“Registreerumine õnnestus. Teiega võetakse peatselt ühendust.”
Tegemist on ilmselt juba sadu kordi tallatud rajaga, kuid eile tekkis meil taas kord tõsine küsimus: kas teenuse dokumentatsioonis tuleks kasutaja poole pöörduda Teie või Sina vormis. Internet andis argumente enam vähem võrdselt mõlemasse leeri ning ammendava vastuseni me ei jõudnudki. Sestap tegin ma mõningast uurimistöö ja tulemused on järgnevad.
Teietamine on üsna vana komme ja on üks hierarhilise ühiskonna tunnustest. Kuigi selle kombe alguseks pakutakse erinevaid ja üsna kindlalt vääraid juuri, on selle taga suhtlemine inimeste vahel, kellest vähemalt üks esindab kedagi. Näiteks Vana-Roomas pöörduti Teie vormis riigiametnike poole, kuna iga riigiametnik esindas lisaks endale ka riigiaparaati ja/või valitsejat. Muide, analoogne süsteem levis täiesti sõltumatult ka Aasias, mis viitab selle teeoria paikapidavusele. Ajapikku üldistus teietamine ka muudesse valdkondadesse ning hakkas tähendama sind ja sinu kodakondseid või sind ja sinu alluvaid. Laiemas laastus tähendas see seda, et vähemalt üks vestluse osapooltest pidas teist piisavalt väärikaks, et too võiks esindada ka teisi.
Muide, teietamine töötas ka teistpidi — tõenäoliselt olete isegi märganud, et isevalitsejad tihtipeale meietasid iseennast. Tegelikult päris nii see ei olnud. Kuningad ja keisrid on läbi aegade püsinud võimul tänu toetajatele. Küll nimetati neid õukondlasteks, küll millekski muuks, kuid valitsejad võtsid haruharva vastu otsuseid täiesti oma suva järgi. Tavaliselt olid nad siiski eelnevalt teemaga kursis, mängureeglid ja kriteeriumid olid eelnevalt kokku lepitud ning isegi kui kuningas tegi otsuse ainuisikluselt, püüdis ta seda tehes vältida konflikti oma toetajatega. Kui keiser endast rääkides kasutas Meie vormi, siis tähendas see seda, et ta räägib kui valitseja. Kui valitseja kasutas Mina vormi, siis rääkis ta kui inimene, oma mätta otsast lähtuvalt — see oli aga midagi, mis paraku juhtus ainult üsna väheste kaaskondsetega.
Aga lähme edasi. Paljudes keeltes, näiteks inglise ja hollandi keeles on mina vorm peaaegu välja surnud. “You” inglise keeles on eelkõige just Teie vorm (alati “You are”, mitte “You is”). Ühest küljest on inglise keele puhul tegemist kultuurilise eripäraga, kus viisakus on normiks. Teisest küljest muutus see oma lihtsuse tõttu kiiresti kaupmeeste ja erinevate ühiskonnakihitide omavahelise suhtlemise keeleks ning võimalike solvangute ja sellest tingitud komplikatsioonide vältimiseks hakati Teie vormi eelistama ka tavasuhtluse puhul ning tänu sellele on familiaarne Mina vorm (“Thou”) inglise keelest praeguseks enam-vähem täielikult välja surnud.
Mida tegid vanad eestlased? Vanade eestlase kohta ei oska me kosta midagi, aga eelmise sajandi alguses välditi taoliseid asesõnu ning kasutati täiesnime või tiitleid: “Mida preili soovib?”, “Kas härra Johannes on valmis dokumendile alla kirjutama?” Paraku eeldas taoline lähenemine personaalset suhtlemist, mis näiteks ajakirjanduse puhul tavaliselt võimatuks ostutus. Sestap hakkas pisitasa levima ka Teie vorm. Nõukogude võim tegi selle küsimusega kohe selge soti — vene keeles nagu ka enamustes Euroopa keeltes tähendab Teie vorm lugupidavat lähenemist. Ühes sellega tekkisid ka reeglid: kui võõrad inimesed omavahel Sina vormi kasutasid, siis viitas sellele, et nad ei väärtusta teineteist. Alternatiiviks oli siinkohas see, et nad suhtlesid omavahel kui võrdsed, et tunnevad tungivat vajadust suhet süvendada. Tänu sellele oli inimese sinatamine kõndimine libedal jääl: ühest küljest oli see familiaarne ja usaldav, teisest küljest alandav või pugejalik (sõltuvalt kontekstist). Teie oli seevastu suhteliselt ohutu pöördumise viis, mis muutus negatiivseks ainult siis kui üks osapooltest hakkas ühel või teisel põhjusel seda kasutama sina vormi asemel.
