Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja üheteistkümnenda mänguga. Eelmise kahe mängu ülevaate leiab siit.
Keegi, kaasa arvatud Forrest ise, ei olnud päris kindel kas vahimees oli juba algusest peale selline või juhtus temaga midagi. Laias laastus oli ta tõeliselt pädev ainult kahes asjas: kuidas lahingus toime tulla ja kuidas lahingusse sattuda.
Tema idee rebu oli lihtne: kui sa tahad, et vastane satuks kuhugile kuhu sa tahad et ta satuks tee talle sinna sattumine võimalik lihtsaks. Ehk teisisõnu, otsida välja mõni sobiv kõrvaltänav mida oleks hõlbus mõlemast otsast sulgeda ja kõik peale Lible peidavad ennast sinna ära. Aadlimees käib käib natuke linna mööda ringi ja tal tekib kahtlus, et tal on saba taga, siis ta proovib läbi selle kõrvaltänava justkui minema lipsata. Selline manööver peaks sunnib jälitajat keskenduma ainult oma sihtmärgile ning ülejäänud nabivad ta kinni.
Kõikide üllatuseks polnud kellelgi vastuväiteid kaasa arvatud peibutuspardil ning nõnda veetsid nad terve õhtupooliku sobivat kohta otsides. Peale Lible kes demonstratiivselt mööda linna ringi promeneeris, et teiste tegevuselt tähelepanu kõrvale juhtida.
Lõpuks leidsid nad sobiva sobiva koha kahe suure kaubatänava vahel; varasemalt olid seal olnud hoovid, kuid linn oli need ära ostnud ja enamuse plankudest maha kiskunud, ühe otsas oli säilinud veel värav, mis oli pärani ja teises vedeles endiselt riit tarades üle jäänud laudadega. Linna plaan oli sinna maha panna korralik sillutis, kuid projekti eelarvega seotud vaidlused olid asjale mõne kuu eest pidurit tõmmanud. Seetõttu olid objekti hõivanud hulgused ning ausad linnakodanikud vältisid seda.
Sealsetest püsiasukatest vabanemine käis lihtsalt. Kui Forrest koos kahe Vahitorni reamehega sinna marssis passis ja pool tosinat kaltsudes tegelast, kes lasid veinilähkril ringi käia. Nähes täies varustuses vahimehi nende poole marssimas pidasid nad targemaks oma kodinad pakkida ja minekut teha jätte objekti oma uue ülesande tarbeks varitsejate käsutusse.
Porru ja Matt käisid kogu tänava läbi ning kontrollisid uksi ja aknaid. Arvestades asjaolusi olid need hoolikalt suletud, mis soobis plaaniga suurepäraselt. Seejärel ronisid nad mõlemad katusele, et varitsust vibu ja vibupüssiga katta.
Manfred kellele ronimise mõte meeltmööda polnud keeras kuue ja mütsi äraspidi ning sättis ennast veinilähker peos ühe risuhunniku taha istuma, muutudes ühe hetkega seda paika tavaliselt asustavate vandresellidega äravahetamiseni sarnaseks. Forrest ja tema kaks vahimeest võtsid enda peale läbipääsu otste sulgemise. Äripäevadel patrullis Vahitorn niikuinii kaubatänavaid pidi ja nõnda asusid nad positsioonidele kõrvaltänava läheduses tehes nägu nagu oleks nad seal mingite ametlike ülesannete asjus; Forrest ühe sissepääsu juures, abijõud teise. Porru vile peale pidid nad silmapilk väljapääsu varitsusest sulgema. Kõigile anti korraldus jälitaja iga hinna eest elusalt kinni võtta.
Ning loomulikult pidid nad hoolitsema ka selle eest, et endised asukad oma terriotooriumile ei naaseks.
Lõks oli valmis.
