Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja viienda ja kuuenda mänguga. Eelmise mängu ülevaate leiab siit.
Algne plaan asuda õnnistatud allikaga tegelema juba järgmisel päeval kukkus haledalt läbi. Nagu ka plaan võtta see asi ette päev pärast seda. Selgus, et paar väljaspool linna veedetud päeva oli tekitanud igaühele mingeid edasilükkamatuid asjatoimetusi: Manfredil olid kohustused gildi ees, Forrest pidi Vahitornis parberitööd tegema ning nii Porrul kui Mattil oli paar kokkusaamist, mida nad ei tahtnud või ei saanud edasi lükata.
Vahepeal ilmus isegi Lible välja. Ta põhjendas oma müstilist kadumist paari päeva eest sellega, et tal oli kuhugi tohutult kiire.
“Ja kas te teate miks see nii on?” tõstis Manfred sõrme teave poole. Ta oli peaaegu pool teed pidanud loengut teemal Cormanthori mets, haldjad ja õnnistatud elu allikas ning seltskonna vähem haritud osa oli igavusse suremas.
“Rähnid,” pakkus Forrest. “Või koprad.”
“Mis rähnid, mis koprad?” ei saanud võlur aru. Porru, kes oli just lähkri suule tõstnud, hakkas läkastama.
“Sa küsisid, et miks need hiiglaslikud puud ei kasva kunagi metsa piiridest väljaspool,” seletas vahimees abivalmilt. “Seepärast pakkusin ma välja kaks kõige tõenäolisemat süüdlast. Rähnid ja koprad.”
“Lõpeta sa ka oma naljad! Vastus on maagia! Haldjate maagia!” põrutas Manfred. Kuid loeng oli kaotanud oma algse akadeemilise noodi, sest kõik tema saatjad olid naerma pahvatanud.
“Drowd on nagu inimesed,” seletas Matt kannatlikult. “Neid on rohkem kui üks.”
“Ma saan aru,” ajas Forrest oma joru edasi, “aga see on ikkagi kahtlane, et me leiame keldrist drow ja paar päeva hiljem leian ma Vahitornile saadetud korrespor- … uh … korreslo … posti hulgast kirja kus selge sõnaga on öeldud, et selle mehe kes seal areeni juures tapeti mõrtsukas on keegi Tarnaste Dilaen. Drow.”
“Olgu, vaatame seda siis teistpidi. Kas sa oled nõus, et see mees tapeti umbes sel ajal kui see meie drow (kelle nimi muide oli Arrizz) oli sel ajal keldris pikali maas ja vaakus hinge?”
“Kust me teame seda? Äkki lihtsalt teeskles ja tegelikult oli ta hoopis Tarnste Dilaen? Ja käis ja tappis selle mehe maha.”
“Äkki Constance vanemad ka teesklesid surnuid?” osatas Matt selle peale, “Manfred vaatas ta üle ja ütles, et kui Arrizz oleks inimene olnud, oleks ta ka hinge heitnud ning ainult tänu oma paremale vastupanuvõimele jäi ta ellu. Ning sedagi napilt.”
“Nojah,” venitas Forrest kes tundis, et tema argumendid on otsa hakanud saama. “Aga ikkagi on kahtlane, et mitte ühtegi drowd ja nüüd äkki kaks tükki korraga.”
“Tead, areenil on drowsi pidevalt võitlema näha olnud. Ma ei tea kust nad neid välja võtavad ja pealegi, kelle süü see on, et sa sellest midagi ei tea?”
“Olgu, olgu!”, andis vahimees alla. “Võib-olla tõesti on neid drowsi mitu. Aga ikkagi on see kahtlane.”
Tavaliselt hakkab mets pihta pisitasa: kõigepealt pisemad põõsad, seejärel suuremad, siis esimesedd arglikud puud, mis muutuvad järjest suuremaks ja äkki oledki suurte puudega ümbritsetud.
