Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja seitsmenda ja kaheksanda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.
“Mina arvan, et müüme need maha,” jäi Lible oma seisukohale kindlaks.
“Ma vist juba enne ütlesin, et mul läheb neid asju VÄGA vaja,” ei nõustunud Porru temaga ja trügis jõuga müügihuvilise grupikaaslase ning mantlisse mähitud suhteliselt koguka paki vahele. Ta põrnitses oma opponenti altkulmu.
Lible vaatas abiotsivalt ringi, kuid kogu ülejäänud seltskond oli ta oma seisukohaga üksi jäänud: Manfred ja Matt seletasid midagi elavalt omavahel ning Forrest oli kohe kui see asi jutuks tuli öelnud, et kui Porru midagi väga tahab, siis Porru selle ka saama peab.
Eriti kui Porru oli lubanud kutsuda ta pidusöögile. Pidusöögile, mida serveeritakse samast hõbedasest serviisist mille nad oli werešaakalite käest pärast rasket heitlust vabastanud ja mida nüüd Lible rahaks tahtis teha.
“Ah, tehke mis tahate,” loobus aadlimees lõpuks vägikaigast vedamast. “Aga järgmine kord kui me midagi MIND huvitavat leiame, siis kavatsen ma selle samamoodi endale võtta.”
Forrest oli sellega rõõmuga päri. Eriti kui teda sel puhul pidusöögile kutsutakse.
“Vaatame,” jäi Lible selle peale napisõnaliseks ja läks uurima mida huvitavat võlur ja seenekaupmees omavahel arutasid.
“Tähelepanu! Tähelepanu!”, kõlistas Porru hõbelusikaga vastu pokaali ning vestibüülis võttis maad vaikus. Peoperemees oli pannud selga oma parimad rõivad ning seisis iseteadva näoga ruumi tagaseinas kõrguva trepi ülemisel mademel.
Ta lasi pilgul üle rahvahulga libiseda, nautides hetke.
“Enamusega teist oleme me varem juba kohtunud ja üheskoos meeldivalt aega veetnud KUID ma märkan, et meie seas on ka päris mitu uut nägu!”, ütles kokk kiirustamata trepist alla jalutades. “Sestap oleks vast paslik veelkord tuletada meelde mõlemat meie reeglit.”
“Esimene reegel on see, et kui kellelgi peaks olema allergia mõne toidu vastu, siis veel pole hilja ümber mõtlemiseks. Sama kehtib ka siis kui kellegi magu pole harjunud võõrapäraste vürtside ja eksootiliste suupistetega.”
Porru pistis hõbelusika rinnataskusse ning peatus trepi madalaimal astmel: “Teine reegel on see, et kui kellelgi on omavahelisi arusaamatusi ehk vimma varasemast ajast, siis jäävad need ukse, kust te sisenesite, taha. Kui keegi juhtumisi unustab seda teha, siis hoolitsevad mu sõbrad siin,” ta osutas kahel pooli treppi seisvatele jämeda kaelaga mehemürakatele, “et ilmnenud probleemid koos nende omanikega võimalikult kiiresti ikkagi oma õige koha leiaks.”
“Kas mu daamid ja härrad on reeglitega nõus?” päris korraldaja pärast lühikest pausi kulme kergitades.
Külalisi läbis nõusolev kahin.
“Sellisel juhul nagu üks mu sõber armastab öelda: kõik minu järel!”
Ragusa ei olnud suur linn ning härrasrahva võimalused meeldivaks ajaveetmiseks olid piiratud. Linnas oli Areen kus vangistatud kurjategijad ja mitte-inimesed (kelle pelgat eksistentsi peeti Ragusas kuriteoks) omavahel elu ja surma peale taplesid. Kellele verised vaatemängud meeltmööda polnud, jäid alternatiividena alles veel väike teater, lõbumaja, aeg-ajalt peetavad setukate võiduajamised, teineteise klatšimine, mõni läbisõidul olev moosekant, keskeltläbi kord paari kuu tagant aset leidvat duellid ja meisterkokk Porru eksootiliste roogadega pidusöögid.
