes tavaliselt mõtleb pragmaatiliselt, kõhuga. Neid tuleb meelitada, neid tuleb ähvardada ja neid tuleb panna ennast hästi tundma. Näiteks Reformierakonna jaoks on selleks keskklassi kodanikud, kes elavad Mustamäel, Lasnamäel ja Õismäel. Nad on pisut ebakindlad, kuid kui neile öeldakse, et oravad võimule saades esimese asjana kaotavad ära tasuta transpordi, siis on nende saatus otsustatud. Mägedes elab kolmveerand Tallinnast ja rõhuv osa sealsest elanikkonnast on sõltuvuses ühistranspordist. Kas oli siis raske lõuad koos hoida või rääkida sellistest asjadest mis taolist kontingenti huvitab? Andrus Ansip, ma vaatan sinu otsa …

Valimisreklaamid

Jan 10, 2011 Posted by pronto Poliitika 1 comment

Valid mind! Palun!

Kätte on jõunud jälle see aeg ja erinevad poliitreklaamid risustavad linnapilti. Koos sellega huvitab mind üsna tõsiselt, et millal erakonnad ise hakkavad aru saama outdoor meedia mõttetusest? Minu arvates ainuke kasu, mis taolistest kampaaniatest laekub on reklaamiagentuuride ja pindade rentijate kasu, erakondade puhul läheneb kasu nullile või mõjub isegi negatiivselt.

Miks? Väga lihtne — esiteks pole selge, kes on selle reklaami sihtgrupp. Enamus inimesi on nimelt oma valikud juba ammu teinud ja kes valikut teinud ei ole, need teevad oma otsuse viimasel minutil ning pigem mõne kõlaka või skandaalikese ajel. Esmapilgul võib ju tunduda, et taoline plakatite üleküllus aitab afišeerida erakonda kui võimekat ja asist liikumist, kuid nagu me Tarandi pealt nägime ei vasta see absoluutselt tõele. Kuigi agentuurid ja turundajad üritavat näidata Tarandit kui erandliku ja ühekordset nähtust, ei saa ignoreerida asjaolu KUIDAS täpselt ta oma hääled kokku sai. Kindlasti mitte välireklaami abil.

Olgu, võib-olla mõned hääled on valimisreklaami abil võimalik korjata, aga päris kindlasti ei tule kogu ettevõtmisele abiks parteigenossede ja broilerite lõustade linna üles riputamine. Esiteks seob see erakonna avaliku silmis vaid käputäie inimestega, kes niigi pildil püsivad. See on halb päris mitmel põhjusel – esiteks on pea kõik ninamehed millegi negatiivsega silma torganud, mis on üksjagu loomulik, sest tegijatel juhtub ikka. Sidudes ühe konkreetse inimese patud erakonnaga, heidab varju kogu liikumisele. Teiseks rõhutab see elitaarsust — erakond ongi tegelikult need mõned inimesed, kelle ülevõtted meile seintelt vastu vaatavad. Ülejäänud on mingid naeruväärsed sabassörkijad ja kintsukaapiad. See loomulikult ei vasta tõele, kuid mulje on juba jäetud ning pole haruldane, kus üks või teine erakond saab oma piirkonnas vähem hääli kui tal on sealkandis liikmeid. Ka liikmed hakkavad mingil hetkel tüdinema neist eneseimetlust täis klantspiltidest. Ma olen päris kindel, et kui erakonnad hakkaksid riputama üles hoopis plakateid oma kohalikus mõõtmes prominentsematest liikmetest ühes või teises piirkonnas, oleks tegemist palju mõjuvama kampaaniaga. Ninamehed saavad oma soojad kohad ju Riigikogus ikka kätte, sest nad on nimekirjades eespool ja väiksemate tegijate hääled kanduvad neile üle. Aga tekiks hulk “omade jopede” poolt hääletajaid, kes muidu valima ei läheks või hääletaks suhteliselt huupi. Mind igal juhul paneks küll selline plakat mõtlema: “Tere, olen see ja too ja elan teiega samal tänaval! Lubage mul teie eest Riigikogus asjadel silma peal hoida …”

Ehk teisisõnu — lõpetage see koledate piltide üles riputamine ja katsuge ise inimestele lähemale jõuda.