Cormanthori mets ei olnud tavaline mets. Kui olid järjekordse künka harjale jõudnud nägid nad enda ees hiiglaslikes puudest müüri, mille vahele oli põimitud põõsaid, ronikasve ja kõikvõimalike muid taimi, mis tavalise metsa korralikuks padrikud muudavad. Forrest, kes seda vaatepilti esmakordselt nähi vilistas rabatult.
“Kuidas me sinna sisse pääseme?”
“Vaata sinna,” ostas Manfred. “Sealt läheb rada, mis vähemalt teoreetiliselt peaks otse allikani viima.”
“Muidugi. Kõik minu järel!” rõõmustas vahimees ja võttis ülesse viisi: Metsa läksid sa ja metsa läksin ma. Ning hakkas reipal sammul näidatud suunas minema.
Manfred ohkas ja tõttas talle järele.
“Peatume korraks” nõudis Matt, seekord juba üsna kategooriliselt. “Selle metsaga ei ole kõik päris korras.”
Nad olid juba päris mitu head tundi rada mööda edasi tallanud ning algselt arglikult ja ebamääraselt pitsitanud tunne, et midagi pole siin päris korras oli omandanud selged ja pahaendelised piirid.
Kogu grupp kogunes ta ümber.
“Panete tähele, et seekord paistab päike justkui vasakult?” Kuna metsarada kohal kõrguvate puude võrad oli moodustanud ühtlase katkematu kupli, polnud päikest loomulikult kunagi näha olnud, kuid vasakult pool paistis lehtede vahelt tõepoolest üks eredam roheline koht.
“Veel mõni minut tagasi paistis ta paremalt. Ja enne seda paistis ta uuesti vasakult. Ja veen enne seda pistus ta meie tagant.” Matt vehkis kätega, osutades erinevatesse suundadesse.
“See tee on seevastu läinud edasi enam-vähem otse, seega peaks päike paistma enam vähem kogu aeg samast kohast. Kas olete nõus?”
Keegi ei vaielnud vastu. Ebamäärane tunne, et midagi on valesti oli ka teistele hinge pugenud, aga inimloomusele pole omane üles vaadata, sestap oli päike neil kahe silma vahele jäänud.
“Mis me teeme?”
“Lähme edasi,” pakkus Forrest optimistlikult, “Sest siin seiste me igal juhul allikani ei jõua ja tagasi jõuame me alati minna.”
“Poisi jutus on uba,” nõustus sellega Manfred. “Jutud räägivad, et see kant kummitab. Samas ma hea meelega uuriks seda fonemeni veel mõnda aega enna kui me käega lööme.”
“Stopp!” hõikas Forrest ja tõstis käe. “Takistus teel. Lähen uurin asja.”
Pistis, et teepervele oli keegi jätnud käru ja see keegi istus sealsama kõrval ning toetas selga selle vastu.
“Hei, sina seal!” hõikas vahimees lähemalt sammudes. “Kas oled sõber või vaenlane?” Kuna keegi ei vastanud, siis küsis ta lisaks “On sul üldse eluvaim sees?”
“On küll,” vastas kärumees napilt ja tõstis pea. Ta silmad olid hägused ja punakad ning otsaesine leemendas higist. “Ma olen,” ta tõmbas hinge ja mõtles hetke ja täpsustas siis: “Me oleme teel allikale. Proua on titeootel ja allika külastamine enne peenikese pere tulekut garanteerib tollele Mielikki õnnistuse. Ma ei tahaks küll pealetükkiv olla, kuid ehk härra aitaks mul käru lõpuni vedada. Allikas peaks olema kusagil siinsamas lähedal ja ma oleks elu lõpuni tänu võlgu kui te mind natuke aitaks.”
Ta jutustas veel tükk aega lisaks, kuid ülejäänud jutt paistis olevat tõbise inimese sonimine.
“Ta pistab olevat külma saanud,” arvas Manfred lähemalt astudes.
“Kes see veel on?” karjatas kärumees, kargas püsti ja tõmbas kärust välja hõbedaselt läikivas skimitar millega ta enda ümber vehkima hakkas: “Miks puud inimkeeli kõnelema on hakanud?”