Seekordse ürituse ettevalmistusele oli Forresti kaaslane kulatanud tihedat toimetamist täis päevi: rentinud ruumid, saatnud kutsed, värvanud muusikud ja korrapidajad. Werejackalite käest saadud serviis oli ühest küljest plaaniväline, kuid teisest küljest äärmiselt hästi ajastatud kokkusattumus mida oleks olnud patt jätta kasutamata. Selle valmistaja oli olnud tõeline meister ning see oli väärt tõenäoliselt mitut kuningaväärilist lahingratsut. Sestap ka koka sügav vastumeelsus igasugusele plaanile neid astjaid maha müüa.
Pidusöögieelsed viimased päevad möödusid koka jaoks kas turul või köögis või kusagil nende vahel. Kõik Forresti katsed ennast abistamise ettekäändel pliidi ligi sokutada olid juba eos läbi kukkunud, sest katla ümbrus oli koka kuningriik ja seal kehtis tema ainuvõim mis nägi ette, et kõik kes polnud Porrud pidid roogasi nägema esmakordselt alles siis kui neid laudadele kanti.
Werejackalite käest saadud liuad ja kastrulid olid tõepoolest majesteetlikud ning kaunistatud Mielikki sümbolitega, lehtede ja ükssarvikutega. Tõenäoliselt olid need enne werede kätte sattumist kuulunud mõnele jõukale palverändurile, kes olid plaaninud allika juures midagi tähistada, kuid nüüd auras nende peal Porru kätetöö. Ta oli kusagil organiseerinud kopsudega kalu, ergutavaid taimi ja maitset muutvaid marju, mille juurde kanti lauale hinnalisi veine.
“Ma arvan siiski, et selles kalas polnud midagi erilist,” kordas Dron Drabo veelkord, seekord juba üksjagu valjema häälega. Muusikud hakkasid pisut valjemini mängima ning kaks valvurit, kes rahvahulgal silma peal hoidsid hakkasid inimeste vahelt lähemale laveerima.
“Sellise toidu võib igaüks kodus ise tunni jooksul valmis vaaritada selle asemel, et teisejärgulisel vastuvõtul mille pääsmed maksavad terve varanduse oma aega raisata.” Ta vaatas väljakutsuvalt üle laua istuvale Forrestile ja lisas: “Kui isand Vuhm Yestral poleks saanud tulla ja oma pääset mulle poleks loovutanud, siis ega ma poleks tulnud ka.”
Forrest tundis kohustust midagi öelda ja hakkas püsti tõusma, kuid ta kõrval istuv Matt pani talle käe käsivarrele ja sosistas kõrva: “Pole vaja. Just sellistele intsidentidele Porru vihjaski kui ta isiklike vimmasi mainis.”
Vahelpeal oli esimene turvamees lähemale jõudnud: “Kas härrale ei olnud roog meeltmööda? Ehk soovib isand kompensatsiooniks väikest klaasikest peremehe isiklikust joogikapist? Midagi tõeliselt haruldast ja hõrku mida on siinkandis saanud proovida vaid vähesed väljavalitud?” Ta viipas lähimale ettekandjale. Kui too kandikuga lähemale seilas, tõmbas turvamees viimase kõrvale ja sosistas talle midagi kõrva.
Ettekandja kiirustas kööki.
“Ma loodan, et see naps isiklikus varust on parem kui see mida lauale kanti,” mühatas Dron Drabo, kes kuuldavasti oli punasulgede kohaliku ninamehe Vuhm Yestrali abi. Ta oli ohtralt veini toidu kõrvale kummutanud ja sellest rohkem kuraasi ammutanud kui head lauakombed ette nägid.
“Ma tean küll, et kokk on teiesugustega mestis,” osutas ta näpuga vahimehe suunas: “Ma ei saa aru, mida linnaisad teis leivad. Kui linnas korra hoidmine oleks samuti meie kätes ei jookseks siin drowd tänavaid mööda ringi ja ei müüks igale vastutulijal deemonite relvi.” Ta noogutas naasnud teenrile, võttis ulatatud kandikult hõbedase pitsi ja kummutas selle ühe sõõmuga hinge alla.
Joogi mõju oli peaaegu silmapilkne. Punasule pupillid laienesid ja pilk hakkas hägustuma. Mõne hetke pärast vajus ta pea rinnale ning hingamine ühtlustus. Vahepeal oli saabunud kohale ka teine turvamees ning kahekesi toimetasid nad tukkuva tülitseja puhketuppa.
“Neetud,” kommenteeris Matt ilmse kahjutundega. “Ma oleks väga tahtnud teada, mis deemoneid ja drowsi ta silmas pidas.”