Rohelised ja Riigikogu

Nov 26, 2009 Posted by pronto Poliitika 0 comments

Rohelised

Rohelised tegid oma valiku ja puksisid Strandbergi puldist. Ühest küljest on see loogiline, sest rohelised läksid liiga Strandbergi nägu, teisest küljest ka suhteliselt hädavajalik, sest oma olemuselt on kogu maailmas olnud Rohelised rohkem vasakpoolne liikumine. Meie Rohelised on olnud aga rõhutatult parempoolne mis on teinud nende suhtlemise muude riikide ekvivalentidega suhteliselt komplitseerituks.

Mujal maailmas on Rohelised olnud sotsidega nagu särk ja püksid ning tundub, et ka meie pulloverimehed on suuna sinnapoole võtnud. Koos sellega tekib minul aga küsimus — mis saab Riigikogust?

Tuletame meelde paar asja. Mõni aeg tagasi visati sotsid suure kisa ja käraga Riigikogu koalisatsioonist välja, kusjuures põhjused ei olnud minu arvates kaugeltki proportsioonis ette võetud sammudega. Tulemuseks oli hulk solvunud sotse ning vähemusvalitsus, mis püsib pukis vaid roheliste vaikival toel. Kohalike omavalitsuste valimise lõppedes andis Keskerakond ilma igasuguse põhjuseta sotsidele paar päris kobedat kohta. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla soov sotsidega liituda ning koos sellega Sotsiaaldemokraatide nime all edasi tegutsema asuda (praegusel hetkel on nad näiteks koos Reformiga Euroopas Liberaalide fraktsioonis. Teisest küljest võis selle põhjuseks olla ka plaanid Riigikoguga.

Nüüd, kus Rohelised on saanud praeguse koalisatsiooni käest praktiliselt kõik, mida võtta oli ning juhtkond on võtnud selge suuna vasakule, siis miks peaksid nad enam praegust peaministrit toetama? Seda enam, et uus juhtkond on ühel või teisel viisi suuresti Tallinna linnavalitsuse poolt mõjutatavatel positsioonidel?

Koos sellega prognoosin, et aastavahetusel võib Toompeal keeruliseks minna. Küllap Savisaar juba oskab uuele erakonnale mett moka peale määrida.

Väike valimisõpik

Oct 21, 2009 Posted by pronto Poliitika 2 comments

Tere aktiivsed poliitikud ja poliitikahuvilised. Ma loodan südamest, et te selle kirjatüki läbi loete ja sellest omad järeldused teete. Tegemist on õpetusega, kuidas järgmistel valimistel edu saavutada ja selles kajastuvad viimase kümne aasta kogemused, mida ikka jälle, valimistelt valimistele, ignoreeritakse.

1. Ärge vastanduge.
Vastandumine on kahe teraga mõõk. Vastandumine on tegevus, mida saab teha ainult nõrgem tugevamaga sest tugevamal pole tarvis konflikti otsida: mis iganes see valimistega ihaldatav positsioon ka ei ole, see ilmselt juba kuulub talle. Vastandumine näitab nõrkust, mida inimesed, kes teadlikult, kes alateadlikult, registreerivad. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et inimesed eelistavad hoida tugevama poole. Näidates vastandumisega ära kumb osapooltest on tugevad annata trumbid kätte oma vastalisele. Kui teile ei meeldi Keskerakond, siis mida vähem te sellest räägite, seda targem ja tugevam te välja paistate.

2. Ärge halvustage.
Halvustamine on labane ja banaalne. Halvustamine ning demoniseerimine on nõrkade relv. Eriti nõrk on halvustamine huumorivaesete naljade ning paralleelidega (vaadake, mis Twitteri #valimised hashtagi alt vastu vaatab). Nõrkadel ei ole võimu juurde asja — te olete täpselt nii tugevad kui tugevad on teie toetajad. Kui teie toetajad on nõrgad, olete ka teie nõrgad. Kutsuge oma valijaid väärikusele. Isegi Priimäe ülev meeleolu ei ole piisav selleks, et selle kallal päevast päeva hammast teritada. Tõsi, üks kord on see naljakas aga nagu iga nali töötab seegi ainult korra ja pärast seda pöörab kõik juba “naljamehe” ense vastu.

3. Jagage fassaadi.
Enamuste erakondadel on tõsised probleemid võimu ja eriti fassaadi jagamisega. Mäletate, Mart Laar oleks peaaegu IRL-i lõhki lasknud kui selgus, et ta ei pruugi erakonna esimeheks saada ning ainult Aaviksoo vastutulelikus päästis vastliitunud erakonna lagunemisest. Tooge tippmängu võimalikult palju tegijaid, sest see suurendab erakonna laiapõhjalikust. Keskerakond on suutnud suhteliselt autokraatliku erakonna tekitada. See lihtsustab nende tegevust radikaalselt, kuid selle taga on lõputu hulk tööd. Keegi teine ei ole praegusel ajal võimeline seda saavutama, välja arvatud ehk juhul kui nüüd neli aastat selle nimel vahendeid valimata palehigis rügada. Erakonnad kipuvad olulise osa oma arsenalist püünelepürgijate peletamiseks kulutama. Mõni ime siis, et nad kuhugi ei jõua. Asjast huvitatud inimeste ring on selleks liiga väike.

