Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja üheksanda ja kümnenda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.
“… mina sinu asemel oma pead selle üle nii väga ei vaevaks,” sõnas Matt isaliku häälega, mida ta Forrestiga sellistest asjadest kõneledes tavaliselt kasutas. “Lõppude lõpuks pead sa otsustama kes on su sõbrad ja keda sa usud.”
Nad olid teel viimase ettekuulutuses ära märgitud punkti poole, milleks oli sealsamas linna lähedal asuv Waukeeni tempel ja vahimees oli Mattiga taaskord tõstatanud teema mis paistis teda juba viimased kolm nädalat vaevanud olevat.
“Või võtame asja parem nii. Kas see kleerik paistis päris terve mõistusega olevat?”
“Tegelikult vist mitte …” kohmas Forrest kõrvale vaadates, kuid enne kui ta seda mõttelõnga jätkata suutis torkas seenemeister kiirelt vahele.
“Täpselt! Ma olen täiesti kindel, et tal oli plaanis meie käest kokkulepitud summale lisaraha juurde nõutada ja selliste inimeste jaoks pole ükski võte liiga alatu. Seega minu arvates teed sa Liblele ülekohut.”
“Sul on vist õigus.” jäi sõjamees lõpuks nõusse ning lehvitas aadlimehele: “Vabandust!”
Pisut tagapool kõndiv Lible kergitas küsivalt kulme ja vaatas kõigepealt Forrestile ja seejärel Mattile otsa. Viimane kõndis ta kõrval, pani käe õlale jo sositas talle kõrva: “Olgu see viimane kord kus ma sinu jamasi siin klaarima pean.” Märgates, et ta jutukaaslane püüab midagi vahele torgata lisas kiiresti: “Hiljem!”
Tempel ise asus Ragusast kiire kõnni jaoks paari tunni kaugusel. Waukeen oli viimasel ajal suuresti põlu alla sattunud ning Ragusas oli seetõttu tema mõjuvõim napp. Kuigi tempel kuhu nad suundusid oli iidne, polnud see enam kasutuses ning seises tühjalt, oodates oma emanda tagasitulekut.
Traditsiooniliselt seltskonna ees kõndiv Forrest jäi seisma ning osutas näpuga. Selgus, et pühakoda polnud sugugi nii maha jäetud kui raamatutarkusest pungil Manfred oli väitnud: kuus talupojarõivastas meest askeldasid koos kahe kuivetunud rothéga surnuaias kasutades oma pudulojuseid hauakivide sikutamiseks.
“Mida nad seal teevad?” küsis Lible silmi kissitades.
Manfred kehitas õlgu. “Pole aimugi, aga tundub justkui nad sikutaks hauakive pikali. Või püsti.”
“Igal juhul pole see sugugi nii maha jäetud kuid sa väitsid.” märkis Porru selle peale.
“Kust mina tean kes nad on,” vastas võlur vabandavalt. “Äkki on nad näiteks hauaröövlid.”
“Hauaröövlid või mungad, igal juhul tuleb meil nendega juttu puhudu. Ühel puhul saame nendega juttu puhuda ja teisel puhul on tegemist kurjategijatega ja neid ootab lukk ja riiv!” teatas selle peale Forrest ja hakkas otsusekindlalt töömeeste poole kõndima. “Kõik minu järel!”
“Tere külamehed!” hõikas Forrest kohe pärast kuuldekaugusele jõudmist. “Jõudu tööle!”
Porru ja Matt olid ennast igaks juhuks varemalt ära peitnud ning nõnda paistis surnuaias askeldanud kuusikule, et tulijaid on vaid kolm. Nad vehkisid kätega ja hõikasid midagi. Žestidest oli näha, et nad kutsusid Forrestit enda juurde.
Lähemale sammudest märkas vahimees, et töömeeste kuuehõlmade varjust läigib metalli, kuid enne kui ta jõudis selle kohta küsida, rebisid veised ennast lahti ja tormasid paarisrakendina tulijale kallale. Õnneks oli too relvi näinuna valvel ning oskas nende vahel läbi põigata.
