Stargate Universe
Asi millega hotellis vedeledes saab aega surnuks lüüa, on sülearvuti kõvakettale kogunenud filmide vaatamine. Frankfurtis käik andis mulle soodsa võimaluse lõpuni ära vaadata “Stargate Universe” esimese hooaja esimese poole.
Esmamulje? Tegemist on palju sügavama ja paremini tehtud sarjaga kui SG-1 ja Atlantis. Ma mäletan, et ma hakkasin seda sarja vaatama selgete reservatsioonidega, sest ametlik müügijutt ei olnud väga veenev. Pealegi lõpetati tänu uuele sarjale Atlantise väntamine, mis mulle tol hetkel tundus ülekohtusena. Ometigi on mul rõõm teatada, et minu eelarvamused petsid mind ning tegemist on seniajani parima materjaliga Stargate ajaloos.
Sarja lugu algab peale sellega, et Tähevärava programmi raames kangutatakse lahti üheksanda tärgi tähendus ning ühe intsidendi käigus evakueeritakse kogu ühe maavälise baasi rahvas ühele üheksakohalisele aadressile. Selgub, et tegemist on Eelkäijate tähelaevaga, mis on juba miljoneid aastaid teel olnud. Nagu selgub, on tegemist ühe otsa piletiga, sest energia kogus, mis on vajalik naasemiseks on pehmelt öeldes kolossaalne.
Erinevalt varasematest Stargatedest ei ole selles sarjas selgeid peategelasi. Kahtlemata on hulk rolle, mis domineerivad rohkem, kui enam ei ole ühe-kahe-kolme tegelast kellele ülejäänud vaid asju ette ulatavad. Tänu sellele on sündmuste vool palju pingevabam, samuti on loos teatavat sorti grupidünaamikat, mida varasemates sarjades ei saanud kasutada.
Kogu loos on omamoodi Jules Verne “Saladusliku saare” hõngu: kogu baasi kaader (kusagil 80 inimest) avastavad ennast laevast, kuhu pole kellelgi juba miljon aastat asja olnud. Laev on reisi käigus viga saanud ning sarja esimestes osades käib selle elamiskõlbulikuks muutmine. Kuna tegemist on linna suuruse emalaevaga, on esialgu meeskonna käsutuses vaid pisikes nurgake. Ajapikku laiendatakse läbi uuritud territooriume ning avastatakse järjest uusi detaile nii laeva, tema missiooni kui ka reisijate endi kohta.
Visuaalselt meenutab sari segu “Battlestar Galacticast” ja “Firefly”-st (kuigi Galactica ise on samuti tugevalt mõjutatud viimasest). Vabalt liikuv kaamera, kiired ümberfokuseerumised, selge tonaalsusega stseenid on siinkohas võtmesõnadeks. Lisaks kasutatakse päris jõuliselt muusikat — me ei räägi siin taustast, vaid selge sõnumiga lugudest, mis haakuvad süžeega.
Praeguseks on sarjast ilmunud 10 osa, mis moodustab hooaja esimese poole. Loomulikult lõppes 10 osa publiku jaoks paraja šokiga, mis on seda närvesöövam, et hooaja teine pool hakkab uuesti jooksma alles kevadel.
Muide, lõpetuseks niipalju, et ühte kandvat rolli ettendab sarjas vävikas šoti näitleja Robert Carlyle, keda Eesti publik tunneb filmidest “Trainspotting” ja “Full Monty”.
Võrreldes eelmise kahega on uus SG omajagu teistmoodi. Ringi kimavatelt ufomeestelt on tähelepanu kaldunud inimsuhete suunas. “Fantastilisi” elemente oli märkimisväärselt vähem. Lisaks on sari muutunud “täiskasvanumaks”. Ma ei mäleta, et eelnevates oleks näiteks homoseksuaalseid suhteid kujutatud.
Ei kahetse, et vaatasin. Ja Carlyle on muidugi cool nagu alati 🙂
Muide tundub, et see n.ö. tutvustusring, millest kohustuslikus korras koosneb iga uue sarja esimese hooaja esimene pool on selleks korraks läbi saanud ning asutakse tõsisemate teemade kallale. Ma pean silmas teemasi nagu miks ja kes esimeses osas seda Icaruse baasi ründas ja mis värk selle kolmanda osa lõpus Destiny küljest irdunud väikese kosmoselaevaga on.
Sattusin kah Universet vaatama, juhuslikult ilmus arvutisse – eiteakust. Eks eelmistest SG seriaalidest ole õpitud, mitte et need halvad oleksid olnud, lihtsalt Universe näib olevat kooskõlalisem. Vaatasin nostalgia mõttes ka mõne SG1 osa uuesti üle ja “avastasin” et enamasti oli iga osa teistega ainult peaosaliste kaudu seotud 🙂 Alles lõpupoole hakkas asi pidevamaks muutuma. Nagu öeldud ilmus SG Universe minu arvutisse eiteakust. Mind väga huvitab, see on nüüd küll banaalne küsimus aga äkki tuleb banaalsele küsimusele üllatav vastus, kuidas sulle SGU arvutisse sattus?