4. Ärge jagage elektoraati.
Elektoraadi jagamine on tegelikult derivaat vastandumisest, kuid kuna selle mõistmine nõuab perspektiivitunnet, siis tuleb see eraldi välja tuua. Ei ole olemas tarka eestlast ja lolli venelast. On hulk inimesi, kelle tarkus ja lollus on nende endi teha. Nendel inimestel on omad selged vajadused: katus, toit, turvatunne. Vastandumine selles kontekstis on turvatunde ohtu seadmine, mis tegelikult töötab soovitu vastu. Eriti kohalikel valimistel on see oluline.

5. Ärge ajage sassi pädevusvaldkondi.
Eile lugesin Twitterist ühe “targa” eestlase kommentaari, mis ütles, et Tallinnas on nüüd kõik “tehtud”, et mis järgmiseks, kas krooni devalveerimine. Nagu näha ei tea elektoraat seda, mis on kohalikud omavalitsused, mida nad teevad ja kuidas nad toimivad. Paljuski on see tingitud erakondade endi suutmatusest sõnastada oma tugevusi ning pidevalt kasutatakse “trumpe”, kuigi kui järele vaadata, siis tegelikult need justkui teemasse ei puutugi. Eriti halb on see siis kui see on segatud halvustamisega, sest kui mäng käib mõlemal poolel samade reeglite järgi on halvustataval poolel selge ülekaal.

6. Ärge minge noaga tulevahetusse.
Kohalikul tasemel kehtivad ühed reeglid ja rahvusvahelisel tasemel teised. Hoidke inimesed, kes rahvusvahelisel areenil silma paistavad eemal kohalikust poliitikast, räägime siin siin kohalikest omavalitsustest või Riigikogust. Eriti Mart Laar on selle koha pealt rikutud, kuna fiaskod Afganistaanis, Gruusias, Kosovos ja Iraagis ei mõju mainele just tervendavalt. Suur osa neist on Eesti jaoks olnud otsitud vastandumiskonfliktid, mis kaugeltki mitte kõigile vastuvõetavad ei ole. Kindlasti ei tohi välispoliitilisel areenil silma paista erakondade esinumbrid, sest tänane positiivne sõnum võib homme juba olla negatiivse iseloomuga. Välispoliitiliselt tuleb tihtipeale tuua ohvreid, mis tuleb kinni maksta sisepoliitika arvelt ja kui maksjaks on erakonna esimees või mõni juhtoinas, siis maksab kogu erakond.

7. Valimised ei toimu vaid korra nelja aasta tagant.
Järgmisteks valimisteks valmistumine peab hakkama juba nüüd, sest pole kahepalgelisemat tegutsemist, kui asuda tegema naeruväärseid lubadusi vahetult enne valimisi. Erakonna jaoks peaks olema tähtis iga paar kuu tagant silma torgata millegagi, mida nad lubanud. Loomulikult ei pääse keegi valimiseelsetest hüperlubadustest, kuid kui praktikas on erakond tegudes olnud ümmargune null, siis oleks need sama hästi ka andmata võinud jätta.

8. Julgesid vea teha, julge ka vastutada.
Kui paljud erakonna ninamehed on jugenud tunnistada tehtud vigu ja ennast selle eest ka nuhelda. Mulle meenub ainult paar suuremat episoodi ja valdavalt on need olnud seotud Edgar Savisaarega, kes pärast ühte või teist läbikukke aastaks-paariks Hundisilmale on auranud. Teiste erakondade esimeeste hulgas tekitaks selline idee õudu — mõelda vaid, äkki aasta-paari pärast tagasi tulles ei olegi soe koht ootamas. Kui sa oled väärt mees, siis oodatakse sind tagasi, kui ei, siis mis seal ikka — loll pea ongi kehale koormaks. Pealegi kui asi oleks kindla peale minek, siis poleks tegemist mitte karistuse vaid puhkusega.

Need kaheksa punkti peaks olema sellised, mis järgmiste valimiste ajalt ükskõik millise erakonna tippu aitavad. Veame kihla?

