Nagu Eesti iseseisvusega seotud pühadel ikka tähistati Venemaal meie Võidupüha sootuks imelikul moel: Wagneri eraarmee ninamees ja endine kriminaal Jevgeni Prigožin teatas, et Venemaa on minetanud igasuguse tõsiseltvõetavuse, Ukraina sõda on vaid pelk kattevari korruptsioonile ning süüdlasi on vaja nuhelda. Tema sõnavõtt sisaldas kas pahategijate nimesi: kaitseminister Sergei Šoigu ja vägede ülemjuhataja Valeri Gerasimov kelle ebakompetentsuse kontole kirjutas ta muu hulgas ka mitu tuhat Bahmuti all langenud sõdurit mida siis avalikkuse eest on usinasti varjatud. Sestap murdis ta paljuvõsast korraliku vitsa, ajas sõjamehed kokku ja võttis Moskva tee jalge alla.
Nii möödus päev, erinevad osapooled vahed viisakusi, alla lasti 7 lennumasinat ja äkitselt sekund enne Kremli tornide paistma hakkamist teatas sõjapealik, et tal ärkas ootamatult südametunnistus ning kaastunne oma kaasmaalaste vastu. Ehk teisisõnu: pärast Valgevene diktaatori Aleksandr Lukašenka südantlõhestava sisuga telefonikõnet otsustas sõjakäigu sinnapaika jätta, vitsa kraavi visata ja naaberriigi juhile Minskisse külla minna. Selline sündmuste käik oli sedavõrd ootamatu, et isegi kogenud analüütikud ei osanud seda oodata.
Mis seal siis toimus?
Seda mis tegelikult toimus saame me arvatavasti teada alles aastate pärast kui siiski. Ometigi võib siinkohas teha mõningasi oletusi.
Eelmise aasta augusti lõpus (mis juhtumisi langeb kokku Eesti Taasiseseisvumispäevaga), said venelased mitmes suuremas kokkupõrkes oluliste lüüasaamiste osaliseks ja olid sunnitud Harkivi alt taanduma Oskili jõe taha ja kohati veelgi kaugemale. Ukrainlased vabastasid ulatuslike territooriume ning Venemaa koorekihile hakkas jõudma kohale kohale kurb kuid vääramatu tõsiasi: seda sõda ei ole tõenäoliselt võimalik võita. Putin, soovimata näidata välja nõrkust vahetas operatsiooni juhte ning andis korralduse pingutusi kahekordistada. Oodatud edu asemel kaotasid nad hoopis Dnepri jõe läänekalda ühes Hersoniga.
Ma arvan, et sündmuste alguse leiabki just sealt. Venemaa rahva jõukam osa kaotas tänu sanktsioonidele, majanduslangusele, natsionaliseerimisele ja varade külmutamisele ühtekokku triljoneid eurosi, lisaks vabaduse reisida ja ajada piiritagust äri. Kui lisada siia juurde kahjud mida kandsid Venemaal tegutsevad õhtu- ja hommikumaa ettevõtted on tegemist läbi aegade majanduslikult ühe halvima ettevõtmisega mida saab siduda ühe konkreetse inimesega — eriti arvestades sellega kuivõrd väike oli kogu ettevõtmise mastaap näiteks Teise Ilmasõjaga. Kuigi Vladimir Putin oli ja paljuski endiselt on Venemaal populaarne, ei saa temagi selliseid möödapanekuid endale lõputult lubada.
Ometigi jättis ta kasutamata võimaluse väita, et nõunikud on teda petnud, raputada omale pähe tuhka ja taanduda endiste piiride taha. Häving jätkus, kahjum suurenes ja Ukraina rahvusvahelised partnerid selle asemel, et tüdineda hakkasid lisaks tavarelvastusele tarnima tanke, õhutõrjesüsteem ning hetkel käib jutt isegi lennkitest.
Ühel või teisel viisil ei saanud Venemaa eliit enam sündmuseid käed rüpes vaadata. Aga mida teha?
Lääneriikidel on selliste asjade tarbeks tööriist nimega kodanikuühiskond ja vabad valimised, mis paraku Venemaal ei toimi: sealsed valimised on kaugel vabadusest ja isegi kui need valimised oleks vabad puudub seal kodanikuühiskond. Praktikas tähendab see seda, et inimesed ei mõista oma tegude tagajärgi ning massiivse propagandamasina tõttu oleks Putin ühel või teisel viisil tagasi valitud. See viimane oleks välistanud näiteks revolutsiooni rääkimata sellest, et revolutsioonid on läbi ajaloo peaaegu alati halva hullemaks teinud. Ehk teisisõnu, ainuke võimalus vahetada välja tagumik mis Kremli tugitoolidel troonib oleks olnud sõjaväeline riigipööre ja hunta.
Kuid hunta eeldab omakorda sõjaväe juhtkonna toetust. Aimates sündmuste sellist arengut on Putin äärmiselt ettevaatlikult hoolitsenud selle eest, et võim kuuluks vaid käputäiele inimestest kes on talle üdini lojaalsed. Ehke teisisõnu enne sõjavälise riigipöörde algust on tarvis välja vahetada sõjaväe võimuladvik, sest vastasel korral oleks paratamatult alanud kodusõda — isegi kui õnnestub veenda piisavat madalama taseme juhte, ei ole võimalik veenda neid kõiki ning mida potentsiaalsed liitlased tegelikult teevad oleks saanud näha alles siis kui tankid Moskva tänavatel veerevad. Selline asi juba juhtus korra 1991 aasta augustis ja viis muu hulgas Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseni.
