pronto.ee

Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

Posts tagged with: Mistborn

Brandon Sanderson: “Words of Radiance”

Mar 25, 2014 Posted by pronto Kirjandus, Ulme 0 comments

Sarjadega kipub olema tihtipeale nii, et autor kirjutab valmis väga hea loo ning hakkab seejärel vorpima parimal juhul keskpärased järgesi. Harvemini on nii, et keskpäraselt alustanud autor saab rütmi sisse alles järgnevate osadega. Sandersoni “Words of Radiance” on kolmandat tüüpi; väga heale loole on kirjutatud veelgi parem jätk.

Kui eelmise raamatu tegevus toimus eelkõige Kaladini ümber, siis selle raamatu keskseks tegelaseks on hall hiireke Shallan. Ärge muretsege, nii endisele orjale kui prints Dalinarile on jäetud küllaldaselt relavtäristamisruumi ning ei ole see hiir nõnda hall ühtigi. Lisaks ristuvad nende teed kusagil raamatu keskosas ja seetõttu jälgitakse ülejäänud kahe toimetamisi seekord üksjagu naiselikumast vaatevinklist.

Mõnes mõttes on see raamat üksjagu ühtlasem kui eelmine, kus suur osa ajast kulus taustadekoratsioonide seadistamisele. Sündmused arenevad ühtlaselt hoogsas tempos, tegelaskujudele tekib järjest ohtramalt liha luudele ning loomulikult tuuakse sisse juba sama autori “Mistborn”-st tuttav motiiv: kõik mis alguses tundus lihtne ja selge on osutunud täielikuks hämaks ning pisitasa hakkavad sündmuste tagant paistma kellegi kolmanda kõrvad. Samuti hägustuvad jutu edenedes kontuurid “heade” ja “pahade” vahel.

Lugu hakkab pihta enam vähem sealt kus eelmine raamat lõppes. Tundmatu suurus Shallan avab ennast pisitasa, me saame teada tema ja tema suguvõsa minevikust. Sedavõrd kuidas sündmused koonduvad Lõhutud tasandikule saame me rohkem teada parshendi rahvast, Tormist ja sprenidest, Ning loo lõpuks saame me teade, et see kõik oli vaid aperatiiv ning JÄRGMINE raamat läheb alles tõeliselt põnevaks. Ahjaa, nagu eelmisegi osa puhul pärineb “Words of Radiance” pealkiri loo sees olulist osa mänginud teoselt.

Kokkuvõte on seega lihtne: kindel viis. Plussiga.

Brandon Sanderson: “The Way of Kings”

Aug 31, 2013 Posted by pronto Ulme 0 comments


“The Way of Kings” on esimene raamat kümneosalisest planeeritud sarjast nimega “The Stormlight Archives”. See räägib loo maailmast nimega Roshar, mille sarnasus meie omaga on minimaalne. Sealsed tingimused on paika pandud eriliste tormidega, mis regulaarselt laastavad kõiki olulisemaid regioone — rajude võimsus on selline, et õhk on paks veest ja kiviklibust ning inimese jaoks sel hetkel väljas viibimine tähendaks kindlat surma. Samas on orkaanid olulised, sest tormivalgus, mis käivitab kohaliku maagiat, tekib just nende käigus. Loodusseaduseid, emotsioone ning seisundeid asendavad Rosharis vaimud nimega sprenid, kes paistavad kogu maailma koos ja käigus hoidvat ehk teisisõnu, Toto, asi on Kansasest kaugel.

Stormlighti sari, kuigi olles maailma seisukohalt erinev, paistab endas kandvad sama printsiipi, mida kandsid endas sama autori Mistborni lood — mitte midagi ei ole nii nagu see alguses paistab. Iga kord kui paistab, et nüüd on kõik justkui selge, selgub, et sa oled kõigest täiesti valesti aru saanud — ootamatult jõuab kohale, et pahad teevad head, head teevad halba ning tegelaste motivatsioonidel on veel üks dimensioon, millest veel paar lehte tagasi peategelased (ja läbi nende ka lugeja) teadlikud polnud. Lisaks paljusi selle maailma jaoks enesestmõistetavaid asju ei peeta vajalikuks kordagi lahti seletada ning nende olemus selgub pisitasa loo arenemise käigus. Näiteks see, et Alethkari kuningriigis valitseb teatavat sorti apartheid, kus heledate silmadega inimestel on sünnijärgne positsioon garanteeritud, sellal kui kui tumedate silmadega rahvas saab kuuluda parimal juhul vaid keskklassi kui sedagi.

