Olgu. Tundub, et õpetajate streik on kõigil meelel ja keelel ning tänu sellele on sugenenud hulgaliselt isehakanud nõuandjaid, kaasaelajaid ja eksperte. Eksperte siis nii jutumärkidega kui ilma. Enamus neist on allapoole igasugust arvestust ning paar tükki on sellise enam-vähem. Igaks juhuks panen ma siia oma arvamused, salamisi lootes, et need lähevad sinna teise poole peale.
Esimene asi, mida ma märkasin oli üleskutse teha streik selliseks, et see põhjustaks võimalikult palju kahju. Näiteks korraldada see esimesel septembril. Ma küsiks selle peale, et kas te sooviksite, et tuletõrjujad streigiksid näiteks siis kui teie maja põleb või arst siis kui teie pimesool lõhkeb? Üritades mõjutada otsustajaid läbi teiste inimeste rakendatakse sisuliselt kollektiivkaristust. Kui tegemist on lihtlabase ebameeldivusega nagu näiteks prügivedajate streik ja täis kastid, jne., siis võtavad inimesed asja objektiivselt. Kui tehakse asju aga nii, et seda ei ole võimalik võtta muud moodi kui subjektiivselt, siis tavaliselt pöördub avalikuse pahameel otsese probleemitekitaja vastu. Streik peab olema sõnum ning kui see on valesti vormistatud võib see sõnum jõuda valede inimesteni valel kujul ning anda soovitule hoopis vastupidiseid tulemusi.
Teiseks kui inimesed midagi soovivad saada, siis tuleb soovitu andmine anjda jaoks võimalikult lihtsaks ja meeldivaks teha. Praktikas tähendab see seda, et andja peaks ka pärast andmist suutma säilitada väärikuse, samuti ei tohiks jääda muljet, et ta on otseselt allunud väljapressimisele. Ideaalis oleks see, kus saavutatakse win-win olukord — ehk siis andja saab luua endast kuvandi kui abilisest ja sõbrast ning saaja saab mida ta tahtis. Näiteks Harri Taliga on tänu sellele asjaolule mees, kes on praktiliselt ainuisikuliselt suutnud hävitada Eesti ametiühinguliikumise. Taliga on sõimanud ja solvanud personaalselt peaaegu kõiki hetkel võimul oleva valitsuse liikmeid. Tänu sellele ei soovi keegi ametiühingutega enam asju ajada, sest positiivset stsenaariumi pole — “anna suitsu või saad tappa” tüüpi küsimustele ei ole lihtsalt võimalik vastata suitsu andes ilma, et sa ennast argpüksi ja peksupoisina ei tunneks. Tänu sellele on streikide puhul vaja jätta a) võimalus kompromissiks, b) küsida tuleb asju mida on võimalik saada, c) andja ei tohi jääda lolli ossa, d) andjal peab olema võimalik sellest profiiti lõigata ning mis kõige tähtsam e)kui kogu protsess on läbi, siis peab olema võimalik teha ülesvõte, kus streikijate juhid ja valitsus teineteisel naeratades kätt suruvad.
Kolmandaks tuleb aru anda, et mitte kõikidel õpetajatel pole olukord vilets. Paljude sissetulekud on oluliselt suuremad kui kohalike keskmine sissetulek ning nendega kaasnevad tihitpeale erinevad hüved nagu tasuta transport, eluase, arvuti, lisatulud kohaliku omavalitsuse poolt jne. Kui sellises olukorras nähakse inimest nõudmas omale veel lisaraha, riivab see märkimisväärselt kohalike õiglustunnet ning viib lõpuks selleni, et valitsuse on lihtsam keelduda kui järele anda, sest enamik rahvast on kogu ürituse suhtes pigem negatiivselt meelestatud. Kõik osapooled peavad mõistma, et streigi eesmärk on toetada neid, kelle olukord on tõepoolest nigel.
Neljandaks tuleb aru anda, et mis juhtub siis kui streik ei ole positiivne. See on üsna hea küsimus, sest mis juhtub kui õpetajad kolm päeva kooli ei tule. See võib kõlada küüniliselt, kuid mitte midagi ei juhtu — lapsed on rõõmsad et saavad omale kolm vaba päeva ning mõningastel puhkudel on ka vanemad rahul, et saavad rohkem lastega tegeleda. Õigupoolest võib minna kuid või isegi aastaid enne kui streik mingit reaalselt nähtavat ja tuntavat mõju hakkaks avaldama ning selleks ajaks on õpetajad juba ammu nälga surnud. Siin tuleb endale aru anda, et kes mõõga tõstab võib mõõga läbi ka surra. Kas streikijad on selleks valmis? Kui ei, siis pole streigil mitte mingit mõtet, sest sellest saavad aru ka otsustajad.
Viiendaks … ei, ma lõpetan siinkohas. Senikaua kuniks neile neljale probleemile pole streikijate poolt lahendust leitud, pole mõtet oodata ka edu. Ma ei hakka siin rääkima selgetest sõnumitest ja muust sellisest. See kõik on loomulik. Streigi eesmärk peab olema purustada vall, mis takistab veel allamäge voolata. Kui streigi esmärgiks saab vee voolamine ülesmäge, on see juba ette läbi kukkunud üritus.
Post a comment