Forrest tõmbas puusalt mõõga; ta oli pealetungi eest kõrvale hüpates märganud, et rothéde silmad olid lumivalged ning elutud, nende kehi katsid kõdunenud haavad ning siit-sealt turritasid luud läbi naha. Nüüd oli selge miks veised olid distantsil nõnda kidurad tundunud: tegemist oli elavate surnutega.
Kuid ka Forresti kaaslased olid valvel. Varitsusest lastud nooled niitsid ühe lojuse maha ning vigastasid teist oluliselt. Võimalust näinud Lible astus elegantselt raevust sõgeda pulli eest kõrvale tehes samal ajal rapiiriga lõike. Rothé jäi seisma, pilgutas juhmilt silmi ja korraga vajust tehtud lõikest kogu ta sisikond maha. Sisikonna omanik vajus surnult külili.
“Olé!” hõikas Lible ning murdosa sekundi pärast jalgade ette maha vaadates ahastavalt: “Mu peaaegu uued kingad!”
Ettevaatlikult astus ta korjuse juures eemale, proovides haisvate soolikatega jalavarjusi rohkem mitte määrida.
“Hei!” hüüdis lähim kuuest töömehest, kes olid samuti lähemale tõtanud. Õnneks nad ei olnud ta varitsusest lennanud nooli märganud ja arvas, et üks korjus oli Forresti ja teine Lible kätetöö. Tema silmis oli neil mugav kahekordne arvuline üleolek.
“Kas teil on õrna aimu ka kui palju need loomad maksavad?!” õiendas ta edasi: “ja kui raske neid on hankida!”
Selleks hetkeks olid ka tema viis kaaslast piisavalt lähedale jõudnud ja nad tõmbasid kõik kuubede varjus olnud mõõgad. Enne kui nad jõudsid nendemõõkadega midagi ette võtta pomises Manfred loitsu, hauaröövlite keskel lõi helendama väike hõõguv punkt mis seejärel moodustas plahvatus hiiglasliku tulekera mis neelas enda sisse kõik kuus ründajat ja Forresti, kes proovis ennast viimasel hetkel kilbiga kaitsta. Kui leegid kadusid oli vaid vahimees elus.
“Babah!” teatas võlur ja lõi Liblega patsi.
“Kas sa oled pime või!” röögatas Forrest siit-sealt hõõguvaid riideid sopsutades pärast seda kui ta oli aru saanud, et ta ei ole veel surnud. “Ma olin ka seal!”
“Aga erinevalt meie uutest sõpradest,” kommenteeris oma peidupaigast väljunud Matt surnukehadele osutades, “oled sa elus.”
“Tõsi,” nõustus Forrest ringi vaadates, “Sest ma olen osav!”
“Täpselt!” noogutas seenemeister. “Ja meie sõber Manfred teadis seda.”
Ta kõndis ühe surnukeha juures teise juurde tõugates osad neist jalaga ümber. Ühe juures ta kummardas ning tõmbas selle vöölt lahti väikese kompsu ja kutsus Porru enda juurde. Ka teised kummardusid lähemale.
“Heh,” muheles Parru kotikese sisu nähes. “Paistab, et sa leidsid selle grupi võtmeisiku.”
Kompsus oli kolm võtit ja kiri. Matt keerutas kirja sõrmede vahel kuni Manfred selle talt ära näpsas.
“Kahjuks on see tules natuke viga saanud,” kommenteeris võlur lehte vastu valgust vaadates. “Kuid tundub, et siin mainitakse kedagi kelle nimi on Pimeduse Prints. Arvatavasti jälle mingi deemon.”
“Vaadake siia,” torkas Porru äkki vahele. Ta oli paaril ründajal särgi selja pealt lõhki lõiganud ning kõigil lebajatel vaatas sealt vastu surnupealuu. “Huvitav millega me Jergali rahvale hambusse jäime? Tavaliselt nad teelisi ei kimbuta ning muid templeid ei laasta. Või on siin midagi veel teoksil?”
“Ahhaa,” kuulutas Porru võidukalt. “Üles leidsin”
Ta oli lükanud kõrval paar lohakalt seina vastu toetatud lauda ja seisis nüüd käed puusas oma leiu kõrval.