Lible saab kohale umbes tunnike pärast seda kui Forrest oli ähkides ja puhkidest Vahitornist naasnud ja raporteerinud, et valimisolekusignaaliks varasemalt kokku lepitud pööninguaken on pärani ning kiiludega lukustatud. Ta kõndis kiirustamata mööda kaubatänavat pidi mida valvasid kaks vahitorni konstaablit astudes ühe leti juures teise juurde, aeg ajalt vahetades kaupmehega sõna või paar.
Lõpuks jõudis ta tänava otsa, tõmbas hõlmad koomale ning astus otsustavalt ilmel majade vahele. Ta ei olnud küll kedagi kahtlast märganud kuid otsustas, et see ei pruugi tähendada muud kui et jälitajad on lihtsalt ajapikku osavamaks muutunud.
Ning tõepoolest. Sellal kui Lible varitsuse teise otsa poole tõttas kiikas ümber nurga keegi täiesti silmapaismatu linnakodanik. Märgates kiirelt kaugeneva aadlimehe selga lipsas ta samuti läbipääsu ja seal asuvat ehitusprakhti osavalt varjumiseks kasutades üritas kaotatud distantsi tempot tõstes tasa teha.
Ilmselt see talle saatuslikuks saigi.
Ta oli oma peitmises nõnda osav ja tema välimus sulas nõnda hästi ümbrusega, et katusel varitsevad laskurid poleks teda peaaegu märganudki. Paraku põrkas ta ennast ühe risuhunniku taha peites kokku seal varitseva võluriga, kes jälitajat nähes röögatas ja tal varrukast haaras. Põgenemise raskendamiseks püüdis Manfred oma vastast lisaks ka markeerimisloitsuga tabada, kuid rüselemise tõttu tal see ebaõnnestus.
Ometigi oli sellest küll, sest nüüd märkasid külalist ka katusel varitsejad ning kära tõttu sisenesid läbipääsu konstaablid ühest otsast ning Forrest teisest. Lible pööras ümber, tõmbas vöölt rapiiri ja tõttas võlurile appi.
Nähes et tal ei õnnestu kuue küljes takjana rippuvat maagi maha raputada tõmbas jälitaja põuest lühikese mõõga ja proovis oma vastast sellega torgata, mispeale too kiljatas ja proovis eemale hüpata. Paraku komistas ta risu otsa ja maandus käpakile maha.
Roomates pageda üritava võluri õnneks tabas mõõgameest kõigepealt üks nool, siis teine ja lõpuks ka kohale jõudnud konstaabli hoop. Ründaja pillas relva peost, astus sammu ja kukkus siis Manfredi kõrvale elutult maha.
Kõikide üllatuseks eraldus äkitselt ta kehast helendav kogu kes ennast püsti ajas, ringi vaatas, astus paar kiiremat sammu ja siis haihtus.
“Neetud!” vandus kohale jõudnud Lible ja hakkas palavikuliselt oma taskutes tuhnima.
Mõne hetke pärast jõudis kohale kogu heitluse aja mõõgaga vehkides ja röökides lähemalt tormanud Forrest: “Neetud, vanadage väljenduse pärast!”. “Neetud!” täiendas varasemaid seisukohti katuselt alla hüpanud Porru.
“#&%¤!” lisas katuselt Matt.
Lõpuks leidis Lible selle mida ta oli otsinud. “Jooda see talle jalamaid sisse,” ütles ta Forrestile väikese pudeli ulatades. “Ma seon ta niikaua kinni.” Lible kahmas ühe kasutult seisva konstaabli vöölt köiejupi ja hakkas selle otsa sõlme tegema.
“Kas see on normaalne,” küsis Forrest äkitselt, osutades oma patsiendile. Tolle suust hakkas tõusma rohekat suitsu ning nägu hakkas sulama. Mõne hetke pärast oli poolest peast järele jäänud ebamäärase pruuni lehkava vedeliku loik.
“Ei!” arvas Porru ja astus sammukese eemale.
“Mis toimub?” päris paanikas Forrest.
“See oli tavaline raviampull,” seletas Lible murelikult ning lõpetas köiega toimetamise. Paistis, et enam polnud vaja kedagi kinni siduda. “Mul on neid terve hulk. Ilmselt sul ka,” lisas ta. “See oleks pidanud sootuks teistmoodi mõjuma.”
