See jutt on jätkuks eelmisele postitusele (Suur jalutuskäik Moskvasse).
Nagu ma seal mainisin oli sõjakäik Moskvasse plaanis juba ammu; võimalik, et esimesed sammud selleks astuti juba eelmine aasta. Asjaga rohkem kursis olevad inimesed märkavad kohe, et see paistab olevat seotud plaaniga liita 1. juulil seniajani üsna isepäiselt majandanud Vene eraarmeed ametlike relvajõududega. Tõenäoliselt see panigi paika kuupäeva, kuid samas tekitab küsimuse: kumb oli enne kas muna või kana? Kas marsi käivitas see korraldus või oli hoopis see korraldus ellu kutsutud selle marsi vältimiseks? Suure tõenäosusega ongi põhjus viimases, sest see paistab olevat uisapäisa vastu võetud otsus pidurdamaks protsessi mis oli selleks hetkeks juba käivitunud.
Kuid, nagu ütleb telepoe mees, pole see veel kõik.
Prigožini poolt läbi viidud (suuresti retooriline) küsitlus andis tulemuseks, et vaid 1-2% ta sõduritest on üldse huvitunud ametlike relvajõududega liitumisest. Seda kinnitab ka nuppude paiklemine laual: esiteks ei läinud ta üksused mitte laiali, vaid taandusid baasidesse mis asusid paari suurema sõjaväelennuvälja vahetus läheduses. Teiseks suundus Prigožin Lukašenko kutsel Minskisse. Mitte Aafrikasse oma operatsioone kontrollima vaid Minskisse. Ning vahepeal ilmnes ka kolmas nüanss: Wagner on avanud uue baasi Asipovičys, linnakeses mis asub Minskist saja kilomeetri kaugusel kagus, paarisaja kilomeetri kaugusel nii Venemaast kui Ukrainast. Seal asub / asus päris mitu sõjaväebaasi, millest vähemalt üks on praeguseks juba suletud. Linnakeses elab hetkel mingi 30000 elaniku ehk siis kui Wagner sinna sisse kolib kahekordistub selle elanike arv.
Aga mida see kõik tähendab?
Praeguses hetkel on Valgevene relavjõududes isikkoosseisu kokku vaid pisut rohkem kui Wagneril. Meediast läbi jooksnud 25000 oli vaid see kogus mis tegutses Ukrainas ja Doni äärses Rostovis. Üle kogu Venemaa on värbamise ja väljaõppega seotud veel umbes teist sama palju inimesi. Kui nüüd kõik asjaga seotud tegelased Valgevenesse saabuvad muutub Lukašenko piirkonnas oluliseks tegijaks. Tähelepanuks nii palju, et kui kellelegi tundub see justkui plaanina Ukrainat teiselt poolt rünnata, siis selleks polnud kogu seda tsirkust vaja: suure tõenäosusega antakse hoopis Venemaale mõista, et Wagnerist on Valgevene julgeoleku jaoks enam kui küll ning riigis asuvatel Vene väeosadel on nüüd aeg oma kohvrid pakkida ja jalga lasta. Ehk teisisõnu: Lukašenka värbas omale just massiivse eraarmee, tehes seda näilise abikäe egiidi all.
Mis on loomulikult pelk fassaad. Venemaa on näidanud ennast nõrgana, Valgevene on näidanud ennast sõltumatuna ja Lukašenka käes on kaart mis pikemas perspektiivis võib teda rahvusvahelise ülduse silmis vähemalt osaliselt rehabiliteerida. Sest kes ikka hakkab kandma vimma mehe vastu kes kriitilisel hetkel poolt vahetas ja Putini bussi alla viskas.
Lõpetuseks niipalju, et see kõik ei ole päevade, vaid pigem nädalate küsimus. Aga. Šoigu on taaskord tsiviilriietuses, Putini koosolekutel on tema liitlaste näod hallid, Ukraina rindel valitseb kaos ja Lukašenka muheleb vurru.
Ning Asipovičys ei ole Rostov Doni ääres, see asub poole lähemal.
Post a comment