Waukeeni tempel ei olnud mitte ainult hüljatud, vaid ka paljaks riisutud. Kõik mis polnud maa külge kinni naelutatud või seina külge kleebitud oli kaasa viidud ning pahatihti olid asjad jalad alla võtnud ka siis kui nad olid; mõnikord isegi tükikesega põrandast või seinast. Seda arvatavasti juba aastate eest. Seetõttu oli mõneti üllatav leida ruumist peaaegu uue lukuga salauks.
“Ma arvasin kohe, et siin peab midagi olema,” seletas kokk oma mõttekäiku. “Panete tähele, need kolm võtit on täpselt ühesugused ja ilmselt on mõeldud sama ukse jaoks. Need külamehed seal väljas paistsid olevat siin toimetanud juba mõnda aega, ometigi ei leidnud me väljast midagi, mis oleks viitanud laagrile. Seega pidi neil kusagil siin olema koht kus oma asju hoida, koht mis käib lukus. Kolm võtit oli mehel ühena kahest põhjusest: ta kas polnud neil jõudnud laiali jagada või ei usaldanud ta oma kaaslasi ja korjas võtmed enne töödega alustamist kokku.”
Forrest tahtis midagi vastu vaielda, avas juba suugi kuid pani selles siis uuesti kinni.
Porru oli vahepeal võtmed välja otsinud, valis neist siis ühe ja torkas selle lukuauku. Võti tõepoolest keeras ning lisaks tundus, et mehhanism oli hästi hooldatud. Koomiliselt vahimehe häält järele aimates osutas ta uksele: “Sinu järel?”
Forrestile ei meeldinud midagi selle asja juures, kuid ta ei suutnud kuidagi välja mõelda mis. Igal juhul oli selge, et kui siin midagi selles templis on asub see selle ukse taga ning kui mingi kurjus peaks tema sõpradele selle ukse taga midagi halba tegema, siis ei häbeneks ta seda elu lõpuni.
Sestap tõmbas ta tupest mõõga ja tõmbas ukse lahti: “Minu järel!”
Ukse taga ei olnud ruum vaid kitsas keerdtrepp mis viis alla. Üllataval kombel olid seintele siin-seal kinnitatud tõrvikud, mistõttu oli käik suuresti valgustatud. Vahimees hakkas ettevaatlikul trepist laskuma.
Käik ei olnud kuigi pikk ning lõppes teise uksega. Forrest oli just tõstnud käe, et proovida ust proovida kui teiselt poolt hakkas kostma rüselemist ja karjumist.
“Ma olen Jergali preester ja te veel kahetsete seda!” Rüselemine jätkus ning mõne hetke pärast asendus karjumine röökimisega: “Appi! Aidake!”
Rohkemat polnud Forrestile vaja. Ta tõukas ust täiest jõust õlaga, see lendas jahti ja vahimees tormas mõõk käes sellest sisse.
Ruum ukse taga oli hiiglaslik, kuid täis maas laeni ulatuvaid jämedaid sambaid millest igaüks sisaldas pisemat sorti toa; arvatavasti oli nende näol tegemist mausoleumidega. Surnukambrid oli paigutatud ebakorrapäraselt ning piisavalt tihedalt, et neist moodustuks labürint. Uksest paremale jäi pisut suurem tühi pind, mille keskel põles roheka leegi tungal mille kõrval seisis seljaga nende poole Jergali preestri luupeadega kaunistatud kuues noor mees kelle keha ümber väänlesid justkui suitsust valmistatud ketid.
Ukse avamise peale pöördus ta ülima pingutusega ümber ja sosistas “Kustutage leegid!” kohe pärast seda tungisid suitsust kombitsad talle ninna ja suhu ning kadusid ta sisemusse.
Preestri silmad tõmbusid mustaks. Ta tõmbles paar korda justkui suitsule vastu hakates kuid paistis, et sellest polnud palju abi.
Ennast sirgu ajades ja läbinisti süsimustade silmadega Forrestit seirates kahistas ta ootamatult ebainimliku häälega: “Etkae, külalised! Astuge ligi, ärge häbenege: Isanda armees on teiegi jaoks ruumi!” Ta kätte materjaliseerus justkui mustas suitsust tehtud pistoda. “Kaitske tunglaid!”
See viimane oli mõeldud kellelegi, kes olid ennast mausolemide vahele peitunud.
