Minu poolt viis väikese miinusega, kuid siiski viis. Märgin siinkohas veel niipaljukest, et võtsin kuulda Lauri soovitust ning hakkasin sarjaga pihta just sellest raamatust.
Brusti puhul torkab kõigepealt silma tema kirjutamisstiil. Esimesel pilgul meenutas see mulle kõige rohkem Robert B. Parkeri “A Catskill Eagle
“Yendi
Personaalselt meeldis mulle kõige rohkem just selle raamatu maailm. Kogu tegevus toimub draegarite impeeriumis. Impeerium ise on laias laastus jaotunud 17 koja vahel, millest igaüks baseerub mingil loomal mille tunnused löövad selle koja vereliikmete seas välja. Oma olemuselt on nad nagu inimesed, ainult pisut suuremad. Inimestest endist nad aga eriti lugu ei pea. Peamine põhjus on tõenäoliselt selles, et nende eluiga küünib tuhandetesse aastatese, samas kui inimesed elavad vaid mingi närune 60 aastat. Eeldusel, et nad valede meestega tüli ei nori. Draegarite skeemid ja ettevõtmised võtavad tihtipeale aega aastasadu ning inimestel sellise kaliibriga ettevõtmistes ei saagi arvestatavat kohta olla.
Impeeriumi valitseb imperaator(inna), kelle valduses on selline asi nagu Kera. Kera on kogu kohaliku maagia allikaks. Iga impeeriumi kodanik saab omale õiguse kasutada kera väge — iseasi muidugi selles, et kuidas kodakondsust saada. Vladi isa ostis selle ja ühes sellega ka parunitiitli.
Põnev on kogu jutu juures see, et Brust on kõiki tegelasi kujutan üsna tänapäeva võtmes. Mis sest, et masinaid ei ole — ja miks peakski neid olemas, kui ühest kohast teise on võimalik teleportida ning ühendust on võimalik pidada telepaatia abil. Oluline on see, et härraste ja prouaste maneere ning mõttemaailma luues ta isegi ei proovinud edasi anda mingit keskaegset hõngu ja see oli tema poolt väga õige valik.
Selle miinuse viie taha toob Cawti, Vladi tulevane kaasa. Kas on ikka igasse fantasy raamatuse vaja sokutada operatiivtaktikalist sekspommi, kes on lisaks kõigele must vöö suvalistes võitluskunstides. Selle luitunud klišee oleks küll võinud välja jätta.
Nagu ma aru saan, oled Sinagi nüüd Steven Brusti konksu otsa haagitud… õnnitlused siis sel puhul!!!
Mis puutub Vladi küljeluusse, siis sel ajal (1984, mil romaan ilmus) see veel klisee polnud… see kõikvõimsate tibide uputus tuli märksa hiljem…
Vlad Taltose muidu väga hea sarja muudavadki kehvemaks need osad, kus 1) tehakse revolutsiooni 2) Vlad vaevab oma pead oma naise probleemidega. Hiljem, kui ta naisest lahti saab, läheb asi jälle väga heaks tagasi.
Ma olen lugenud vaid neid osasid, kus naine sees on… miskid kolm esimesena kirjutatut… kui aga naine likvideerub, siis pole ju hullu…
Revolutsioon käis ka mulle pinda…
Mina lugesin neid esimesel korral ilmumisjärjekorras: st. Jhereg, Yendi jne. Romaani «Yendi» lugemisel häiriski kõikse rohkem see, et osad asjad (näit. tutvumine naisega) olid romaanis «Jhereg» juba lahti seletatud ning siis romaani «Yendi» lugedes häiris, et püütakse rebida pinget asjadega, mille õnnelik lõpp sulle juba teada on. Just sellel põhjusel jätsingi sarja lugemise pooleli, et lähen siis uuele ringile, kui kõik ilmunud osad on võimalik kronoloogilisse järjekorda panna ning need tekstid ka olemas on. Nüüd on ja mingil hetkel alustan romaanist «Taltos».
Autori kommentaar romaanile «Yendi»: «My least favorite book. It was such a relief to get back to Vlad after struggling with «To Reign In Hell» that I didn’t pay enough attention to what I was doing–I just wrote a straight-ahead story with nothing much else to it. That’s fine, in my opinion, if it’s a Really Good Story. But «Yendi» is only an okay story. I’d love to be able write this one over.»
Mina lugesin ka ilmumisjärjekorras ja “Jhereg” oli ikka väga, väga segane. Nüüd, olles lugenud kõiki Vlad Taltose osasid, ja ka varasemast ajast pajatavaid Khaavreni romaane, tundub kõik väga selge ja loogiline. BAASis Riivo Mägi vingumist lugeda oli väga naljakas. Tema pidas nimelt ilmumisjärjekorras lugemist võimatuks.
“Taltos” aga koos “Issolaga” on sarja kaks parimat osa, “Taltos” vist isegi kõige parem.