Pereäri on juba mõnda aega peaminister Kaja Kallase kallal tänitanud ning teda irooniliselt sõjaprintsessiks nimetanud. Täna proovis sama meedia veergudel teha Keskerakonna juhatuse ning Riigikogu liige Jaanus Karilaid. Paar tundi hiljem olid ta kuraasikad sõnad juba sootuks nutusemad, sest Kaja Kallas saatis praeguse valitse laiali ning tegi uue valitsuse moodustamise ettepaneku sotsidele ja Isamaale.
Antud juhul ma ei tahaks Karilaiul sõnavõttudel rohkem peatuda või kui siis ehk niipalju, et minu arvates on pärast paari nädala pikkust valitsuse töö saboteerimist ja hoogsat selga pussitamist kohatu süüdistada peaministrit reetmises.
Enne potentsiaalsete kombinatsiooonide kallale minemist tahaks kombata korraks hetkeolukorda, eelkõige seda milline on Reformi positsioon.
Reformierakonna olukorda pole ammu olnud nõnda hea kui praegu, seda suuresti praeguseks juba eelmise valitsuse tegutsemisele Vene-Ukraina sõja puhkedes. Eesti oli üks esimesi, kes andis kriitilistel hetkedel Ukrainale abi nii relvade kui eeskujuga. Sel ajal kui suurem osa Euroopast oli ähmi täis saatis Eesti Ukrainale Javeline ja muud moona, veenis oma partnereid kiiresti tegutsema ning oli venevastaste sanktsioonide ning Ukraina igakülgses abistamises eeskujuks ning jalgade lohistajate tagantutsitajaks. Rahvas mõistis vajadust selle järele ning see kajastus üheselt ka Kaja Kallase toetuses.
Kuid mitte ainult. Keskerakond kelle sidemed Vene praeguse võimuladvikuga pole tegelikult kunagi saladus olnud on jätkuvalt kaotanud oma toetust olles praeguseks langenud endiselt kindlalt esimeselt kohalt kolmandale (olles lühikest aega isegi neljandal Eesti 200 kannul). Nende jaoks on praegune peaminister olnud sõja algusest saati olnud äärmiselt mõru pill. Sama kehtib ka EKRE kohta — selle erakona sõnad ja teod on harva ühtinud ning kuidas nende toimetamisi ka tõlgendada proovida, nende teod kipuvad olema pigem praeguse idanaabri režiimi toetavad. Mõlema positsioonid on pärast konflikti algust olnud selges langustrendis ja kogu sellest tingitud nagistamine on viinud praeguse olukorrani.
Reformil on tegelikult laual viis võimaliku stsenaariumit.
Üks on see, et Isamaa võtab kutse vastu. Sellele räägivad vastu Isamaa ninameeste häälekad sõnavõtud mida on nüüd juba hilja tagasi võtta. Ma arvan, et Reform tegi selle pakkumise viisakusest, eesmärgiga Isamaad halba valgusesse mängida. Ütleme nii, et Isamaa ise on ennast ise lollilt nurka värvinud ja rumal oleks seda olukorda mitte ära kasutada.
Teine variant on see, et Reform läheb koos SDE-ga (kes on praeguseks oma põhimõtteliselt nõusoleku juba andnud) vähemusvalitsuse teed. Asi on selles, et Keskerakonna ning kohati ka Isamaa liikmed ei ole sugugi nõnda üheselt praeguste juhtkondade selja taga. Eriti Keskerakonna puhul on lähitulevikus oodata suuremat sorti aadrilaskmist ja seda just ladvikust. Vabalt võib juhtuda, et Reform leiab Keskerakonna ja Isamaa liikmete poolt piisavalt toetajaid, et järgmiste valimisteni vastu pidada.
Mis omakorda viib kolmanda, kõige tõenäolisema, stsenaariumini — Reform soovib välja kutsuda erakorralised valimised. Selleks on vaja põhimõtteliselt 51 Riigikogu liikme toetust; seda on küll pisut raske läbi viia kuid antud hetkel on asi ilmselgelt küünaid väärt. Põhimõtteliselt on see sarnane eelmise stsenaariumiga ning kui Isamaale jõuab kohale kogu probleemi ulatus võib juhtuda, et nad on kõigeks valmis, peaasi, et seda ei juhtuks. Sest eksisteerib reaalne oht, et Isamaa ei ületa erakorraliste valimiste puhul künnist.
Neljas variant on loomulikult see, et Reform läheb opositsiooni. See on Reformi jaoks tõenäoliselt kõige lihtsam ja üldsegi mitte halb variant: sügisel on uuesti päevakavas energiakriis, mis tänu sanktsioonidele on tõenäoliselt suurusjärk hullem. Lisaks loomulikult COVID-i uus laine ning hea oleks näha kust see lastetoetuse raha lõpuks siis välja võetakse. Nii või teisiti poleks oma väikeste käpakeste kogu jamast puhtaks pesemine oravate jaoks täiesti vastuvõetav väljavaade. Seda enam, et tekkiv kolmikliit oleks äärmisel nõrk ning suuresti teovõimetu. Mis omakorda võib lõpuks ikkagi viia kolmanda variandini.
Eksisteerib ka viies variant, mis on küll arvestades hetkeseisu ja nappi aega ebatõenäoline kuid samas ei saa seda välistada: Keskerakonnas veerevad mõned pead, erakond kas läheb lõhki või toimub paleepööre. Suurele osale KE-st ei ole vastuvõetav uuesti EKRE-ga koostöö alustamine. Põhimõtteliselt oleks sellisel puhul teise variandi derivaadiga.
Ehk siis eks näeme. Sõjaprintsessi gambiidi esimene käik on tehtud.
Post a comment