Forrest tõstis rünnakuks valmistades kilbi. Ülejäänud grupp oli kogunenud selleks ajaks tema selja taha, kuid enne kui nad midagi ette jõudsid võtta vajus uks valju mürtsatusega nende selja tagant kinni.
“#%&/#!” võttis olukorra kokku Matt.
Heitlus oli lühike, kuid raevukas ning selle lõpuks olid Forrest, Matt ning Manfred vaid vaevu elus ning tosinkond ründajat surnud.
Preestri korralduse peale tunglaid kaitsta hakkasid pimedatest nurgatagustest seltskonna pihta nooled lendama kuid paistis, et neid lasknud vibupüssimehed ei olnud omavahelist koostööd varajasemalt hajutanud ja nõnda juhtuski, et enamus laskemoonast leidis sihtmärgi asemel tee Forresti kilpi või ühte või teise seina.
Kuid ometi läks päris palju neist ka pihta ja kui poleks olnud Liblet, kes osavalt ühe pahategija juurest teise juurde tantsis enda järel rapiiriga läbi puuritud surnukehi jättes, oleks asjad võinud päris hapralt minna.
“See pole aus!” kuulutas Forrest pärast seda kui oli selge, et ühtegi vastast enam elavate kirjas pole. “Vaevalt jõuan ma ühe vaenlase juurde kui juba selgub, et see meea seal,” ta osutas väsinult Lible peale ning prantsatas põrandale istuli, “on juba sellega üks-null teinud. Ja järgmise juures sama lugu. Ja sellest järgmise juures.”
“Kuule, mis sa hädaldad!” pahandas tema kõrvale sarnasel istuli vajunud Matt. “Ise oled sent surmale võlgu ja hädaldad mehe kallal tänu kellele me üldse elus oleme.
“Olgu, olgu!” mossitas vahimees. “Vabandust. Aga sellest preestrist on ikkagi natuke kahju.”
Selle peale kehitas Porru õlgu: “Kahju või mitte, aga ta oleks peaaegu Matti maha koksanud. Kuna Matt oli mulle endiselt 50 kulda sees ei saanud ma sellel jutuda lasta.”
Pärast seda kui kurjast vaimust vaevatud jergaliit oli Mattile oma must noaga külge löönud ei kõhelnud kokk hetkekski ja lasi talle noole pähe. Pärast põrandale varisemist oli see must suits ta kehast küll välja immitsenud, kuid pärast paari täiendavat noolt hajus ka see. “Maagiline vibu,” seletas Porru kui sellest hiljem juttu tuli.
“No aitäh! Tõeline sõber!”, osatas selle peale surmasuust päästetu. “Et olengi elus ainult tänu sellele, et ma sulle sees olen?” Ta mõtles hetke ja küsis siis äkki võlurilt: “Kuule, ega sa mulle viis kümpsi laenu ei saa teha?”
Manfred, kes arstikarbiga veidike eemal oma haavu tohterdas tõsti pilgu ja vastas kuivalt: “Ei.”
“Härrased, ma vaatan siin natuke ringi,” pakkus Manfred pärast seda kui oli ka ülejäänute vigastused üle kaenud. Ehk leiame siit midagi veel huvitavat.
Nad olid juba kõik surnukehad üle vaadanud vaid preestri käest leidnud midagi huvitavat, milleks oli hautagusesse ellu juhatatute arhiiv ning mille esimene leht palju kaotuse puhul see ausal leidjal toimetada tagasi Soomuskinda Ordule.
“Oota, ma tulen ka.” kostis Lible, kes olist heitlusest suhteliselt puhta nahaga pääsenud ja hakkas tüdimust tundes kärsituks muutuda ning nad kadusid mausoleumide vahele.
Mõne aja pärast kui selgus, et Porru on hõivatud sõjasaagiks langenud mõõkade ning vibupüsside pakendamisega ning Forrest oma tapluse käigus kannatada saanud Vahitorni parafernaalia kohendamisega ühines nendega ka Matt.
“Mis see olid?” päris Forrest kõrvu kikates pärast röögatust ja kahte tuhmi matsu.
“Jookseme!” vastas Porru ja tormas heli poole, Forrest tihedalt kannul.