Õnneks ta napp ramm ei olnud piisav ei enda ja kellegi teise vigastamiseks. Pärast paar kohmakat viibet pillas ta mõõga maha ja vajus uuesti vankriratta juurde. Forrest korjas terariista maast ülesse ja uuris seda põgusalt.
“Hea kvaliteetne töö, hõbetatud tera,” kommenteeris ta. Seejärel torkas ta mõõga endale vöö vahele ning lisas kärumehele vabandavalt: “Mõõk jääb praegu minu kätte. Et keegi kogemata viga ei saaks.”
Ta viskas pilgule, kus tõepoolest lebas kärumehe naine, kes oli tõepoolest kõndimiseks liiga raskejalgne ja ilmselgetes valudes. Vahimees ohkas, viskas taaskord teadvuse kaotanud mehe vankrisse ning haaras aistest.
“Seal vist on midagi,” osutas äkitselt vasakule teepervele.
“Ma ei usu,” vastas Manfred. See oli juba neljas või viies kord, mil nad nägid mingeid tulukesi teepervel, valgust või imelike hääli. Iga kord kui nad seda asja uurima läksid selgus, et seal on täpselt samasugune mets nagu igal pool mujal. “Ma arvan, et need on needsamad kummitused millest see kiri rääkis ja kes püüavad meid eksiteele juhatad.”
“Aga mis me siis teeme?”
“Seda mida ennemgi,” hõikas vahele eespool vankrit sikutav Forrest: “Lähme edasi! Minu järel!”
Vaevalt oli ta seda öelnud kui ta jalge all midagi ragises ja hetk hiljem oli ta silmist kadunud. Vaid Porru kiire tegutsemine säästis käru talle järgi veeremisest.
“Mis toimub?” päris lähemale ruttav Matt.
“Paluks veidike abi,” kostis maa alt vahimehe hääl. Lähemalt astudes märkasid nad, et keegi oli keset teerada püüanisaugu kaevanud ja selle ükste ning lehtedega katnud. Kuna Forrest oli suuresti hõivatud vankriga, siis ta ei märganud midagi ning astus otse püünisesse, saades üsna napilt kinni mingist puurjuurikast ja rippus nüüd üsna õela välimusega teritatud orade kohal.
Sellal kui Porru ja Matt Forrestit august välja aitasid ning Lible käru valmas, otsis Manfred sobiva oksakese, lasi sel maagilisel valgusel särada ja poetas selle siis auku.
“Keegi on selle augu uuest kinni katnud,” märkis ta. “Paistab, et siia on juba keegi korra sisse kukkunud.”
Augu põhjas vedeles tõepoolest ilmselt haldja skelett, teravikest läbi puuritud. Matti pealekäimisel kasutas võlur teist loitsu, et leherisus ringi sobrada, kuid nad ei leidnud sealt midagi.
“Ma pakun, et tegemist oli maailma vaeseima haldjaga,” torises seenemees. Ta mõtles hetke ning lisas, “Või on keegi ta vara juba omale võtnud.”
“Mis nüüd, edasi või tagasi?”
Vaevalt oli ta selle küsimuse pärinud, kuid vankris vedelev kärumees ennast äkki istukile ajas ja röökis: “Edasi, ikka edasi! Allikas on siinsamas, Dottee peab sinna jõudma.”
Ta proovis ennast püsti ajada, kuid käsi libastus ja ta kukkus peaga vastu käru äärt ja kaotas uuesti teadvuse.
“Noh, kui edasi, siis edasi.” arvas ennast vahepeal püsti ajanud Forrest ja haaras aistest.
Äkitselt hakkas Manfred ootamatult helendama, ehmatades sellega Liblet, kes ummisjalu metsa tormas.
“Tantsivad tuled,” teatas Manfred külma närvi kaotamata. “Matt, vaata nüüd siia ja jäta meelde. Tõenäolisel see ongi see mis seal teepervel helendas — tegemist on pilaloitsuga, millega akadeemia ajal linlasi lollitasime.”
“Kas see pole ohtlik?”