Ta avastas, et toetab endiselt Forresti käsivarrele. Pärast hetkelist kohmetust kahmas ta laualt joogipeekri ning piilus selle sisse. Peeker oli tühi ja seenemees viipas lähima teenri jooginõule osutades lähemale.
“Mis lahti?”, päris Porru ja pöördus nende kõrval kõndiva Forresti poole. Too oli mingil hetkel loovutanud oma koha reisiseltskonna avangardis Liblele ja kleerikule, kelle nad olid muude asjatoimetustega hõivatud Manfredi asemele kaasa värvanud ning vaikselt Matti ja koka kõrvale vajunud.
“Kuuuuulge,” kostis vahimees mõtlikult u-d venitades: “Kas te ei saaks mulle korraks seda toru pilti näidata?”
“Mis toru?”, ei saanud Porru aru.
“Noh, selle toru kelle me sealt peedifarmist leidsime, kes oli keldris ja haige.”
“Aaah,” taipas kokk. “Sa pead silmas drowd, eks ole”
“Just!”, nõustus temaga Forrest, “Torut jah.”
Porru patsutas mõni hetk oma taskuid, õngitses siis põuest välja Arrizzi tagaotsimiskuulutuse ja ulatas selle vahimehele. Too võttis taskust teise lehe ning võrdles neid. Ka sellel oli drow pilt, kuid ilmselgelt erinev.
“Kes see on?”, päris Matt üle Forresti õla piiludes. Ka Porru kummardus lähemale.
Vahimees näitas uut pilti oma kaaslastele ja seletas, “Eile ütles Matt, et ta oleks tahtnud rohkem teada deemonitest ja toru … uh .. drowdest. Kuna see härra kes magama jäi arvas, et see on kuidagi seotud Vahitorniga, siis läksin ma oma pealiku jutule.”
Ta ulatas esimese lehe tagasi Porrule ja teise pani ettevaatlikult tagasi oma taskusse.
“See üllatas natuke pealiku ning ta tahtis teada, kas see on meie uurimistööga seotud. Ma ütlesin selle peale, et võib nii öelda küll. Siis andiski ta mulle selle paberi.” Forrest koputas sõrmenukiga oma taskule.
“Ja siis seleta ta veels, et see drow, Tarnaste Dilaen, on sama kes tappis maha selle mehe kelle pärast me siin farmides ja metsas käisime. Kuid see pole veel kõik: väidetavalt on ta hakanud Ragusas müüma deemonite käest saadud hirmsaid relvi, ta tuleb kinni võtta, teda ootab lukk ja riiv, sest igal salakaubandusel peab olema ka piir. Relvad tuleb tema käest konfiskeerida ja Vahitorni viia.”
Forrest säras uhkusest, et suutis sellise keerulise sõna nagu “konfiskeerima” veatult välja hääldada. “Ma siis mõtlesin, et kuna mul juba pilt oli olemas, siis vaatan kas ta kindlasti pole seesama toru, ei, drow, kes seal keldris oli. Ei olnud.” Viimase lause lisas ta veidike pettunult.
“Ah nii,” kommenteeris seda juttu Matt. “Väga huvitav.”
“Sellisel juhul on meil ainult üks viis teada saada, mis siin tegelikult toimub,” kuulutas Forrest ja enne kui keegi teda takistada jõudis marssis küüni põrandal kohta, kus kraapimise jäljgi kõige rohkem oli.
Midagi ei juhtunud. Vahimees seises veel mõni hetk justkui midagi oodates ja laiutas siis käsi: “Noh, võib-olla tõesti polnud see pentagramm.”
Nad olid saabunud farmi umbes pool tundi tagasi, kuid vaatamata hoolikale otsimisele polnud leidnud ühtegi hingelist kuigi tundus, et sellise suurusega farm peaks toimimiseks vajama igapäevaselt nii umbes paarkümmend kätepaari.
Küll olid nad aga leidnud hulgaliselt koolnud rothési, muskusveist meenutavaid pudulojuseid, keda kasvatati liha, naha ja piima nimel. Osadel neist oli puudu pea, osadel mõni jäse. Asendajana kaasa võetud kleerik hakkas nurisema, sest talle olla alguses väidetud, et tegemist on rutiinse uurimisretkega. Proou tõreles temaga natuke ja tegi talle selgeks, et see ongi täiesti tavaline uurimisretk ning kui see oleks olnudniisama jalutuskäik poleks meil tohtrit vaja läinud.