Selgus, et Lible ja Matt oli suutnud ühe eriti uhke mausoleumi lahti kangutada, kuid ilmselt olid selle ehitajad hauarüüstjate vastu sinna lõksu üles seadnud ja tänu sellele vedelesid mõlemad maas pisikesi nooli täis pikitud.
Enne kui Forrest midagi pärida jõudis, tõmbas kokk vöölt pisikese pudeli ja viskas selle talle: “Kalla see talle suhu, kiiresti.” Ta tõmbas vöölt ka teise pudelikese ning kummutas selle Lible juba siniseks tümbuvate huulte vahele. Vahimees tegi sama Mattiga.
Kas isehakanud hauaröövlit võpatasid kui vedelik neil kurgust alla oli voolanud ja hakkasid läkastama.
“Mis sa oled eilne või?” kurjustas Porru Matti kallal. “Mis komme see on ummisjalu jalgade ette vaatamata igale poole tormata. Et mis maas, see peos, mis peos see suus?”
Enne kui küsitav midagi vastata suutis saabus kohale hingeldav võlur: “Mis siin toimub?”
“Härrad siin arvasid, et võivad ilma ettevalmistusteta torkida kõike mis silma jääb,” osatas kokku ja lisas: “Aga näe tuli välja, et ei või.”
Aga enne kui ta jõudis edasi seletada kostis masoleumi ukse juures Forresti: “Kuuuulge!”
Seda kuuldes keeras Porru ennast kannapealt ringi ja põrutas: “Ei torgi!”
Vahimees, kes oli nüüdseks juba lahtisest ukseavast sisse kiiganud astus ehmunult sammu tagasi ja tõstis käed: “Olgu, ei torgi!”
“Nagu meil neist kahest klounist veel vähe oleks,” turtsus Porru endiselt maas lebavatele kaaslastele osutades. Paistis, et mõlema jaoks oli halvim möödas ja Matt hakkas ennast juba istuli ajama.
Sellal kui kokk oma pahameelt avaldas pomises maag midagi ja vehkis kätega. Kui ta oli lõpetanud vaatas ta ringi, astus masuoleumi ukse juurde ja ütles teistele mõne hetke pärast: “Kuulge tõepoolest!”
“No mis?” päris endiselt löögihoos Porru lähemale astudes.
“Härrased, siin on tõepoolest midagi teistmoodi,” seletas võlur. “Ma olen üsna kindel, et see ruum ei ole mausoleum vaid midagi sootuks enamat. Näiteks on selle põrand maagia abil üheks monoliitseks tükiks liidetud, kusjuures loitsuda mida siin kasutatud on, tunduvad olevat sellised millega portaal ja läbipääse pitseeritakse. Aga …”, lisas Manfred käsi laiutades, “… kahjuks tundub, et kes iganes selle siin sulges pidas vajalikuks seda selgitada minu jaoks tundmatus keeles.” Ta mõtles hetke ja lisas: “Kasutades deemonite tähestiku.”
Põrand oli tõepoolest kaetud jõhkra välimusega sümbolitega. Forrest võdistas õlgu. “Seda ma tahtsingi teile öelda,” poetas ta ettevaatlikult.
“Kas keegi meist mõistab mis siia põrandale on kriitseldatud,” päris võlur. “Ma küsin seda sellepärast, et mina ei mõista.”
Ka teised raputasid pead.
Korraga meenus Porrule midagi. Ta tõttas oma saagikottide juurde ja naases mõne hetke pärast peenikese rulliga. “See loits oli Zooki käest saadud asjade hulgas. See peaks aitama mõista võõraid keeli.”
“Suurepärane,” hõõrus maag käsi kokku. Ta võttis rulli enda kätte ja harutas selle lahti. Mõne hetke pärast haihtus sellel olev tekst sinise suitsuna ning Manfred viskas tühja lehe endiselt veel põrandal istuvaleLiblele sülle, kes seda juhmil silmitsema jäi. Ta astus tekstile lähemale ja hakkas lugema.
“Mina, Ardru, maag põhjast, sulgen selle põrguaugu igavesest ajast igavesti ja kes iganes peaks seda proovima uuesti avada kooleb koledal kombel.”