“Ei,” vastas võlur ning lisas “Aaga paistab, et me tõepoolest hakkame allikale lähenema, sest sellised maagilised fenomenid saavad juhtuda ainult suure maagilise objekti läheduses.”
Mõne hetke pärast hajus maagiline valgus Manfredi ümber ja veel paari minuti pärast kostis metsast raginat ning sealt välju kriimustatud Lible. Ta ei jõudnud õnneks väga kaugele teest joosta, vaid komistas puujuure otsa, kukkus kraavi ja mässis ennast mingite ronikasvude sisse.
“Mingi kohutav äng vajus mu peale ja ma pidin kohe lahkuma,” selgitas ta teistele. “Mingi kohutav needus lasub sellel kandil. Äkki me peaks ikkagi tagasi minema?”
“Hmm …” sügas võlur habet. “Ma arvan, et ma tean mis sinuga juhtus. Aga kui mu arvamus peaks osutuma õigeks, peaksime me kindlasti edasi minema.”
“Uhh, stopp!” teatas Forrest ning kõik peatusid.
Esimest korda pärast metsa sisenemist nägid nad läbi puuvõrade taevast ning rada laienes keskmise suurusega lagendikuks.
Pilt mis neid lagendikul tervitas oli õõvastav: lagendiku keskel lebas tosinkond surnukeha, kaetud hammustuste ja küünejälgedega. Vahimees tõmbas tupest mõõga ja astus ettevaatlikult lähemale, ta selja taga kostis kaks plõksatust: Porru ja Matt vinnastasid vibupüssid.
“Seda märki näed,” küsis Manfred üle Forresti üla piiludes ja ostas esimese surnukeha mantlihõlmale. Sellel ilutses üksarviku pea kujutis. “See on Mielikku märk. Need on tema tema palverändurid.”
Grupp kontrollis ka ülejäänud surnuid. Peaaegu kõikidel oli riietel või ehete hulgas ükssarviku pea kujutis, mõnel koguni mitu. Üllataval kombel polnud ühelgi neist relvi ehk midagi muud väärtusliku. Isegi nende ehted olid sellised, mida ilmselt vaid metsajumal hinnata oskas.
“See kõik paistab siin olevat toimunud üsna hiljuti,” märkis võlur ühe laugusi üles tõstes. “Silmad on veel niisked. Ma pakun, et nad tapeti mõned tunnid tagasi, siis kui me just metsa olime sisenenud.”
Lible võdistas õlgu: “Loodame, et kes iganes seda tegi on siit juba kau …”
Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada kui lagendiku teisest servast kostis põõsaste raginat. Keegi murdis padrikust läbi lagendiku poole.
Forrest seadis ennast grupi ja ragina vahele ning vibupüssimehed tõstid oma relvad palge.
Paarikümne sekundi pärast tormasid lagendikule üks mees ja naine, kes olid ilmselgelt paanikas. Nende rõivad olid siit sealt lõhki rebitud ning vereplekilised. Naise särgil ilutses Mielikki tikand.
“Aidake!”, hõikasid nad lähemale tormates: “Šaakalid! Šaakalid ründavad!”
Õnneks kelle iganes eest nad põgenesid oli loobunud nende jälitamisest. Kui põgenikud olid Forrestini jõudnud ning selgus, et metsas varitsenud oht neid neid ilmselt enam ei ähvarda rääkisid nad oma loo.
Nende nimed olid Voltz ja Francesca ja nad olid tulnud koos ülejäänud Mielikki palveränduritega metsa, et allika juures metsajumalale ohvreid tuua. Nad olid mõnda aega metsas rännanud kuniks jõudsid sellele lagendikule, kus neid ründas kari verejanulisi šaakaleid. Kohe pärast rünnaku algust löödi nad ülejäänud grupist lahti ning nad sattusid padrikusse, kus nad jooksid nii kiiresti kuni jalad viisid. Ja siis veel natuke. Ja veel natuke. Kuidagiviisi metsas ekseldes olid nad sattunud tagasi lagendikule ja esialgu arvasid, et tegemist on nende kaaslastega. Nüüd nad muidugi näevad, et see pole nii.