Kogu lugu antakse edasi läbi kolme põhilise tegelaskuju ja käputäie tähtsusemate asjapulkade vahendusel. Selle raamatu põhinatuuriks on Kaladin, kes kuuludes küll tumedasilmsete hulka, on oma isetuse ning kõrgete ideaalide tõttu suutnud endaga siduda auspreni, kelle abil tal hakkavad pisitasa välja kujunema võimed, mida standarvarustuses inimestele ei jagata. Kaks teist põhilist tegelast on Shallan ja Dalinar, esimene on ühe teisejärgulise koja valitseja tütar ning teine Alethkari printsiriigi patriarh ning kuninga lell (Alethkari kuningriik koosneb kümnest pintsiriigist) ja mõlemaga toimub midagi sarnast mis Kaladiniga.

Lugu hakkab pihta sellega, et vana kuningas on avastamas midagi Väga Olulist, kuid siis tapetakse ta segastel asjaoludel ära. Tundub, et tulemas on Roshari ekvivalent viimasest kohtumõistmisest, kuid paraku pole selge, kes on kelle vaenlane ning kes on head ja kes on halvad. Sanderson on sündinud jutuvestja ning kuigi tegemist on tüseda tellisega, on raamat kaasahaarav ja mõnuga loetav. Soovitan väga.

Robert Jordan, Brandon Sanderson: “The Gathering Storm”

Nov 8, 2009 Posted by pronto Ulme 0 comments

Veidike rohkem kui kaks aastat tagasi lahkus meie hulgast “Wheel of Time” sarja algne autor, jättes selleks hetkeks juba üheteistosaliseks paisunud mammutloo lõpetamata ning nii fännid kui kriitikud kimbatusse. Algselt oli autor plaaninud kogu loo lõpetada ühe, viimase, raamatuga, kuid paraku jäi see lugu pooleli.

Õnneks oli autor oma tegevuse kenasti dokumenteerinud ning pärast mõningast järelemõtlemist leidis kirjaniku lesk uue noore autori, kes pidi jätkama sellest kohast, kus Jordan pooleli jäi. Autori nimi oli Brandon Sanderson, keda me tunneme ka kui Mistborn maailma loojat. Pisitasa selgus siiski, et ühe raamatuga seda saagat ei lõpeta ning praeguseks ilmunud 12. osa, “The Gathering Storm” saab esialgsete plaanide kohaselt veel kaks järge.

Enne asja juurde asumist katsun ma vastata küsimusele “Kuidas uus autor hakkama sai?” Ma ütleksin, et autori vahetud mõjutas lugu selgelt positiivses suunas. Uus kirjanik on minu arvates isegi liiga konservatiivselt oma loomingulist litsentsi pruukinud ning mõnes mõttes on kogu raamat tuntavalt laiguline — on lõike, mis on päris kindlasti kadunud habemiku poolt kirjutatud ja on lõike, mis ilmselgelt on pärit Sandersoni sulest. Sanderson on leidlik kirjanik, tema intriigid ja keerdkäigud on palju intellektuaalsemad ning suures plaanis on tema kirjutatud osad ka palju süngemad.

Sanderson on meie kolm põhitegelast (Rand, Perrin ja Mat) lahku löönud. Kui Jordan kirjeldas neid nagu kolme kolkaküla klooni, siis seekord on tegemist kolme eraldi persooniga. Rand on tõepoolest Taassündinud Draakon, maailma valitseja. Ta enam ei kohku tagasi tegemast otsuseid, mis veel eelmises raamatus oleks mõeldamatu, ta ei kohmitse enam ringi, vaid tegutseb kindlakäeliselt ja jõuliselt. Rand on selles raamatus Kuningas (suure K-ga). Perrin on heasüdamlik hiiglane, kes tahaks kõigile head, kuid saatus seab ta raskete valikute ette. Mat seevastu on sahkerdaja, vaba hing ning seikleja, kelle käed ometigi mingil (ka Mati enda jaoks) hämmastaval viisil on seotud erinevate kohustustega.

Üldine stoori on ühest küljest pettumus ning teisest küljest ometigi väga rahuldustpakkuv. See, et Sanderson on otsustanud ühe raamatu asemel kolm kirjutada on täiesti mõistlik — mees sulgeb ahvikiirusel erinevaid lahti jäänud süžeeliine ja ometigi ei anta vastuseid põhilistele küsimustele. Lisaks tekitatakse mitu uut probleemi — näiteks selgub, et Moridin ning Draakon on omavahel mingil esoteerilisel viisil seotud, tänu millele viimase tapmine muutub ootamatult pahategijate jaoks äärmiselt problemaatiliseks ning tekib veider olukord, kus just negatiivsed kangelased katsuvad peategelast elus hoida. Erinevalt positiivsetest.

Kui kedagi huvitab, millest see raamat räägib, siis võib öelda, et põhiliiniks tundub olevat Tar Valoni konflikti lahendamine, mis selles köites ka ammendava vastuse saab. Tundub, et järgmise raamatu põhiteemaks saab olema Seanchanide küsimuse lahendamine ning viimases osas tegeletakse Tarmon Gai’don-iga. Õnneks on Sanderson külltki kiire kirjutaja, seega peaks järgmine osa ilmuma juba aasta pärast.

Hindeks 4/5