Sestap oli vandenõulastel vaja näidata Putini totaalset võimetust, juhtkonna otsustusvõimetust ning süsteemi üldist nõrkust. Saatuse tahtel leidsin nad sobiva olukorra tekitamiseks vajaliku isiku Wagneri juhi Jevgeni Prigožini näol. Kuigi olles endine kriminaal ja praegune maailma kõige ebafotogeenilisem tegelane oli selge, et tegemist on Venemaal populaarse isikuga. Wagner oli ainuke rühmitus mis suutus Ukrainas edu saavutada ning Prigožin oma maalähedaste ja kohati vulgaarsete maneeridega oli vene lihtinimesele arusaadav. Tema populaarsus hakkas ohustama isegi Putini positsioone mis tähendas seda, et ta oli sunnitud hoidma eemal kõrghoonetest akendest ning loobuma tee joomisest. Oli ainult aja küsimus mil ta oleks oma kurva lõpu leidnud.
Ma ei hakka siinkohas pajatama sündmustest mis viisid ta sellesse punkti kus ta praegu on, kuid suures plaanis on tema huvid sellises mängus samasugused nagu kõikidel ülejäänutelgi — elada kaua, olla rikkad ja omada võimalust seda rikkust nautida. On ebaselge kas ta oli kogu plaaniga juba algusest peale seotud või tehti talle hiljem pakkumine millest ta keelduda ei saanud, kuid selge on see, et tema kanda jäi kogu ettevõtmise kõige nähtavam ja samas ka kõige ohtlikum roll: hävitada täielikult Vene armee juhtkonna reputatsioon. Kuna tal ei olnud selleks hetkeks enam midagi kaotada alustas ta operatsiooniks ette valmistamisega: ta värbas lisaks vangidele ka Wagnerile lojaalseid sõdureid keda säästeti hakklihamasinast. Kas te teate, et Wagneriga liitumise ajal tuleb täita küsitlusleht kus muu hulgas päriti, et kas liituja on valmis vajaduse korral osalema operatsioonides Vene territooriumil? Te võite juba oletada milliseid inimesi ta varuks hoidis.
Sealkohas oli veel üks oluline detail: kuna venelaste võit ei ole praeguseks ajaks enam võimalik tuleb kasutada soodsat võimalust see konflikt lõpetada. Hetkel oli selleks soodne olukord: Ukraina oli just alustanud pealetungi, mis sidus Vene armee kõik vabad ressursid. Sestap tegi Prigožin seda mida oleks pidanud tegema Putin: ta teatas, et teda ja rahvast on petetud ning ilma igasuguse väljavaateta edule on surnud või sandistunud sadu tuhandeid venelasi; piisavalt, et iga venelane tunneks vähemalt paari kolme isiklikult. Samuti toonitas ta, et pea kõik süüdistused Ukraina aadressil on fabritseeritud. See ei tulnud nagu välk selgest taevast, ta on seda teemat laiendanud juba mitu kuud. See suurendas tema populaarsust veelgi ning oli avapauguks tema Suurele Jalutuskäigule.
Lukašenka sõnumitoojana oli huvitav, kuid mitte üllatuslik. Ta on jätnud endast pisut kohtlase mulje, kuid samas on ta üsna oskuslikult laveerinud Venemaa surve eest ühineda “erioperatsiooniga”. Ta suutis muu hulgas ka osavalt vältida 9. mai pidustusi teeseldes (arvatavasti) haigust. Ta on juba mõnda aega otsinud võimalust enda Venemaast distantseerimiseks ning olgem ausad — üks asi on paista kohtlane ja teine asi on olla reaalselt kohtlane. Kui sa tahad olla diktaator, siis viimane variant ei ole lihtsalt võimalik. Seega …
Igal juhul oli selge, et kui Wagner oli just Moskvasse jõudmas ütlesid Kremli asjapulkade närvi ülesse. Üheks tingimuseks oli arvatavasti Šoigu ja Gerasimovi erru saatmine ning asendamine vandenõulaste jaoks sobilike inimestega. Üheks neist pakutakse Sergei Suvorikinit kes määrati selle aasta alguses Ukraina operatsiooni juhtima ja kelle üks esimesi korraldusi oli Hersoni loovutamine. Surovikin on Wagneris ärihuvid ning ühes sellega on ta suuresti Prigožiniga samas paadis.
Mis edasi saab?
Kui sõjaväe juhtimine on siirdunud sobivate inimeste kätte hakataks järjest paljastama möödapanekuid Ukrainas, milles loomulikult on süüdi eelnev juhtkond. Putin leiab ennast peatselt koduarestist ning sõjavägi võtab võimu üle. Suure tõenäosusega pole huntal vähimatki huvi pidada kurnavat ja samas mõttetut sõda ning pärast lühikesi kuid intensiivseid läbirääkimisi annavad nad hõivatud territooriumid vabatahtlikult Ukrainale tagasi. Venemaa endas sees nihkub võim ja raha endiste vandenõulaste kätte; see annab võimaluse tuvastada kes selles mängus tegelikult osalesid. Prigožin loobub mingil hetkel Venemaal tegutsemisest ning viib oma ärid valdavalt Aafrikasse üle, esindades seal Vene huve. Võimalik, et 10-15 aasta pärast naaseb ta duumasaadiku või kubernerina Vene poliitikasse.
Kuid enne paleepööret on Wagneril arvatavasti veel oma roll täita, seega ma ei oleks üllatunud kui paari nädala pärast näeme kas Prigožin või tema armeed või mõlemad uuesti ringi asjatamas.
One Comment