Voltz pakkus välja, et nad juhatavad grupi allikani, kuna nad teavad teed ning Forrest oligi sellega nõustumas kui Matt äkitselt teda müksas ja ütles, et ta teab tegelikult teed ning hakkas kindlameelsel ilmel teisi enda järel kutsudes lagendiku vastasküljel paistva rajaotsa poole sammuma. Manfred jooksil talle järele, et midagi küsida, kuid Matt vaid sistas talle midagi ja võlur pidas targemaks vaikida.
Forrest läks tagasi käru juurde kus vedeles meelemõistuseta kärumees ja tema naine Dottee haaras aistest ning tõttas ülejäänutele järele.
“Tulge tagasi! See tee viib rappa!”, hõikas Francesca veel enne kui nad puude vahele kadusid, kuid nad ei kuulnud seda enam.
Tee viis tõepoolest rappa ning peatselt ei olnud käru enam soisel pinnasel võimalik edasi vedada.
“Sina ja sinu kõhutunne!”, osatas Manfred. “Min arvan, et nad olid lihtsalt meie vastu head.”
“Ma ju ütlesin, et nendega oli midagi väga valesti!”, ei olnud Matt enam oma sõnades nii kindel kui ta oli olnud enne. “Nende rõivad oli lõhkised ja verised, kuid neil ei olnud õhtegi haava. Pealegi, ma TEAN kui inimesed valetavad ja nad väga kindlasti valetasid meile!”
“Sa teadsid kuhu me minema pidime ka,” jätkas võlur, “aga sattusime ikka siia …”, ta vaatas ringi, “… mülkasse.”
“Olgu, olgu, olgu, lähme tagasi,” lõi Matt väsinult käega.
Nad sikutasid vankri ühes tihkuva Dottee ja tema vahepeal pooleldi meelemõistusele tulnud kuid soniva abikaasaga tagasi kindlale pinnasele ja hakkasid tuldud teed mööda tagasi vantsima.
Kuid vaevalt olid nad mõned minutid läinud, kui põõsastest hüppas välja kolm keskmise koera suurus hundilaadset looma.
“Šaakalid,” teadis Manfred.
Kolme väiksema šaakali kannul astus põõsastest aeglaselt nende kaks tükk maad suuremat suguvenda. Esimene kahest suuremast paljastas kihvad.
“Suured šaakalid,” võttis nend ilmumise kokku alati tähelepanelik Forrest. Ta poetas vankriaisad maha ning tõmbas vöölt mõõga.
Kolmest pisemast šaakalist ei olnud palju tüli: hästisihitud nooled ei jätnud neile palju võimalusi.
Kahe ülejäänud kallaletungijaga oli aga sootuks teine lugu.
Vaatamata sellele, et nii Porru kui Matt olid mõlema pihta mitu noolt lasknud, ei paistnud kummagi rünnakuhoog sellest raugevat. Ka nii Lible kui Forresti torked ei paistnud neid oluliselt häirivat.
Mõne minuti jooksul oli nii Manfred kui Forrest saanud kummagi šaakali käest valusasti pureda ning see võib-olla olekski kogu grupile saatuslikuks saanud, kui vahimehel poleks õnnestunud ühe ründaja külge mõõgaga nii tabada, et sinna jäi suur lahtine haav.
Mis kõigi silme all mõne sekundiga sulgus.
“Wered!”, taipas Matt äkitselt miks šaakalid just maagi olid välja valinud ja röögatas: “Kõik maagi kaitsma ja kellel on midagi hõbedast, kasutagu seda. Maag, paluks tuld.”
“Kui palju?”, hõikas Manfred vastu.
“Nii palju kui tuleb. Forrest, skimitar!”
Forrest, kes senini oli oma tavalise mõõga vehkinud ei saanud kohe aru mis talt taheti, kuid kui Matt oma käsku kordas meenus talle kärumehe mõõk mida ta seniajani oma vööl kandis. Ta lasi oma relvak rohu sisse pudeneda ja tõmbas vöölt skimitari.
