pronto.ee

Kassipidamise üks esimesi tähelepanekuid on see, et ükski kass pole umbne — piltlikult öeldes on kassi näol tegemist eestlaetava pasakahuriga. Ja mul on neid kaks.

Mul on kogu aeg olnud komme inimesi nende tegevuses jälgida ja selle põhjal märkmeid teha. Võib öelda, et ma tean tihtipeale inimestest rohkem kui nad ise endast teavad. Inimeste maailmapilt on selles mõttes peaaegu alati kõver kuna kellelegi ei meeldi endast mõelda kui mõttetust seenetreialist, ehk teisisõnu inimesed pole oma minapilti luues eriti objektiivsed. Kassidega on natuke parem, kuna nad ei hakka sinu nina all esinema ja lolle küsimusi esitama kui nad märkavad, et sa neid jälgid. Seetõttu saab neist selge pildi juba palju varem.

Mul on kasside jaoks selline spetsialiteet sittumiskuut, kuhu nad oma hädad (vähemalt teoreetiliselt) peaks ära ajama. Mõlemal kassil on asjal käimiseks täiesti erinev meetod. Valdo paneb mürts pea ees sisse ja kukub pasandama. On juhtunud ka seda, et suures sittumisvaimustuses paneb ta päramootori pisut liiga vara tööle ning ei jõua õigeaegselt tagumiku kemmergusse vedada. Pärast seda on tema kätetöö (mis kindlasti ei ole õige termin, aga annab mõtte edasi) väljakäigu paraadukse ees kõigile imetleda. Tuuk seevast ronib ettevaatlikult sisse, seab tagumikualuse korda ja alles siis alustab liivaprotseduuridega. Lahe on asja juures muidugi ka see, et ta ise vaatab luugist hunnitu näoga välja, mis jätab kogu kaadervärgist diktoriga televiisori mulje.

Lugupeetud televaatajad …

Lõpetuseks väike luuletus mõtlemiseks möödunud loomakaitsepäeva teemal Briti luuletaja Philip Larkini sulest.

Take One Home For the Kiddies

On shallow straw, in shadeless glass,
Huddled by empty bowls, they sleep:
No dark, no dam, no earth, no grass –
Mam, get us one of them to keep.

Living toys are something novel,
But it soon wears off somehow.
Fetch the shoebox, fetch the shovel –
Mam, we’re playing funerals now.