“Päris, uh, veenev.” arvas pärast hetkelist vaikust Matt.
“On jah ning me pole veel pitseri kallale asunudki. See lõks siin eksisteeris vaid selleks, et prügikala eemal hoida.” vastas võlur.
“Aga miks see deemonite keeles on?” päris Forrest. “Minu arvates on see enam kui kahtlane.”
“Tegelikult mitte.” selgitas Manfred. “See kiri on kirjutatud ähvardusena deemonitele juhuks kui nad peaks tahtma proovida seda käiku avada. Ning teavitusena teistele maagidele, kes peaks soovima sama. Ma muide tunnen seda tegelast kuigi mitte isiklikult — ta on vastavates ringkondades hinnatud ja lugupeetud spetsialist. Demoonik on muide hea ka selleks puhuks kui juhtumisi mõni kirjaoskaja külamees siia satub. Vaevalt, et ta seda kuidagi avada suudaks, aga kui sõnum deemonite jaoks suletud väravast küünib valede kõrvadeni siis kes seda teab mis juhtuda võib.”
“Kui see sõnum on maagide jaoks, siis kuidas sa sellest kohe aru ei saanud,” päris Forrest süütul ilmelt.
“Seda et,” võlur köhatas, et varjata kohmetust, “ma ei valmistanud seda loitsu tänaseks ette. Kust mina pidin teadma, et meil siin lisaks vibupüssidega asjameestele tuleb ka võlurite tekste lugeda? Pealegi on see maag minu tükk maad suurema kaliibriga ning vaevalt ma oleksingi saanud ta pitseri purustamisega hakkama.”
Ta vaatas korra lakke ja jätkas: “Ma arvan, et seoses sellega ma tean nüüd mis siin toimus: mingil viisil on deemonid haisu ninna saanud, et siin on kunagi läbipääs olnud. Nad on üle võtnud mõne Jergali templitest ning selle liikmetest endale elavjõudu tootnud — see mida me ennist siin nägime oli ilmselt uue liikme oma usku pööramine.” Oma kaaslaste tõsinevaid nägusi nähes lisas ta pahaendeliselt: “Kuid see pole veel kõige hullem. Kõik neli eelnevat ettekuulutust on ühel või teisel viisil kuidagi olnud seotud deemonitega — isegi need werešaakalid olid ilmselt nendega mestis. Ma võin sellest järeldada ainult seda, et see on vaid osake suuremast plaanist millega meil tuleb peatselt paratamatult kokku puutuda.”
Nähes, et keegi midagi ei kosta, ava Forrest ise suu: “Kuuuuulge,” alustas ta. “Mul on selline ettepanek, et teeme selle lõksu uuesti korda, paneme selle ukse uuesti kinni ja läheme siit minema. Sellel võlurmehel oli arvatavasti väga hea põhjus see auk siin kinni panna ja ma arvam et targem on see nii jätta.”
“Haruldaset … mõistlik … ettepanek.” märkis Manfred ja teised ümisesid nõusolevalt. “Sa paistad nende lõksudega rohkem kursis olevat. Oskad sa sellega midagi ette võtta?” küsis ta koka poole pöördudes.
“Las ma vaatan.”
“Mis siin toimub?” päris Forrest rahvahulgas endale teed rajades. Üks või teine inimene proovis küll protesteerida, kuid nähes Vahitorni vormi ja märki vaikisid nad kohe.
Selgus, et muidu päeval pärani olev peavärav oli suletud ning inimesi lasti sisse ja välja pärast põhjaliku kontrolli läbi pisema jalgvärava mille taga lookles pikk järjekord. Reisilised kes olid saabunud vankrite või setukatega olid aetud kõrvale ning nad pidi kas ootama kuniks suur värav läbipääsuks avatakse või ajama oma asjad joonde linnas jalameestena.
“Kes sa selline oma arvates oled?” käratas talle äkitselt talle peale keegi Vahitorni vormis lühemat kasvu kuid selle võrra tarmukam korravalvur. Ta oli parasjagu korradanud ühe prullaka talupiiga eriti põhjaliku läbiotsimist ning oli Forresti tekitatud segadusest võrdlemisi häiritud.