“Kas te viirastust nägite?” päris ennast jalule ajav Manfred. “Seda kes minema jooksis?”
“Jah!” vastas Porru. Forrest, Lible ja lõpuks katuselt alla jõudnud Matt nõustusid. Vahimehed ei öelnud midagi, kuid nende kaamed näod olid väärt rohkem kui tuhat sõna.
“Kui ta püsti tõusis, siis mul oli tunne nagu keegi oleks lausunud siinsama mõne loitsu,” seletas võlur. “See peab kuidagi maagiaga seotud olema. Äkki on keegi sõnanud selle tegelase siin nõnda ära, et kui ta elusalt vangi langeb siis, ma ei tea, heidab ta hinge? Või midagi?”
“Äkki tõesti.” jäi Matt nõusse. “Kas sa midagi veel märkasid?”
“Ausalt öeldes mitte,” vastas maag teeseldus hooletusega põlvedel tolmu kloppides. “Vahest sa hoopis ise märkasid midagi, näiteks kasvõi seda, et ma olin pisut hõivatud.”
“Oled sa kindel, et te kõik nägite sama asja?” päris maagide gildi vahetuse vanem. “Et see ei olnud valguse või varjude mäng, eriskummalise kujuga tolmupilv, mingi hallutsinatsioon või midagi muud taolist?”
Kõik kohalolijad kinnitasid seda ning Manfred lisas: “Lisaks tundsin ma justkui keegi oleks keegi mingi loitsu lausunud.”
Nad olid õnnetult hukka saanud nuhi maagide peakorterisse vedanud, lootes sealt mingit teavet saada. Maagide gildil oli tavaks pidada peahoones ööpäevaringset valvemeeskonda, millest kõik maagid pidid aeg-ajalt osa võtma. Selle eesmärk oli tagada, et mitte midagi maagilist ei tabaks linna ootamatult, hallata portaale ja kõnetorusi ning korraldada muid asjatoimetusi. See majanduslikult üsna tasub ning oli pärast maagiliste kaupadega äritsemist ning asjadele maagiliste loitsude peale lausumist organisatsioonile tähtsuselt kolmas sissetulekuallias.
Vanem kehitas õlgu ja lausus: “Sellisel juhul pakun ma, et tegu oli mingi illusiooniga. Tavaliselt kasutatakse illusioone selleks, et tähelepanu milleltki muult minema juhtida. Näiteks sellelt seal.” Maag osutas piibuga laual lebavale surnukehale.
“Ehk oskate öelda midagi selle kohta mis tema näoga juhtus?” Proovis Matt veel viimast korda, kuid palju kasu sellest polnud.
“Ma pakun, et see on lihtsalt mingi needus.” poetas ta. “Kahjuks pole peast suurt midagi järgi, seega pole midagi eriti uurida ka.”
Oli näha, et ta hakkas kärsituks muutuma. Enne kui ta jõudis midagi veel öelda läks toa tagaseinas olev uks irvakile ja pistis pea sisse üks habemik pea: “Boss, kas sul läheb veel kaua aega? Poisid ootavad …”
“Ma kohe lõpetangi,” kohmas too talle vastuseks. “Seega kui teil midagi rohkemat pole, siis mul on natuke kiirevõitu …” ta jätti küsimuse õhku andes samas mõista, et audients on läbi.
“Suur tänu!” vastas Forrest viisakalt ja heitsis nüüd juba hoolikalt linasse mähitud surnukeha üle õla. “Mul on üks mõte. Kõik minu järel!”
Nad marssisid uksest üksteise järel välja. Maag sulges nende järel välisukse, ning pani selle lukku, kontrollis kas see on ikka korralikult kinni ning suundus teise tuppa. Kui uks korraks avanes oli sealt näha lauda mille taga ootas teda kolm teist võlurit. Laual oli kaardid ja veinipeekrit.
