Ma olen teinekord juurelnud, et millise kirjaniku raamat-meeter (raamatut meetri kohta) koefitsent on kõige väiksem. Tad Williams on vähemalt omas žanris päris kindlasti kusagil seal tipu lähedal, sest alla 1000 lehelist monstrumit tema sulest naljalt ei tule. Nagu arvata võib, ei ole ka see raamat mingi erand. Õigupoolest ei ole erand kogu neljaosaline Otherlandi sari, mis koos moodustavad üheainsa pika loo.
Kui ma peaksin selle raamatu kuhugi žanri paigutama, siis nimetaks ma seda primitiiv-naivistlikuks küberpungiks. Ühest küljest üritab Williams olla innovatiivne, teisest küljest realistlik. Kuna see valdkond ei paista olevat tema kõige tugevam külg, siis tulemus on kohati üsna absurdne. Siiski tasub arvestada sellega, et kogu lugu on kirjutatud üheksakümnendate keskel, ehk ajal mil Internet püsti laua alt läbi läks. Kui nüüd tänapäeva lugeja vaatevinklist mööda- ja pihtapanekud üles lugeda, siis mahub teise kotti pea samapalju kuulikesi kui möödapanekute omasse. Ehk teisisõnu — kui lugeja suudab mõningased fundamentaalsed möödapanekud alla neelata, siis on tegemist päris hea ja õnnestunud tulevikuvisiooniga.
Kogu raamatu süžee on jagatud laiali liinideks. Suure plaanis võib liinid jagada viieks: Paul Jonesi lugu, Renie lugu, Orlando lugu, Sellarsi lugu ja Vanamehe lugu.
Paul Jones on müstliline tegelane. Ta rändab mööda maailma ringi, sattudes ühest müstilisest kohast teise, meenutades sellega natuke Imedemaad avastavat Alicet. Küll satub ta pilvedes elava hiiglase lossi, küll maailma, mis meenutab malelauda, jne. Asjale lisab vürtsi ka see, et ta ei suuda midagi meenutada oma minevikust. Tema ainuke võimalus jalad alla saada on leida midagi, mis suudaks tema mineviku tagasi tuua ning ainukeseks pidepunktiks paistab talle olevat mingi naisterahavas, kellega ta ikka ja jälle kokku puutub ja kes paistab kuidagi olevat seotud tema minevikuga.
Renie ja tema sõber bušman !Xabbu uurivad Renie (Irene) venna salapärast koomasse langemist. Raamatu tehistõelised maailmad ei ole enamuste inimeste jaoks oliliselt erinevad sellest, mida me päevast päeva ise ekraanidelt näeme. Ometigi on tema vend pärast keelatud kohtade külastamist meelemärkuse kaotanud ning peagi selgub, et tema juhtum ei ole kaugeltki unikaalne. Analoogsete juhtumite ainsaks siduvaks elemendiks paistab olevat fakt, et kõik lapsed on olnud väga aktiivsed võrgukasutajad. Uurimise käigus leiavad nad viite Kuldsele Linnale ja enne kui nad arugi saavad võtab nende igapäevane elu täiesti ootamatu pöörde.
Orlando Gardiner on suremas. Ta on sündinud Hutchinson-Gilford Progeria sündroomiga, mis peaaegu kümnekordistab tema vananemiskiirust. Vaid tänu väga rikastele vanematele, parimatele arstidele ning meditsiinitehnoloogia arengule on ta veel elus varajases teismeeas, kuid on ainult mõne kuu küsimus mil ta vanadusse sureb. Oma päevad veedab ta koos sõbra Fredericksiga vägilase Thargorina mööda silmuleeritud fantaasiamaailma ringi kapates. Ootamatult leiab ta aga viite Kuldsele Linnale, mis koheselt kogu tema tähelepanu pälvib ning mida ta otsima asub.
Sellarsi lugu räägitakse edasi väikese tüdruku Christabeli kaudu, kes vanemate keelust hoolimata käib aegajalt lähiümbruses elavat ratastooli aheldatud salapärast vanameest külastamas. Ühel heal päeval palub too täita tema jaoks hulga väikeseid, kui väga tähtsaid ülesandeid …
Vanamehe liin antakse peamiselt edasi sarimõrvari Õud (Dread) vahendusel, kes on oma eriliste annete tõttu palgatud salapärase grupi teenistusse. Grupp saab kokku tehismaailmas nimega Abydos ning seda juhib Vanamees, kes on seal võtnud Osirise kuju. Tema poolt juhitav Graali Vennaskond on tõenäoliselt kõige võimsam salaorgnisatsioon kogu maailmas, jättes kaugele seljataha tänapäeva põnevuskirjanduses nii populaarsed illuminaadid ja vabamüürlased. Nad on matnud muinasjutulisi summasi ühte müstlisse projekti, mis loetud päevade jooksul peaks hakkama vilja kandma.
Nagu arvata ongi need liinid arenevad ja lõpuks põimuvad. Osa asju saab lahti räägitud, kuid raamatu lõpuks selgub, et tegelikult õige lugu alles algab ning kõik jätkub järgmises osas (hoiatus neile, kes loodavad mõnda selle sarja osa eraldiseisva üllitisena lugeda). Oma paksusest hoolimata on tegemist üsna ladusalt loetava kirjandusega ja kuigi osa loo nüansse tunduvad olevat põhjendamatult külge poogitud ei ole tegemist lihtlabase kirvetööga. Hindeks tugev neli.
Post a comment