Too vuristas kiiruga ette oma andmed, kuid teine teine vahimees jäi selle suhtes skeptiliseks: “Mina igatahes pole sind varem näinud. Sellist juttu võib igaüks ajada. Mida te linnast väljas tegite, seda enam, et päevasel ajal kui te peaks postil olema? Väga kahtlane.”
“Vahitorni vanema isiklikul ülesandel. Eriti tähtsade asjade uurimiseks.”
“Ka sellist juttu võib igaüks ajada,” arvas seepeale skeptiline vahimees.
“Ja mu vormiriietus,” päris nüüd juba tõsiselt häiritud Forrest,
“Ka vormiriietuse võib igaüks selga ajada,” tähendas jupats. “Ma arvan, et antud juhul pole muud kui peame su isiku tuvastamiseks jaoskonda viima.” Ta viipas ühe reavahimehe enda poole ja teatas.
“Olete vahistatud kui potentsiaalne pettur ning seoses sellega toimetame teid jaoskonna soolaputkukasse. Teil on õigus vaikida, sest mida iganes te ka ei ütle kasutatakse kindlasti teie vastu.”
“Ma hindan kõrgelt teie püüdlikust,” märkis selle peale Forrest, kuid “Määrustik näeb ette vahistamiseks orderit või vähemalt ümberlükkamatut põhjendust …” Ta ei jõudnud palju kaugemale, sest endast välja minev arreteerija käratas talle peale “Vait vahialune!”
Vahepeal olid nii Manfred kui Lible ennast järjekorrast läbi murdnud. Selgus, et siniverelisi teenindati väljaspool järjekorda ja võlureid üldse ilma järjekorrata. Nad vahetasid eemal paar sõna pärast mida maag suundus oma labori poole ning aadlik märkas konvoeeritavat Forrestiot ning ta tõttas neile järgi.
Reavahimees, kes märkas alles nüüd keda nad trellide vahele kavatsevad pista sikutas oma kaaslast varrukast.
“Mitte nüüd!” käratas too peale. “Mida kõike need nurjatud tänapäeval ka välja ei mõtte, et meie rahuarmastavasse linna tungida.” märkis ta mürgiselt. “Või ennast Vahitorni sulgedega ehtima?”
Nüüd sikutas teine vahimees teda juba üsna paaniliselt.
“No mis on?”
Teine vahimees sosistas talle midagi kõrva.
“Oled sa kindel?”
Noogutus.
“Täitsa kindel? Ei aja kellegi teisega sassi?”
Noogutus. Pearaputus.
“Uh,” pöördus jupats juba sootuks teise tooniga Forresti poole. “Tundub, et meil on siiski olnud siin eksitus. Jah, just, eksitus. Me pidasime sind kellekski teiseks. Onju?”. Ta müksas oma kaaslast, kes selle peale hoogsalt noogutas.
“Meil pole sind kuhugi viia vaja ja sa oled vaba.” seletas ta kiiresti.
“Aga kuidas te saate kindel olla, et ma mõni salakuulaja pole, kes ona Vahitorni rõivad selga vedanud selleks, et vahvaid linnavahet eksistada?”
“Seda, et …. me saime vahepeal täiendavat informatsioon, eks ole?”
Veelgi hoogsam noogutus.
“Millist informatsiooni?” päris Forrest segadusse sattunud, “Ma ei näinud küll kedagi.”
“Mulle tuli just meelde, et tegelikult on härra Vahitorni lugupeetud liige.” seletas jupats juba paanikasse sattude. “Pealegi on mul nüüd väravasse tagasi tohutult kiire kuna iga hetk mida ma siin veedan võib olla see hetk, mil Tarnaste Dilaen linna tagasi hiilib.”
“No selge,” vastas nõutu konvoeeritav kes enam ei olnud konvoeeritav. Konvoeerijad viskasid kiiruga kulpi ja peaaegu jooksid minema.
Tarnaste Dilaen? See nimi kõlas kuidagi tuttavalt.
“Oodake!” hõikas ta lahkujatele järele kuid nood olid juba ühte kõrvaltänavasse põiganud.
“Kes su sõbrad olid?” päris vahepeal järele jõudnud Lible ringi vaadates.