Seejärel olid nad läbi otsinud pea ja abihooned ning leidnud krüüni põrandalt hulgaliselt kraapimisjälgi. Matt ja Forrest oli veendunud, et tegu oli pentagrammiga, ülejäänud arvasid seevastu, et nad reageerivad üle. Pärast lühikest vaidlust oli vahimees otsustanudki asjasse omal käel selgust tuua.
“Ma nüüd ei teagi,” lisas Forrest ja hüppas prooviks paar korda õhku. Ikka ei juhtunud midagi, kuid maandumisel kääksus põrand paljulubavalt.
“Ma nüüd ei teagi,” lisas Forrest ja hüppas prooviks paar korda õhku. Ikka ei juhtunud midagi, kuid maandumisel kääksus põrand paljulubavalt.
Nad uurisid põrandapragusi ja tundus, et tõepoolest seal all oli tühi koht. Paraku oli põrand tehtud paksudest tammelaudadest, mis kusagil järgi ei tahtnud anda. Sellest arenes peatselt tuline vaidlus, et kas nad peaks proovima põranda põlema panna või otsima kusagil kirve (Forrest keeldus kategooriliselt oma mõõka rikkumast ning nugadega oleks kivikõvaks kuivanud paksude tammepuust laudadest läbi murdmine olnud lootusetu üritus).
Vaidlushoos ei pannud keegi tähele kuidas Lible püüab ülejäänutele tähelepanu võita.
Lõpuks sai mehe kannatus otsa ja ta käratas: “Ma kummardan teie meelekindluse ees, aga kas te ei saaks paar sammu kõrvale astuda.”
Kui kõik ülejäänud oli seda teinud lükkas Lible eemale kraapimisest tekkinud puupuru ja selle alt tuli nähtavale suur metallist rõngas. Ta tõmbas rõngast ning põrandaluuk hakkas kääksatades avanema. Forrestit endale appi viibates teatas aadlik teeseldud viisakusega: “Pole tänu väärt!”
“See on päris sügav,” arvas Forrest põrandas olevast avast sisse piiludes.
“Ära sa märgi,” osatas Lible.
Nad seisid ringis põrandas haigutava kaevusuudme ümber. Porru tahtis midagi öelda, kuid jäi siis kuulatama ning tõstis näpu huultele. Ta vaatas korra Mattile otsa kes noogutas ning sõnagi lausumata astusid nad ukse kõrval positsioonidele. Nüüd kuulsid ka teised väljas samme.
“Hallo! On siin keegi?”
Hääl oli hele ja musikaalne ning kui aktsendi järgi pakkuda, siis kuulus see haldjale. Vahimees oleks pakkunud lisaks, et naissoost haldjale, kuid pead ta selle eest pakule poleks pannud. Nende puhul oligi raske vahet teha mis soost nad on kui üldse.
Sammud kõndisid ukseni ja nõnda raamiski uksepiit kleenukest haldjaneiut matkarõivastes. Õlgadel oli ta kogukas seljakott ning peas korkkübar. Ta ei paistnud olevat relvastatud.
“Vabandage, ega ma teid ei seganud?” Haldjas vaatas kordamööda Liblele, Forrestile ja kleerikule otsa. Mõne hetke pärast kui ta silmad juba hämarusega harjunud oli märkas ta lisaks ukse kõrval seivat Porrut ja Matti ning astus ehmunud sammu tagasi.
“Ei,” vastas Porru vibu õlakotti lükates: “Ei seganud.”
Kui Forrest ja kleerik maad kuulamast tagasi jõudsid oli suurem jutuajamine juba läbi. Matt oli vahimehe varem kõrvale kutsunud ning tungivalt palunud, et ta koos ravitsejaga ümbritsevad majad julgeolekukaalutlustel korra veel üle vaataks ning ravitseja oli sellega peaaegu kohe nõusse jäänud.
Tegelik põhjus oli muidugi pisut teine: Matt kahtlustas, et kui palgatud abimees kuuleb liiga palju nende siinviibimise tegelikest põhjustest võib ta soovida oma tasu tõsta. Õnneks oli too nagu enamus ragusalasi muude rasside suhtes umbusklik ning läks hea meelega sõjamehega kaasa.