“Sinu kord! Me juba arvasime, et sa jäädki nende tohmanitega seal jutustama.” kommenteeris üks laua taga olijatest.
“Nalja teete või?” päris koroner laibalt pilku tõstes.
“Ei,” vastas Lible puhtsüdamlikult ning Forrest noogutas ta sõnadele hoogsalt kinnituseks kaasa. Nad olid kahekesi läinud Vahitorni maad kuulama. Manfredil oli asja oma laborisse ning Porru ja Matt leidsid mingi muu ettekäände, et nendega mitte ühineda.
“Sellisel juhul olete ikka ühed parajad pohlatohlakat,” hakkas nende vestluskaaslane itsitama. “Ausalt öeldes oli see juba lõhnast tunda.”
“Mis asi?” ei saanud Forrest aru.
“Keegi on sellele vaesele patusele pudelitäie kanget hapet näkku kallanud.” seletas surnukuuri pealik piinatud häälel mis andis mõista, et seda oleks pidanud küll igaüks märkama.
“Mis mõttes?” päris Forrest.
Lible oli näost kaameks läinud. “See pudel pudel mille sa talle sisse jootsid.” Lible osutas surnukuuri lahkamislaual vedelevale laibale. “Selles pudelis ei olnud mitte ravim vaid hape.”
“Kas see tähendab, et ma tapsin maas abilt lebava mehe. Selle kes oleks saanud meile infot anda?” päris Forrest järjest õnnetumaks muutudes.
“Ütleme nii, et sinu käed kallasid küll selle pudeli talle suhu, kuid keegi teine oli mulle sokutanud tervisevee asemele pudeli kange happega.” Forrestile õlale patsutades lisa ta: “Võta asja parem teistpidi — kui sa poleks seda teinud, oleks ma selle ilmselt lahingus ära rüübanud ja arvestades kuidas see mõjust, päästsid sa siis oma kaaslase elu. Tõsi, selle kurjategija elu hinnaga, aga ta oli ilmselt selle ära teeninud.”
“Nojah, aga …”, alustas Forrest traditsioonilise vaidlusega.
“… kes oleks peaaegu Manfredi mõõgaga pooleks raiunud ja kes ilmselt kurjade kavatsustega Liblel sabas jõlkus. Võimalik, et ta ise või mõni tema kambajõmmidest sokutas selle pudeli meie sõbrale.”
“Ahjaa, seega ta oli selle ära teeninud?”
“Justnimelt.”
“Vabandage mind!” köhatas koroner laiba juurest ning Lible ja vahimees pöördusid korraga tema poole. Ta oli surnukeha käe üles teinud ja inspekteeris midagi selle kaenla alt.
“Mis?” päris mõlemad korraga.
“Vaadake siia,” osutas surnukuuri pealik näpuga näidates.
“Hmm, paistab nagu Z täht,” märkis Lible. “Z nagu Zhentarim?” Ta vaatas küsivalt koroneri poole.
“Või N nagu Nhentarim.” proovis Forrest samuti kasulik olla.
“Võimalik, aga ma soovitaks sellel teemal Bossiga rääkida.”
Lible tahtis midagi öelda, kuid Forrest jõudis tast ette: “Minu järel, Vanema jutule!”
“Ma loodan, et see informatsioon jääb meie vahele, eks ole?” päris Vahitorni Vanem Forrestile ja Liblele kordamööda otsa vaadates.
“Absoluutselt,” nõustus Lible. “Vannun, et vaikime nagu haud.”
Forrest noogutas hoogsalt pead ja kiitis takka: “Ma ka vannun, et Lible vaikib nagu haud.”
“Olgu. Lugu on selline, et Ragusa ei ole sugugi nii vaikne kant kui inimestele tundub ja kuigi tegemist ei ole väga suure linnaga, on see siiski piisavalt oluline punkt kaardil. Sestap on Zhentarim siin tõepoolest kanda kinnitada püüdnud.” Ta kummardus ettepool ja tõmbas laua alumise sahtli lahti ning õngitses sealt välja kolm pisikest savitopkat ja pudeli õunabrändit.