Olukord muutus koheselt teistsuguseks; hõbedase teraga tehtud lõiked ei kasvanud enam kinni, vaid neist hakkas erituma õrna suitsu. Ka werešaakalid said aru kust poolt tuul puhub ja nende rünnak keskendus nüüd vahimehe vastu.
Kaks šaakalit oli Forrestile liig ning hõbedane relv või mitte, parim mida ta teha suutis oli ennast kaitsta.
Vahepeal oli ka Porru oma ammu maha pillanud ja soris paaniliselt oma kotis. Wered ignoreerised kõiki ülejäänud vastalisi ning keskendusid vaid hõbedase relva omanikule.
Nende taktikas pistis vilja kandvat, sest üks šaakal oli suutnud Forresti juba põlvili tõgata ning teine hambad talle õlga lüüa.
Korraga lõi õhk ründajate selja taga virvendama, keskenduks hõõguvaks täpiks, mis seejärel vaju pahvatuse saatel suureks tulekeraks paisus, ümbritsedes mõneks hetkeks mõlemat weret, kes olid korraks hoovõtuks taandunud.
“Hea töö, Manfred!” kiitis Matt ja viskas maast leitud rusikasuuruse kiviga ühte tule eest põgenenud vastast, kes püüras pead, et näha kes teda ründas.
Sellest oli küll, et mitte näha kuidas Forrest talle lähemale hüppas ja skimitari ribide vahelt otse südamesse surus.
Nähes oma kaaslase hukku, paljastas teine šaakal oma hambad, kuid enne kui ta midagi ette jõudis võtta vajus ta läbi lõigatud kõriga kokku. Porru keerutas sõrmede vahel hõbedast sirpi ja vaatas seda hindavalt.
“Druiidi kingitus,” seletas ta: “Kes oleks võinud arvata, et sellest võib tulu tõusta.”
“Olgu ma neetud,” ütles äkki Lible, “Vaadake!”.
Kus veel mõni hetk tagasi olid vedelenud kahe hiiglasliku šaakali korjused vedelesid nüüd Francesca ja Voltzi alasti surnukehad.
“Ahaa!”, pöördus Matt Manfredi poole: “Kas sul on mu kõhutunde kohta veel kommentaare?”
“Kuulge, kärumees on kadunud!”, teatas Forrest äkitselt. “Koos oma naise ja käruga!”
Kärumees oli tõepoolest kadunud ning soisesse pinnasesse tallatud jälgede järgi võis oletada, et ta oli lahingu aja meelemärkusele tulnud, näinud ohtu, leidnud kusagil peidus olnud jõuvarud ning naise ja käruga põgenenud.
“Kas me peaksime neile järgnema?”
“Ilmselt küll,” arvas Matt, “Sest esiteks jääb muidu nende saatus meie südametunnistusele ja teiseks ta äkki tõepoolest teab kuhu minna ja liigub õiges suunas.”
Pisut eemal uuris Porru laipu ja kommenteeris omale mõtiskledes nina alla, “Huvitav kas šaakalitest või libadest midagi maitsvat saab valmistada?”
“Saab ikka,” torkas surmtõsine Lible vahele: “Werevorsti.”
Porru heitis Lible poole hävitava pilgu.
“Oodake!”, tuli Mattile korraga üks asi meelde. “Kus nende riided on?”
“Mis riided?” ei saanud Forrest aru?
“Kui me neid ennist nägime olid neil rõivad seljas, nüüd on nad aga paljad.”, seletas seenemees ja pistis nina põõsasse kus elukad oli ennist väljunud: “Ahaa, siin need ongi.”
Ta ronis põõsasse ja naases sealt mõne hetke pärast kaasa komps riietega ning midagi, mis oli ükssarviku kujutisega mantlisse mässitud.
Ta rullis mantli lahti, mispeale Porru silmad särama lõid. “Oh sa! Mul läheb neid asju VÄGA vaja!”