Selgus, et rännunaise nimi oli leedi Ineddra ning ta oli siia saabunud Isandate liidu palvel Cormanthori metsast. Roiskuvaid korjuseid nähes oli ta otsa ümber pööranud, kuid oli õnneks peaaegu kohe kohtunud kahe teelisega kelle käest väike grupp hästivarustatud rändureid olid farmi teed küsinud. Nõnda oli ta südame rindu võtnud ja neid rändureid otsima tulnud.
Nimelt oli ta õpetlane kelle üheks põhiliseks uurimisobjektiks olid fey’ri haldjad ja nende deemonitest liitlased. Vanu ürikuid sirvides oli ta jõudnud järeldusele, et farmi territooriumil asus muistne fey’ride baas. Nõnda oli ta sellest teavitanud oma leivaisasi ja hoiatanud sellest lähtuvast ohust, kuid nood olid nõudnud konkreetsemate sammude jaoks konkreetsemaid asitõendeid. Nõnda oli ta pakkinud oma kompsud ja tulnud siia, et asjast rohkem sotti saada.
Samas sedavõrd kuidas maasügavusse viiv käik vaid süvendas tema kahtlusi pakkus talle lohutust teadmine, et tal on ühised huvid eelpoolmainitud “hästivarustatud ränduritega” kes niikuinii plaanivad koopasse laskuda. Nõnda oli ta lubanud Mattile Isandate liidu poolt uurimiseks eraldatud vahenditest kopsaka summa, et seiklejad maa all tema silmad ja kõrvad oleksid. Mattil polnud selle vastu midagi. Teistel samuti.
“Oled sa kindel, et me võime teda usaldada?” küsis kleerik ronikasvudest lahti lastes. Kaevu üks sein oli kaetud jämedate väätidega ning oli näha, et seda on üles või alla minekuks varemgi kasutatud.
“Muidugi mitte,” vastas talle Lible: “Sellepärast me ta üles jätsimegi. Kui me oleks teda usaldanud, oleksime ta kaasa võtnud.”
Ravitseja jäi selle infoga rahule ning pomises midagi oma nina alla. Mõne hetke pärast hakkas ta sau eredalt särama. Koopa tagumises seinas vaatas neile vastu võlvitud käik edasi.
“Nii, millest ma ilma jäin?,” päris viimasena alla laskunud Matt.
“Suurt millestki,” kommenteeris kujunenud olukorda Porru ning osutas käigusuudmele. “Paistab, et meil on vaid üks tee edasi.”
“Mis siis ikka, kõik minu järel … uh … edasi,” võttis vahepeal oma laterna süüdanud Forrest asjalood kokku ja astus käiku sisse.
“Need kujud on ilmselgelt maagilised ja neis on veel päris palju väge alles,” märkis ravitseja kui oli loitsu ära lausunud. “Ma oleksin ausalt öeldes siin äärmiselt ettevaatlik.” Ta vaatas ruumis ringi ja osutas siis ukse kõrvale põrandasse kraabitud haldjakirjas sümbolitele: “Paistab, et need sümbolid on sammastega kuidagi seotud, kuid kuna ma ei mõista nendega öelda tahetakse, siis ei saa ma teid kahjuks rohkemaga aidata.”
“See on haldjakiri,” teatas Matt sümboleid valgustades. “Siin on terve hulk tähti, kuid kahjuks ei tähenda need mitte midagi. Tundub, et see tekst on mingis salakirjas.” Ta viipas Porru ja Lible endale lähemale.
Forrest, kes haldjakeelt ei mõistnud ootas nõutult saali sissepääsu juures. Kogu ruum oli kaunistatud nikeristega, mis olid ilmselgelt haldjapäritolu, kuid selle sisu oli õõvastav: inimohvrid, leegid ja deemonlikud figuurid.
Ruumi keskel oli kahekaupa paigutatud kuus nikerdatud sammast, mis moodustasid omamoodi kadalipu vastasseinas laternakumas vaevu paistva väljapääsu suunas. Vasakpoolsed kujutasid haldjaid, parempoolsed deemoneid. Esimese paari läbivaks motiiviks olid mõõgad ja kirved, teise omaks maod ja ämblikud ning kolmanda peal oli hämaras valguses võimalik näha maagilisi sümboleid.
Nõnda istus ta kleeriku kõrvale trepimadele ja jäi ootama. Ta ülejäänud kolm kaaslast oli haldjatekstide kohale kummardunud ning neid laternaga valgustades vaidlesid elavalt.