Muide, mõnekümne aasta eest, kui Rootsis suur võrdõiguslikkuse palang aset leidis, katsuti Teie vormi lausa riiklikul tasemel sekkumisega keelest eemaldada. Osaliselt see ka õnnestus ning praeguse 30-40 vanuses inimesed kasutavad automaatselt suhteldes sealkandis Sina vormi. Seda kommet on vahelduva eduga proovinud importida ka Valdo Randpere.
Lisaks on proovitud ka väita, et noored kasutavad automaatselt Sina vormi, kuid selle koha pealt vaidleks ma kohe vastu: uuringud näitavad, et Eesti õpilased tunnevad ennast palju mugavamalt, kui nad suhtlevad õpetajatega Teie vormi kasutades. Enamgi veel, õpilased sooviks, et õpetajad pöörduks nende poole Teie vormiga. See muide on aset leidnud ka Rootsis. Osad võrdõiguslased on hakanud pahandama, et tekkinud on nn. uusteietajad: selgub, et paarikümneaastastel noortel on psüühiliselt raske tööl pöörduda kliendi poole sama vormiga, millega nad pöörduvad oma sõprade poole. Eelkõige soovivad nad seda enesekaitseks ja distantsi hoidmiseks: klient ei ole sõber. Tänu sellele, et Teie vorm Rootsis uuesti pead hakanud tõstma.
Ma muide isiklikult kasutan kliendiga suheldes Teie vormi — eelkõige seetõttu, et klient esindab lisaks endale ka oma firmat ning meie (näete, ma meietan ennast) seisukohalt suhtleme me eelkõige just firma, mitte inimesega. Ma kasutan Teie vormi juures ka suurt esimest tähte — samas Sina vormi puhul ma suure esitähe kasutamisel mõtet ei näe, Sina vorm on juba piisavalt intiimne ning seda kuidagi suure tähega aupaklikumaks tegemine on nagu sea selga sadula panemine.
Aga mis TEIE, head lugejad, asjast arvate. Kumb vorm teile endale teenusekasutajana rohkem meeldiks — kas Teie vorm või Sina vorm?
Sinavorm. Puhttehniliselt arusaadavam. Teie tekitab segadust.
Minule vist meeldiks Teie vorm. Samas, olen olnud töises suhtes ühe tõlkebürooga, kes tõlgib kasutusjuhendeid jms., ning nende instruktsioon oli tõlkida juhendid võimaluse korral hoopis umbisikulisena.
Minu arust seda kellestki kolmandas isikus rääkimist (“Kas Pronto võtaks veel ühe õlle?”) kasutatakse siis, kui pöörduja pole päris kindel, kumba vormi kasutada, kas Teie või sina. Kolmandas isikus rääkimine on ohutu ja neutraalne. Muideks on ka see tulnud Rootsist, vaata kasvõi Lindgreni raamatutest, kuidas seal täiskasvanud omavahel rääkisid. Soomes esineb seda ka mõnevõrra, või vähemalt esines 20 aastat tagasi, loomulikult ka Rootsi mõjutusel.
Mulle ei meeldi üldse, kui võõrad mind sinatama hakkavad. Võimalik, et sisemise ebakindluse küsimus esimesest töökogemusest (uurija, olin siis 22-23 ja nägin välja 15, mistap mind tihti plikaks peeti ja üleolev suhtumine kaugele paistis). Samas nt lepingupartnerite, kolleegidega, ülemustega lähen üsna ruttu sina peale üle, umbes teisest-kolmandast kohtumisest (või lepime juba esimesel kohtumisel kokku). Seega kasutusjuhendis eelistaksin Teie-vormi.
Suure tähega Sina kasutan ka. Aga mitte lugupidamise märgiks, vaid erilisuse märgiks. Isiklik kiiks jälle.
Lapsepõlves oli mul üsna keeruline see õpetaja teema, sest mo matemaatika õpetaja ja koolidirektor oli mo lellenaine, ta üsna tihti suguvõsa sünnipäevadel jmt puhkudel arvas, et ma võiks teda sinatada. Aga mul veel praegugi kohati sisetunne teeb “kõõks”, kui talle sina ütlen. 😀
Mina arvan, et “Teie” on igati kohane asi. Ühelt poolt see väljendab lugupidamist. Koolis, kus mina õppisin teietasid osad õpetajad ka esimese klassi õpilasi, mis oli väga hea mõte. Õpilased olid kõrvust tõstetud, nad said aru, et neist peetakse lugu. Teiselt poolt loob see teatud distantsi, Teietatav saab aru, et ma kohe teda musitama või kallistama ei kipu. Olen kuulnud, kuidas laste puhul kasutatakse seda ähvardusena ja harilikult koos perekonna nime nimetamisega, et rõhutada, et jutt on “ametlik” ja seal sisalduvad ettekirjutused on kohustuslikud.
