Hommikul tuli ärritunud Tarmo alt korrusel ukse taha kolistama ja teatas: “Kõik, aitab! Pudelid kipuvad juba voodisse ronima!” Lahti seletatuna tähendas see seda, et alanud oli selle aasta esimene taarapäev. Pudelid tuli viia sinna kus on nende koht: taarapunkti.
Põhimõtteliselt on üks mu kahest keldriboksist selline, kuhu me mõlemad oma pudelid lohistame — vahel tihedamalt, vahel harvemini. Tarmo oli seekord keldrisse kärutamisega veidike suurema pausi sisse jätnud ning seetõttu tundus talle hetkeolukord keskmisest masendavam. Pealegi oli kelder aja jooksul peaaegu päris täis saanud ja seetõttu ei olnud enam mõtet sinna midagi juurde toppida. Pealegi oli ilus ilm ja mõlemal vaba päev. Selline lugu siis, pealegi.
Algselt oli plaan selline, et Tarmo laenab väikebussi, kust me toolid välja kangutame ja vabaneva ruumi pudelikottidega täidame. Kuna buss oli vaja kusagilt kaugemalt kohale lohistada samas kui Subaru oli maja ette pargitud otsustasime asjad lihtsalt autosse vinnata ning lihtsalt kaks korda käia. Esimese satsi käigus toppisime pagasiruumi tihedalt kraami täis ja tagumise istme samuti. Idee peale, et ma kah omale ühe koti sülle võtaksin vastasin ma väärikalt, kuid kindlalt EI! Ja dai pohh kui järgmisest koormast täpselt üks kott üle jääb.
Sõitsime Lõunakeskuses olevasse kohta mille nimi on Pakendipunkt, mille ukse taha me oma koorma maha tõstsime (pilt on küll teisest koormast, kuid esimene ei erinenud sellest mitte millegi poolest).
Taarapunkti sees oli ainult üks ebamäärases vanuses naisterahvas, kes kusagilt prügikastist kogutud kraami omakasu eesmärgil taaskäitlusesse andis. Kui ta uksest väljas astus oleks ta peaaegu minestanud — tõenäoliselt polnud ta nii suurt kogust pudeleid varemalt näinudki. Mulle jäi tema pilgust vähemasti mulje, et ta tahab meie käest autogrammi paluda või midagi.
Kuna järg oli meie kätte jõudnud hakkasime oma kotte taaramehe kätte andma. Mees laob ja laob ja laob ning pudelid ei saa ega saa ega saa otsa. Kogu protseuur võttis aega terve igaviku ja meie taha kogunes pirakas saba.
Teise koormaga oleks õite napilt läinud nii nagu Tarmo ähvardas. Toppisime pagasiruumi täis, toppisime tagaistme täis. Panime tahaistmele veel teise kihi peale ja ikka jäi üks korv üle. Seekord ei olnud mul tagasiteed ja pidin selle sülle võtma. Aga mitte ühtegi kotti maha ei jäänud!
Pakendipunktis kordasime endist rituaali teist korda (ainuke vahe oli ebamäärases vanuses naisterahva puudumine). Tõstsime asjad ukse taha, pudelite üleandmine võttis igaviku, kogunes pirakas saba.
Kogu ettevõtmine andis meile 738 krooni, mille me otsustasime Tarmo sünnipäevafondi panna. Ja lisaks säästsime sellega ka natuke loodust. Vaat nii!
(Pildil on meie phat loot)
wohaaa, see on juba midagi – minu suurim taaraviimine oli ca 500 eeku, aga see oli ka ikka mitu head aastat tagasi – saime täiesti pangapaberiga kokkukleebitud uhiuute 5krooniste paki + pisut pudipadi sinna juurde 🙂
728 pildil. 10 juba maha joodud?
Tegelikult ma ei viitsinud neid rahasi korralikult laotada. Osa kupüüre on ilmselt teiste taha peitu pugenud.
teame teame. jood vaikselt raha maha juba, jah. kurask, oli ju jutt, et paneme rutsi fondi ja joome siis nüüd juba vähem kui nädala pärast maha 🙂
See alumine fotol kujutatu tuleb mullegi tuttav ette. Olid veel eile poole kuue ajalgi rahatähed su klaaslaual.
Nii see on … tõstsin rutsi taskust välja, et kiusatust ei tekiks.
Ma võin ka mahajoomises osaleda, mul on sel alal must vöö.