“See ei saa nii lihtne olla!” hüüatas Matt äkki uskumatusega hääles.
“Saab küll,” vastas talle Porru.
“Saab jah,” jäi Lible Porruga nõusse.
“Nad pidid ikka ühed erilised oinad siin olema,” teatas selle peale Matt ennast püsti ajades. “Aga mis siis ikka, proovime.”
Ta kõndis Forresti ja kleeriku ette, pööras ennast näoga sammaste poole ja ütles midagi haldjate keeles. Kaks esimest sammast hakkasid kergel helendama ja pöörasid ennast graatsilise kaarega justkui teed näidates tagumise väljapääsu suunas.
“Olgu ma neetud,” naeris seenekaupmees ja kõndis kujude poole. Midagi ei juhtunud. Esimeste kujudeni jõudes pöördus ta järgmise paari poole ja ütles taas midagi Forrestile võõras keeles. Ka teine paar kordas esimese liigutust. Sama kordus ka kolmandaga.
“Mul ei ole ausalt öeldes õrna aimugi mida siin ette võtta,” kostis kleerik kui ta oli korranud eelmises toas läbi viidud protseduuri. “Ka need uksed? lõuad? on maagilised, aga millisesse me peaks minema?”
Nende selja taga oli sissepääs ning igas ülejäänud seinas oli kolm lõugadekujulist ust, mille sisu varjas ilmselt maagiline pimedus. Kogu ülejäänud tuba oli kaunistatud eelmisest ruumist tuttavate deemonlike haldjamotiividega.
“Me ilmselt peaks ühest neist sisse minema,” pakkus Matt. “Aga millisesse?”
“Mina ei kavatse neist ühtegi minna,” teatas Lible maagilist pimedust võõristavalt piideldes resoluutselt.
Kõigi pilgud olid Forresti poole suunatud.
“Seda, et kõik sinu järel?” pakkus Porru ettevaatlikult.
“Õige jah, kõik minu järel!” kuulutas Forrest ning astus esimesest uksest sisse ja kadus.
Mõne hetke pärast kostis kolinat, vahimees lendas uksest käkaskaela välja ja suu kust ta välja visati vajus kinni.
“Assa nuga,” pomises vapper vabatahtlik haiget saanud kohti hõõrudes. “See suur suu sülitas mu välja.”
“Igathes me saime teada, et see uks ei olnud õige,” lohutas teda Matt. “Äkki prooviks järgmist?”
“Olgu,” ajas Forrest ennast püsti: “Kõik minu järel!” See viimane sai öeldud küll pisut vähem entusiastlikumalt kui eelmine kord.
Tulemus oli suuresti sama. Vaevalt oli vahimees pimedusse jõudnud astuda, kuid kostis liikumise kolinat ning ta lõugade vahel välja visati.
“Assa nuga, assa nuga, assa nuga,” hädaldas Forrest seekord juba häälekamalt, sest lisaks marrastustele oli tal õnnestunud omale saada paar pisemat haava. Samal ajal vajus ka teine lõuapaar ta selja taga mürinal kinni.
Ravitseja vaatas ta üle ning lausus paar maagilist sõna. Haavad tõmbusid peaaegu silmapilkselt kokku ning valu kadus.
“Äkki me saaks seda kuidagi teistmoodi teha,” vingus vahimees, aga Matt veeni teda, et see on ainuke viis, sest alternatiiv on selles koopas peituv kurjus sinnapaika jätta.
Nõnda sai läbi proovitud seitse esimest ust. Mitte kõigist ei visatud külalist lihtsalt välja, osadel puhkudel kostitati sisenejat happega, teistel puhkudel tule ja elektriga. Iga kord proovis Forrest leida põhjust järgmisest uksest sisse mitte mina ja iga kord veenis seenekaupmees ta ümber.
Kaheksanda ukse puhul oli vahimees juba nõnda resigneerunud, et ta astus uksest juba ise sisse ja kadus.
Ning midagi ei juhtunud. Kolinat ei kostnud, katsejänes välja ei lennanud.
Möödus minut.
Möödus teine.
Valitses vaikus. “Neetud,” rikkus Matt lõpuks vaikuse: “Ma arvan, et see ongi õige uks.”
Porru niheles, kuid ei öelnud midagi.
“Mina sinna pimedusse igatahes ei roni,” jäi Lible oma seisukohale kindlaks.