“Kuule ma ei teagi, nad ei tutvustanud ennast.”
“No selge siis. Kas sa muidu lähed peakorterisse?
“Jah.” noogutas Forrest.
“No siis on meil üks tee.”
“Nii see on,” nõustus Vahitorni vanem. “Jutt käib sellest samast Tarnaste Dilaenist. See, kes väidetavalt tappis selle mehe, kes surnukeha meil endiselt keldris lebab ja kes müütas linna mustal turul relvi, mis pärinevad deemonite käest.” Ta toetas tagumiku vastu lauda, võttis sellest tassi aurava joogiga ning võttis sealt suure lonksu. “Aaaah kui hea!”
Vanem silus varrukaservaga vurre ning asetas jooginõu tagasi oma kohale. “Nüüd veel levivad kuulujutud, et ta on Zhentarimiga linade vahele pugenud.”
Selle nime mainimise peale kikitas Lible kõrvu: “Aga neil ei ole ju selles linnas oma sillapead!”
“Justnimelt! Aga see ei tähenda, et nad poleks proovinud siia oma esindust luua ning mul on halb aimdus, et see kõik ongi sammuke selles suunas.”
Lible mõtles hetke. Seejärel vaatas ta korra Forresti poole ja küsis siis. “Kuule, muide, see surnukeha teil seal morgis; kas see selle aja jooksul juba kõdunema pole hakanud?”
“Ei,” vastas vanem, “Meil on maagide gildiga kokkuleppe, et vajaduse korral aitavad nad asitõendeid preserveerida. Me lasime talle asjakohase loitsu paar päeva pärast kuritegu peale panna ja gild on seda iga nädal või nii uuendanud. “
“Ahaa!” rõõmustas Lible ning lisas: “Äkki oleks mõistlik igaks juhuks kontrollida, kas loits on õigesti töötanud ning kallis kadunuke on asitõendina samas vormis, mis sinna sattudes?” Ta vaatas paljutähenduslikult otsa kõigepealt vanemale, seejärel teisel toolil igavlevalt oma küünealuseid silmitseva Forresti poole ja seejärel uuesti vanemale.
“Oot, misasj … ahjaa,” võttis vanemal hetk aega mõistmaks, et tegemist oli ettepanekuga saata Forrest toast mingil ettekäändel välja, et nad saaks neljasilmajuttu ajada. “Forrest, sa ju mäletad seda meest kelle käest te selle nimekirja ettekuulutustega said? Selle kes on surnud?”
Oma nime kuuldes oli Forrest valvelseisakusse hüpanud ja noogutas küsimuse peale. “Just nimelt! Mäletan! Ta on endiselt keldris asuvas morkis?”
“Täpselt!” kiitis Vahitorni vanem takka. “Ta on seal peaguseks juba mitu kuud olnud. Ehk saaksid korra alla lipata ja kontrollida kas temaga midagi pole juhtunud. Võlurid käivad aeg ajalt teda preserveerimas, kuid keegi neist ei tea milline ta leides oli. Pealegi on ta sinu juhtumi asitõend.”
“Just nii!” põrutas Forrest ja sööstis keldrisse. Seal oleks tal peaaegu tekkinud konflikt koroneriga, kelle jaoks igasugune vihje säilimisaja ületanud surnukehast kõlas kui personaalne solvang, kuid lõpuks õnnestus tal asitõendile pilk peale visata. See nägi endiselt välja selline nagu ta oli leides.
Vanema uksest tagasi sisse astudes oli näha, et Lible oli ennast just minekule seadnud.
“Kuule, mul tuli siin vahepeal üks asi vahele,” vaatas kabineti omanik süüdlaslikult oma alluvale otsa. “Ehk räägime sellest asjast homme edasi? Lisaks pead sa niikuinii tänase päeva kohta raporti kirjutama.” Audients oli lõppenud.
Peakorteri uksest välja astudes pöördus Lible Forresti poole ja ütles: “Kuule, mul on sulle üks jutt. Ma rääkisin sellest ka su ülemusega ja ta arvas, et ma peaks ka sinu asjasse pühendama. Nimelt on mul linnas liikudes juba mitu nädalat olnud tunne, et keegi jälitab mind.”
One Comment