Valimispohmell

Oct 19, 2009 Posted by pronto Poliitika 6 comments

Valimised on siis selleks korraks läbi saanud ja tulemused teatavaks tehtud. Väga palju siin midagi kommenteerida ei olegi — ma prognoosisin, et Keskerakond kas siis saab jälle absoluutse enamuse või moodustab koalisatsiooni koos sotsidega. Tundub, et mängu lähevad mõlemad versioonid.

Muide, kurbnaljakas on lugeda neid jutte, et ei tea miks küll kohukesed tahavad sotsidega linade vahele pugeda. Poliitikas kehtib reegel, et hoia oma vaenlane enda lähedal — reegel, mille vastu praegune Toompea koalisatsioon räigelt eksis ja mille vilju nad nüüd nutunägu ees oma kontorites nosivad. Keskerakond on alati suure kämblaga olnud ja alati ka omade eest seisnud. Tõsi, mitte alati pole päris selge, keda nad omadeks nimetavad, aga nad teavad kuidas selgade kokku panemine käib. Enne kui muud erakonnad seda asja ära ei õpi ei saavuta nad suurt midagi. Ega asjata ei öelda, et ütle, kes on su sõbrad. Kui sul sõpru ei ole, siis oled sa tühi koht.

Aga see selleks. Mõni hetk tagasi saatis Mart Laar laiali valimisjärgse kirja ja nagu näha pole mees ENDISELT oma vigadest õppinud. Selle asemel, et aumehe kombel võtta omale vastutus ebaedu eest valimistel keksis mees ringi ja rääkis kui halvasti teistel läks. Pikk lõik oli selle kohta, kuidas Keskerakonnal läks kõik palju halvemini kui eelmine kord. Kulla mees, maga kaineks: Keskerakond võttis rohkem hääli kui kunagi varem ja Tallinn on inimeste arvult kolmandik Eestit ja kapitalilt pool. Kui sul on Tallinn käes ei ole enam absoluutselt tähtis, mis toimub (kogu lugupidamisega saarlaste suunas) kusagil Kuressaares. Ausalt, Mart, see, et ma hääletasin nendel valimistel IRL-i poolt ei ole mitte tänu sinule, vaid vaatamata sinule. IRL-i mängijate pink on piisavalt pikk, et oleks juba aeg võtta omale ammu ära teenitud halli kardinali mugav nahast tugitool kusagil tagatoas ning lasta parema renomeega ning selgema visiooniga inimestel fassaadi kujundada.

Ma juba eelmiste valimiste ajal märkisin, et halvim variant, mida üks erakond saab teha on vastanduda Keskerakonnale. Esiteks kui sa oled potentsiaase valija jaoks antipaatne, siis sellisel juhul valib ta nimme sinu vastalise. Teiseks ennast teise erakonnaga vastandades tunnistad sa, et sa oled neist nõrgem (tugevamad on ju suuremeelsed) ning samuti ei ole võimeline käima välja oma ideid. Kõik sõnumid, mille sees on Keskerakond või Edgar Savisaar mõjuvad lõppkokkuvõttes viimaste reklaamina, sest PR-i rusikareegel on ju, et ka halb avalikus on hea avalikus.

Kogu selle tingel-tangeli pärliks leiab ikka veel inimesi, kes tõsimeeli usuvad, et valikut tegemata jättes teevad nad endale, teistele ja riigile teene. Viimane, kellelt ma midagi taolist ootasin oli Tarmo Jüristo, kes täitsa avalikult tunnistas, et tema valimas ei käinud, kuna kellegi poolt polnud valida. Selle kohta ei oska ma midagi muud öelda, et kui meil oleks lihtsalt valikud hea ja halva vahel, siis poleks meil ju valimisi vaja. Või tuues näite bridžist: ässadega oskavad kõik tihisi võtta. Aga pakis on 52 kaarti ning ässasi on ainult neli. Ning kaks ülejäänud kolmest mängijast on sinu vastu. Kaartide lauale löömine kui kätte ükski äss ei tulnud on aga lihtsalt väga-väga lapsik.

Tallinn on hapu

Oct 12, 2009 Posted by pronto Poliitika 1 comment

Hapud viinamarjad

Analüütikud on inimesed, kes võtavad ette mingi keerulise probleemi ning üritavad sellele leida lihtsa, kõigile mõistetava ja vastuvõetava vabanduse. Seejärel kui selgub, et vabandus ei pea vett, siis leiavad kiiresti vabanduse, miks vabandus vett ei pea. Mõelge ise, perseminekute selgitamine on neil ju juba ametinimetuseski sees: ANAL-üütikud.