“Mina vist ka,” arvas kleerik. “Pealegi on mul loitsud teie kaaslase ravimisest viimseni otsas.”
“Ega meil vist palju valikuid pole,” astus Matt kaheksanda lõuapaari poole. “Mina ta sinna meelitasin ja nüüd oleks patt teda ta saatuse hooleks jätta.”
Ta võttis südame rindu ja astus nägu käisega kaitstes pimedusse.
Ja kadus.
Porru luges kolmeni ja järgnes talle.
… ja sattus vastastiku omavahel sõneleva Forresti ja Mattiga.
“Te pidite ju kohe järgi tulema!”
“Tulimegi!”
“Aga mitte kohe kohe!” pahandas Forrest, “vaid pärast kohe!”
“Lible hakkas seal midagi õiendama!”
“Kus ta ise on?” märkas vahimees, et nende keigarist kaaslane pole nenedega koos.
“Kust ma tean? Ta ütles, et tema järgi ei tule ja kõik!”
“Kas me peaks talle järele minema?” päris alati abivalmis Forrest murelikult.
Enne kui keegi vastata jõudis lendas talle pimedusest selga härmatanud kleerik.
“See mees on hull! Maniakk! Ta tõukas mind üheksandast väravast sisse!”
Ravitseja tahtis jätkata, kuid tõukest paar sammu edasi astunud Porru pöördus äkitselt ümber sõrm huultele tõstetud.
“Vait! Kõik vait!” sisistas ta.
Kõik vakatasid. Taamalt hakkas kostma kellegi vaikset sõnadeta manamist.
Forresti mõõk väljus tupest tehes häält justkui oleks mõõk väljunud tupest.
Koridori lõpus ootas neid pühakoda. Purpurse altari, nelja katla ja haldjast preestriga. Altarile oli asetatud rothé pea ning selle peal ja ümber vedeles hulk inimeste ja veiste tükke. Toas oli veel neli sammast, millest igaühe külge oli seotud verine inimkeha.
Seltskonna õnneks tegi käik enne templisse jõudmist päris mitu järsku käänakut ja tänu sellele ei küündinud nende sõnavahetus soovimatute kõrvadeni seda enam, et ilmselgelt sõge preester manas ja naeris midagi omaette.
Seltskonna kahjuks ei olnud sellest suurt kasu, sest seda lihunikutööd näinud Forresti õiglusmeel ei lubanud tal kurjuse kupatamisega sinna kus on kurjuse koht hetkegi oodata. Mõõk peos sööstis preestri kallale.
“Ahaa! Külalised!” itsitas preester ja tantsis teise poole altarit.
“Minu kätetöö on lõpuks ometi valmis ja teil on au olla tema esimene kõhutäis selles maailmas.” rõõmustas ta vahimehe eest uuesti osavalt kõrvale põigates. “Ning ajastus ei oleks saanud palju parem enam olla.”
“Härra preester!” hõikas talle sissepääsu juurest Porru.
“Kes seal veel on? Veel kõhutäisi?” kõkutas haldjas.
“Ei, ma olen hoopis sõnumitooja?”
“Mis sõnumi?” ei saanud addresaat aru.
“Selle,” ütles kokku vibunoolt lendu lastes: “Kärva maha!”
Nool tabas preestrit silma ja ta langes surnult maha. Samal hetkel hakkasid neli katelt värisema ja igaühest neist kargas välja üks pisemat sorti deemon, kes kädistades Forrest ja Porru kallale tormasid.
Kuid sellega muutused ei piirdunud. Samal aja ärkasid kivisammaste külge seotud laibad, rebisid ennast lahti ja hakkasid altari poole liipama.
Taplus oli lühike, kuid äge: Forrest oli ilmselgelt oma võimalusi üle hinnanud ning olles juba eelmises ruumi üksjagu viga saanud hakkas peatselt deemonitele alla jääma. Porru proovis teda aidata, kuid palju abi sellest polnud. Igaks juhuks proovis ta isegi deemonite katlaid ümber tõugata, soovides ehk on sellest abi kuid tulutult; need olid liiga rasked.
“Tagasi siia!” hõikas sissepääsu juurest Matt ja läkitas järjekordse noole deemonite poole. Samal ajal jõudsid esimese surnud altari juurde ning kadusid sähvatuse saatel, pärast mida altaril lebav kogu justkui liigutas pisut.