Samas, sellised asjad muutuvad aja jooksul. Thou on näiteks inglise keeles erinevatel perioodidel olnud nii ülimat viisakust kui ka põlgust väljendav vorm.
hallowed be thy name,
don’t thee me, thee; i’s you to thee!
Pooldan lihtsat käsitlust – 1 inimene on Sina ja mitu on Teie. Miks peab asja mingite normidega raskeks tegema?
Ma ütleks, et tunde küsimus suuresti. Kellegiga, keda olen harjunud sinatama, otse kirjalikult suheldes (näit. sõnumsides või e-kirjatsi), kirjutan ikka suure tähega. kas või näiteks selleks, et eristada umbisikulist “sina” otsesest pöördumisest, ja muidugi ka viisakusest. Sel ajal, kui mind inimeseks treiti, oli see osa igapäevaviisakusest. Samamoodi nagu võõra inimese teietamine. Ma ei solvu, kui võõras mind sinatab (ja ei näe midagi taunimisväärset tendentsis proovida sinatamist siiapoole lahte(sid) üle tuua), ent ise eelistan võõraste poole pöörduda ikka “Teie”-vormis. Kui sellele järgneb üleskutse minna vastastikku üle sina-vormile, siis võtan selle alati vastu.
Mulle meenub, et kunagisest ajalooõpikust lugesin väljavõteid Novgorodi valitseja ja Rootsi kuninga kirjavahetusest. Seal oli lauseid stiilis: “Meie tahtsime sinuga heanaaberlikult elada, kuid sina alatu lurjus ei võtnud Meie suuremeelset pakkumist vastu.” Iseasi kuidas oleks heade suhete puhul kõnetatud.
Muideks, Rootsis peeti ka enne 1960nendate sinareformi teietamist solvavaks. Kui ei teadnud nime ja/või tiitlit, tuli kõnetada kolmandas isikus asesõnaga: kas tema soovib.
Huvitav teema, mille üle juurdlesin ise paar aastat tagasi taas.
See on puhtalt stiilitaju ja adressaaditunnetuse küsimus. Ametlikus kõnepruugis ja kirjavahetuses üldiselt “Teie” (isik) või “teie” (kollektiiv) ja sellest tulenevad kõikvõimalikud verbivormid. Tingiv kõneviis (“oleksite”, “sooviksite” jne) siinjuures välja arvata. See on liiane.
Kui võimalik, siis sinatan, aga see on alati eraviisiline vestlus või taotluslik stiilivahetus, ning suuremas ametlikus seltskonnas või millegi kokkuleppimises võin teietada rahumeeli ka inimest, kellega vabas vestluses räägin “sina”. Sõltub palju ka sellest, kuidas vastatakse. Kui teietamisele vastatakse sinatamisega, on adressaat valinud ise teise tasandi. Kuigi siin tekivad teatavad käärid, kuidas edasi suhelda, nagu iga stiilinihke puhul.
Pöördumine “kas tema soovib” vihjab justkui juba majesteetlikumale vastusele, et “nemad on rahul”, s.o et oleksin nagu iseenese heerold. Või vähemalt mõtleksin sellele. Sardooniliselt.
Ja laste teietamist ma üldiselt ei poolda, kui neid just hulgem ei ole. Nad ei saa sellest aru või peavad ähvarduseks, mis ju ei ole kommunikatsiooni mõte.
Pronto, alati on võimalus ka “nemad” kasutada, kui kimbatus peale tuleb 🙂
Mul oli kunagi mustakal üks naabritädi, kes kasutas ainult kolmandat vormi inimestega suhtlemisel, päris lustakas oli. Kujuta ette, kohtud trepikojas väärika vanamammiga, ei saa plehku ka pista, ikka viisakalt tere ja siis läheb lahti:
“Kuidas tal läheb?”, “Kas ta tuleb poest?”, “Mida ta poest ostis?”
Ja kui meid oli trepil korraga mitu pereliiget, siis loomulikult a la “kuidas neil läheb” jne
Esimesel korral ei saa pihta, et kellest jutt on… ok, see faas läheb kiiresti üle, saad aru et mammi räägib sinust… järgmiseks pähkliks on, et kuidas vastata, kas: “tal läheb hästi” või “mul läheb hästi”
täpselt ei mäletagi, kumma versiooni kasuks ma otsustasin, pigem vist kasutasin lakoonilisi “hästi” ja “jah” jne.
Et siis variante kui palju 🙂