Olles kõik kolm topsi täis kallanud tõmbas ta ühe enda nina alla ja pakkus kahte oma kaaslastele. Lible võtis enda oma rõõmuga vastu, kuid Forrest raputas pead.
“Tööaeg,” seletas ta. “Määrustik ei luba.”
Vanem tahtis midagi selle peale kosta, kuid Lible pani kiirel kolmandale topsile käpa peale.
“Mina pole vahimees, mulle Määrustik ei kehti,” seletas ta.
Vanem jätkas: “Me oleme neid tabanud päris mitu, vahepeal lausa paar tükki kuus. Enamasti tänu erinevate seaduskuulekate gildide ja seltside abile. Kuna nad midagi otseselt kurja pole teinud, oleme sunnitud nad lahti laskma. Nende türmi loopimine oleks linnale liiga kallis, võllapuu (mis oleks neile paras paik) seevastu liiga riskantne, kuna see oleks otsene väljakutse veritasule. Sestap oleme nad märgistanud ja linnas minema kihutanud.”
Ta tõstis topsi huultele, kuid jäi siis mõttesse.
“Ma tean, et Valitsejate Liidul on Zhentarimiga vana kana katkuda.” jätkas ta siis. “Ning ega teisedki gildid neist väga vaimustatud pole. Zentharimid on nagu monoteistid; kui sa mõne ateisti võlla tõmbad, siis pole jumalatel selle vastu midagi. Kui sa aga monoteisti rippuma paned, siis tuleb sul vähemalt ühe jumalaga pahandusi.”
“Ehk siis zhentarimid on nagu monoteistid. Iga kord kui nad kusagile on suutnud sillapea luua on nad muud gildid ja liidud varem või hiljem välja söönud. Ja kui sa nende vastu otseselt sõdima hakkad, siis avastad ennast mõnest kõrvalisest tänavast vedelemas seljas nuga,” pealik võttis paljutähendusliku lonksu brändit, “või kaks.”
“Nõus!” noogutas Lible. “Aga kas meil on kusagil ülevaade tabatud agentidest?”
“Oojaa, meie paberimajandusel pole linnas võrdset.” noogutas võõrustaja rahulolevalt. “Tahate, ma organiseerin teile ligipääsu meie arhiivi?”
“Igatahes,” nõustus Lible entusiastlikult.
“Õnneks oli tal kaks teist tätoveeringut veel,” seletas Lible ülejäänud seltskonnale. Porru ja Matt olid juba enne Forresti ja Lible saabumist endale õlletoobrid lasknud ette tõsta ning võlur tuhnis nagu tavaliselt oma märkmetes.
“Nende järgi sain ma teada kes ta on. Ta oli tõepoolest zhentarim.” Lible oli seda öeldes näpu üles tõstnud.
“Või vähemalt oli ta seda viimane kord kui ta linnas oli.” venitas Matt laisalt.
“Seda küll.” nõustus Lible. “Me oleme siin igasuguseid imeasju näinud. Deemonitega semmivaid preestreid, kahe peaga kitsi ja muud taolist. Veel eelmine kuu oleks ma pakkunud, et kord zhentarim, alati zhentarim, aga see helendav kogu …” Ta toetas käed lauale. “Ma vaatasin oma pudelid üle.” vahetas ta järsku teemat.
“Ja?” päris Porru uudishimulikult.
“See pudel mille ma Forrestile andsin oli üks nendest mille ma olin soetanud just sama päeva hommikul. Õigupoolest olin ma ostnud päris mitu pudelit, aga see anti mulle kauba peale. Öeldi, et ma olevat hea klient ja see on maja poolt.” Ta poetas tühja pudeli lauale. “Ma käisin enne koos Forrestiga seal kõrvaltänaval ära ja otsisin selle üles. Tõepoolest on juba lõhnast tunda millega tegu.”
Manfred, kes oli oma paberitega ühele poole saanud kahmas pudeli ja nuusutas. “Võeh!”