Nähes, et olukord hakkab lootusetuks muutuma taandusid Forrest ja Porru tagasi käiku, kus deemonitel polnud võimalik neid ümber piirata.
“Vaadake!” osutas Matt ühe samba poole. See oli hakanud justkui vesi lainetama ja kivist astus välja järgmine elav surnu, kes kohe altari poole sööstis. Matt lennutas järgmise noole ühe jooksja pihta, kes selle peale elutult maha kukkus ja sinna lebama jäi. Sammas hakkas selle peale uuesti virvendama ja juba jooksis üle toa järgmine õudus.
Lahing võttis ühtekokku alla kümne minuti, selle lõpuks oli elus vaid kaks deemonit ning kõik reisiseltskonna liikmed (kuigi Forrest oli selleks hetkeks juba kõvastu nahutada saanud).
Kui kahteistkümnes surnu oli altarini jõudnud, hakkas selle peal ja ümber asuv lihamägi ennast liigutama ning nüüd oli näha, et tegemist oli hiiglasliku humanoidse figuuriga, mis kobas altaril ringi, leidis sealt
rothé pea ja asetas selle oma õlgadele.
Looma silmad avanesid, need oli ühtaegu külmad ja lõõmavad. Koletis vaatas keitjatele otsa …
… ning äkki andis ta kahele allesjäänud pisemalt deemonile korralduse ja nad kadusid suitsupilve. Tundus, et maailma on suur kurjus lahti pääsenud.
Samal ajal ronis Lible väänkasve mööda kaevust välja, ta kujudega saalist läbi minnes ajanud sassi salasõnad ja kujud olid talle kõvasti kurja teinud.
Äkitselt tuli talle peale tunne justkui oleks surm tast üle lennud. Ta võdistas õlgu ja jätkas ronimist.
Manfred tõstis pilgu tööpingi külge kinnitatud kilbi mille kallal ta oli viimased paar päeva nokitsenud ja vaatas rahulolevalt oma kätetööd. Korraga muutusid lampide leegid rohekaks ning tuba täitis väävlilõhn. Hetk hiljem muutusid need tagasi endisteks.
“Olgu ma neetud,” pomises võlur ja kompas rinnal rippuvat ohutist.
Matt luges leedi Ineddrale ette kujudega saalis kasutust leidnud salasõnad.
“Ei, mitte ükski enist ei klapi,” vastas too selle peale. Kui Lible oli üksinda kaevust välja roninud, siis oli ta aimanud halvimat. Aadlimees oli rääkinud kuidas lõugadega ruumis lõksu langenud ning tema oli vaid napilt eluga pääsenud ja läheb nüüb abiväe järgi. Ta oli öelnud leedile salasõnad puhuks kui tol peaks ikkagi tekkima soov ise sinna alla vaatama minna.
“Mul on tunne, et mitte ükski neist ei klappinud. Ilmselt oli ka selle õnnetuse käigus kõvasti põrutada saanud ja salasõnad unustanud.”
“Ta on maniakk! Mõrtsukas! Hullumeelne!” kriiskas kleerikust abivägi vahele ning Porru käratas talle peale: “Kuule, ole vait ja ära sega vahele.”
“Te olete kõik ühe mütsi all!” virises ravitseja kuid ei lausunud enam sõnagi.
Lõpuks olid kõik haavad seotud. Ineddra oli ümbritsevates motiividest teinud hulgaliselt jooniseid, võtnud kateldest ja kehst surnud deemonist proove ning leidnud, et Valitsejate liide poole üles seatud nõuded asitõendite jaoks peaks nüüd olema kuhjaga täidetud. Selle kinnituseks ulatas ta Mattile kotitäie kuldmüntidega.
Tagasiteel luges Matt sõnad vastupidises järjekorras ette ning kujud lubasid nad lahkelt läbi. Farmis jätsid nad haldjaga hüvasti ning suundusid tagasi Ragusasse. Enne seda oli neist lahku löönud kleerik, kes oli lugenud detailiselt ette millised maniakid, valemängijad ning tõprad nad kõik on (eriti muidugi see valges kuues keigar, kes ta üheksandasse väravasse tõukas) ja kuidas ta ei kavatase enam ühtegi hetke nende seltskonnas viibida.
Hiljem kodus Vahitornile raportit koostades tegi Forrest lisaks risti neljanda ettekuulutuse ette ja läks seejärel magama.
One Comment