Käru jälgi mööda edasi minnes põrkasid nad veel kaks korda werešaakalitega kokku, kuid kas oli tegemist klanni nõrgemate liikmetega või olid nad piisavalt ettevalmistunud, ei kujutanud nende tõrjumine enam erilist probleemi.
Virvatulukesed, mis neid ennist olid eksitanud, muutusid ühe sagedasemaks ja õhus oli kuulda sosinaid. Allikas ei saanud enam olla kaugel.
“Kaua veel,” päris Forrest Manfredi käest seisma jäädes.
Manfred lausus ühe kiire loitsu ja vaatas ringi: “Ma arvan, et me oleme tegelikult kohal.”
Vaevalt oli ta seda öelnud kui õhk nende ees hakkas virvendama ja keegi ütles midagi haldjate keeles häälega, mis Forrestil kananaha ihule tõi.
“Ta palub meil endale järgneda,” kostis Manfred.
“Kes? Miks?”, päris Forrest ja kompas käega mõõgapidet.
“Zook, allika kaitsja ja Mielikki teener,” vastas Manfred. “Ja ma arvan, et ma väga loodan, et meie liitlane.”
Kui nad olid lagendikule jõudnud virvendas õhk uuesti ning korraga hõljus nende ees õhus kassisuurunud liblikatiibadega sisalik, kelle kollased soomused helkisid päikese käes.
“Saage tuttavaks,” seletas Manfred ülejäänutele. “See on Zook, võluallika emand. Sa kuulub rassi mida kutsutakse haldjalohedeks ja kes tihtipeale valivad oma pesapaigaks mõne suurema maagiulise objekti. Ma tegelikult hakkasin aimama millega tegu kui ma neid virvatulesi nägin; haldjalohed on ühed parajad vigurvändad.”
Lohe oli Manfredi ette kivile maandnud ja ja ütles midagi oma kriipiv-sisiseva häälega. Manfred vastas talle samas keeles.
“Kui te vähegi saate, siis tuletage ka Mielikkit hea sõnaga meelde ja ehk isegi toote mingi väikese ohvri allika juures. Zook oleks teile väga tänulik.”
Allikas asus sealsamas lagendiku keskel ning selle kõrval vedelesid meelemärkuseta Dotte ja tema kärumehest kaasa. Võlur, kes paistis meditsiiniga rohkem sina peal olevat tõi teadvusele tagasi. Allikavesi pühkis Dottee valud ja kärumees ei suutnud oma ülevoolavat tänulikkust kuidagi tagasi hoida.
Kui nad lõpuks tema kaisutustest ja käepigistustest vabanesid, poetas igaüks midagi allikasse. Forrest ütles Mielikkile viisakalt “Aitähh” ja kummardas.
Hiljem rääkis Zook neile kogu loo. Allikas oli kohalike palverändurite sihtpunkt olnud palju-palju aastaid, kuniks mõned aastad tagasi olid werešaakalid metsa oma pesa teinud. Pisitasa oli nende klann kasvanud ning lõpuks ei käinud Zooki võim neist enam üle. Nõnda proovis ta alternatiivi ehk peletada eemale palverändureid, kes muidu libaelukate hammaste ja küünte läbi oma otsa oleks leidnud.
Kui Forrest pahaselt lõksu kohta päris, seletas Zook, et see auk oli osake plaanist, ainult ogad seal põhjas olid täiesti läbi mädanenud ja haldjaskelett oli võlts mis võlts. Ta saatis rändureid nähtamatuna nende kohal lennates ja proovis neid tulede ja sosinatega eksitada.
Enna lahkumist andis Zook neile kaasa selle mis rändurid oli allika juurde jätnud. Ta seletas, et ohvi puhul pole oluline mitte ohver ise, vaid mõte ning Mielikkil pole midagi selle vastu kui nad oma otstarbe kaotanud ohvriannid endale võtavad. Vastutasuks lubasid nad rääkida kõikidele mis siin toimub ja neenda Ragusat (või miks mitte ka mõnda muud linna) saatma metsa relvastatud salga ja wered sealt minema peletada.
Nõnda lahenes nende kolmas kirjast leitud ennustus.
One Comment