“Justnimelt!” nõustus Lible. “Olgu jumalad tänatud, et ma seda omale rindu ei tõmmanud.”
“Sa ostsid neid ju mitu tükki. Mis muudest sai?” hakkas Matt pisitasa elavnema. Ta rüüpas oma kannust viimase sõõmu, uuris seda vastu valgust ja pidi kahjutundega nentima, et kesvamärjuke oli selleks korraks otsa saanud.
“Ma muide lasin nad maagide gildis ära testida.” vastas Lible. “Nendega on kõik korras.”
“Kas sa seal poes käisid?”
“Aega polnud.”
“Aga lähme siis kohe.” pakkus seenemeister.
“Jah, lähme.” nõustus Porru, tõmbas oma õllepõhja ühe sõõmuga tilgatumaks ja müksas siis Forrestit. “Sinu järel, loomulikult.”
Naabrinaine vaatas ettevaatlikult ringi ja sosistas tükk aega Mattile kõrva, mille peale viimane prouale midagi talle pihku poetaks.
“See naabrite käest pärimine oli päris hea mõte sul.” kommenteeris ta teiste juurde naastes. “See läks maksma küll paar hõbemünti, kuid asi paistab olevat selge. See äri siin,” ta osutas nende eest kõrguvale hoonele, “kuulus ühele illegaalsele gnoomile. Te teate küll, et kui sa pole inimene siis oled sa Ragusas kohe mustas nimekirjas. Aga ometigi on linnas endiselt ka muid. Enamus neist on muidugi Areenil, kus nad elu ja surma peale heitlevad. Aga on ka muid. Enamasti peidavad nad ennast kusagil ning ajavad mingit pimedat äri. Nagu meie sõber siin.”
“Aga see tegelane kelle käest ma selle ostsin oli ilma igasuguse kahtluseta inimene.” vaidles Lible vastu.
“Seda küll,” jätkas Matt. “Väidetavalt oli gnoom paari päeva eest kuhugile kadunud. Kuna punasulgesi pole vahepeal näha olnud, arvas see daam seal, et ju tal endal sai riskimisest villand ja tegi minekut. Aga! Viimased paar päeva on siin tõepoolest üks mees askeldanud.”
“Tead, meil ei ole mõtet siin pikemalt passida. See lurjus püüdis mind maha tappa ja mulle ei meeldi teps mitte kui mind maha püütakse tappa.” kuulutas äkki verejanuliseks muutunud Lible. “Lähme sisse ja räägime temaga törtsu töömehejuttu.” Ta toetas käe rapiirile.
“Minugi pärast,” nõustus Porru. “Forrest, lähme me vaatama, et keegi tagaukse kaudu ei põgeneks. Ülejäänud …” ta noogutas lõuaga välisukse poole, “… astugu lahkelt sisse paraaduksest.”
Nad olid tagaukse juures vaid paar minutit valvanud, kui uks nagisema hakkas ja kostis justkui tõmbaks riivi eest. Forrest toetas tõmbas mõõga ning Porru vinnastas vibu.
Uks vajus vaikselt lahti ning Matt pistis seal pea välja.
“Vau!” teatas ta Porru poole vaadates. “Ole selle asjandusega ettevaatlik. Tulge sisse, plats on puhas. Oleme hiljaks jäänud.”
Tuba oli tõepoolest tühi mis tühi. Riiulid, kapid, panipaigad — kõik paistis olevat kiiruga kotti pistetud. Pärast suuremast tuustimist leidsid nagu kogu maja peale kokku vaid mõned silma alt minema veerenud pudelid ja ühe kirjakese, mille endine omanik oli tulekoldest mööda visanud.
Kiri oli järgnev: “Täna või mitte kunagi!”
“No selge,” teatas Matt ja tõmbas välisukse lahti.
“Mis on selge?” ei saanud Forrestu aru.
“Paistab, et täna on juba läbi saanud ning ainuke asi mis meile on jäänud on mitte kunagi,” kostis väljast vastus.
One Comment