Tänase päeva ANAL-üüs ütleb, et tegelikult ülejäänud parteid ei tahagi Tallinnat. Tallinn on nimelt niikuinii hapu, maitseb paha ja ajab inimesed veel takkatraavi tülli. Kellel ikka muret majja vaja on.

No ei ole ma nõus selle asjaga. Iga erakonna jaoks on Tallinn üks paremaid maiuspalasi kui mitte öelda, et lausa tort kirsi all. Poliitikud on eravestlustes märkinud, et finantsiliselt on kontroll Tallinna üle väärtuslikum kui koalisatsioonikoht valitsuses. Riigi rahade liigutamist jälgivad peale opositsiooni ja koalisatsioon, ajakirjandus ning rahvas. Tavaliselt on huvigrupid selged, summad suured ja tahtjaid palju. Samas all-linnas on vesi palju sogasem ning poris püherdamine on seksikas ainult siis kui seda teevad (pool)paljad näitsikud ohutus kauguses. Sestap jäävad linnaviletusesele palju vabamad käed erinevate skeemide läbi viimiseks. Kuigi summad võivad olla väiksemad kui Toompeal, on raha sellele vaatamata piisavalalt ning 7 miljardiga aastas võib nii mõndagi ette võtta.

Lisaks unustab EPL-i ajakirjanik ära ühe olulise aspekti: Tallinnal ja Toompeal rahva pool vaadatuna üks, kuid väga oluline erinevus: nimelt Tallinnas saavad hääletada ka hallipassimehed, keda on kilulinna elanike hulgas oluline hulk ning kes peaaegu eranditult annavad oma hääle Keskerakonnale. See on ka igati mõistetav, sest mittekodanikest elanikud on omamoodi maa ja taeva vahele jäetud. Tänu sellele võib öelda, et kuigi kohalike omavalitsuste kohtade jagunemine on lävepakuks Riigikogu valimistele, ei ole see seda Keskerakonnale. Ma pakun, et kui mingi koht on “Peaministri” autorile nüüd ja edaspidi kättesaamatu ja seega hapu, siis on selleks just Toompea koalisatsiooni koht.

Üldiselt kui varem käis heitlus ülal ja all ühtlase pinevusega, siis alates eelmisest korrast kui Keskerakond õige hingamise kätte sai, loksus asi paika ning mänguväljak sõideti buldooseriga siledaks. Kui nüüd Savisaare meeskond eelmise korra trikk uuesti läbi läheb, siis on kõik nagu ennegi ning pigem käib võitlus teise koha nimel nagu Tarand leidlikult ära märkis. Kui peaks juhtuma, et Keskil pole piisavalt jõudu, et Tallinnas kontroll enda kätte saada, siis vaevalt, et teda enam kuhugi suuremasse seltskonda kutsutakse. Tegemist on omamoodi kasvatamatu jõmpsikaga, kelle lauakombed on vastuvõetamatud kõigile. Küll aga koalisatsiooni moodustab praegune opositsioon, siis lähevad üle vaatamisele jõujooned ka mäe otsas.

Muide, seda praeguse koalisatsiooni tekkimist ka alla linna pole väga karta vaja, sest üleval on veel sotsid, kelle jaoks eelnev reetmine on endiselt terav teema, Rahvaliit ja rohelised. Siin on oluline mõista, et RL ja rohlised on mõlemad hetkel ühe mütsi all ning teiseks on uute tulijate (mida rohelised kahtlemata on) jaoks seisukohad olnud tähtsamad sõpradest. Toompeal nad juba said, mida nad tahtsid, maksu- ja aktsiisitõus on kotis, seega pole neil enam koalisatsiooni olla vaja. Tallinnas seevastu võivad nad olla need paar kohta, mis Savisaarel puudu on ning küllap tal juba on, mida neile pakkuda. Just rohelised ja sotsid ongi see tüma maa, millest EPL analüüs oleks pidanud rääkima, sest IRL ja Reform ei saa ilma oma positsioone nurka värvimata midagi keerulist teha.

Aga nüüd ma olen juba ise anal-üütiku libedale teele astunud ning jätaks selle jutu parem praeguseks katki ning tuleme selle juurde tagasi alles pärast valimisi, sest muidu võib juhtuda, et mul on siin rohkem välja vabandada vaja kui asi seda väärt on.

pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Sõjaprintsess