pronto.ee

Tegemist on meie rollimängugrupi selle hooaja esimese mänguga.

3. Kythorn, aasta 1490

Kõik lood algavad kuskilt ning see lugu pole selle poolest erandlik. Nii nagu seegi, et igal lool on tavaliselt vähemalt üks keskne tegelane. Saage tuttavaks: Forrest.

Tänagi hommikul saabus Forrest nagu ikka sekundi pealt õigel ajal, kontrollis kas Suure Võluriga on kõik korras (“Jah, tainapea!”) ning ega ta midagi ei vaja (“Jäta mind juba rahule, sa igavene %¤&/#!”). Pärast seda läks ta tagasi oma kohale ooteruumis, poetas mõõga vihmavajuhoidjasse (olles ise täiest veendunud, et tegemist mõõgahoidjaga), istus selle kõrval asuvale pingile ja jäi ootama.

Meie peategelase roll oli selle loo alguses väga lihtne: keegi oli mõne kuu eest saatnud Suurele Võlurile kirja “Ana rahha, mudu nodime su surnukx!” See ei paistnud küll väga tõsine ähvardus olevat, kuid neid ikka aeg ajalt tuli ja maag otsustas, et parem karta kui kahetseda. Pealegi, mis seal ikka vahet kus vahimees vahib, teeb ta seda vahitornis või võlurmehe ooteruumis. Sestap istus Forrest, kellest oli Vahitornis kõigil enam-vähem lõplikult kõrini oma mõõgahoidja kõrval ja piidles kahtlustavalt sisenejaid ja väljujaid.

Keegi ei tundunud olevat ohtlik, kellelgi polnud silmaga nähtavaid tapariistu ühes. Alguses oli Forrest nõudnud, et iga siseneja taskud pahupidi keeraks kuid see hakkas lõpuks kõikidele hullupööra närvidele käima, eriti linnaisadele, kellel oli erinevatel (enamasti kõrvaliste isikute kõrvade jaoks mitte mõeldud) põhjustel aeg-ajalt võlurmehe juurde asja ning sestap oli see tal kõvasti ära keelatud. Nõnda siis ta istus seal ja püüdis silmaga aimata kelle südametunnistus pole puhas ehk kelle põues mõni hirmus mõrvavahend ennast peidab.

Nõnda möödusid tunnid kuniks toimus midagi tavatut: välisuks lendas ristseliti lahti ja sisse tormas hingeldav Vahitorni vanema tentsik. Forrest oli teda varem näinud, kui ei suutnud ta nime kuidagi meenutada.

“Kuule, Vana nõudis, et sa jalamaid tema töötuppa ilmuks,” hingeldas tulija. Väite peale, et tema eemaloleku ajal võib Suur Võlur surmasuhu sattud rehmas ta käega ja lubas ise niikaua Forresti asemel asjadel silma peal hoida.

* * *

Vahepeal oli linnas toime pandud kohutav roim. Keegi õnnetu oli otse Areeni kõrval kellegi kurja käe läbi haledalt hukka saanud, kuid enne seda oli ta jõudnud verisena rahvarohkemale tänavale roomata ja kui vahimehed teda vaatama kutsuti hullumeelselt silmi pööritada, verist vahtu välja ajada ning enne otsade lõpliku andmist lähima patrulliliikme pihku salapärase sõnumi poetada. Nüüd oli see kiri Vahitorni vanema laual ja ta juurdles kellele see asi asi uurida anda.

See oli problemaatiline eelkõige selle tõttu, et vaese hullumeelse surm ei tundunud olevat tavaline tapatöö ning paber millele sõnumid olid kantud oli selgelt võlurite gildi päritolu. Mitte ükski vahimees ei olnud piisavalt loll, et võlurite gildiga ükskõik mis põhjusel tegemist teha välja arvatud ehk …

Nõnda oli Vanem tentsiku enda juurde kamandanud ja käskinud Forrest võlur Manfredi ooteruumist jalamaid peakorterisse kutsuda.

* * *

“… ja nõnda ma otsustasingi, et kuna su märkimisväärne läbinägelikus ja ülim leidlikus pole seniajani piisavalt rakendust leidnud, määran sind seda juhtumit uurima.” Vuristas Vanem kiirelt ette varem päheõpitud teksti, püüdes kõigest väest itsitust alla suruda.

“Aga nüüd vabanda mind hetkeks”. Ta tormas oma eraruumi uksest tagatuppa, kust mõne hetke hetke pärast hakkasid kostma veidrad hääled, mida Forrest (kui ta oleks kuulanud) oleks pidanud täielikult läbi kukkunud katseks naeru alla suruda. Aga ta ei kuulanud, vaid seisis naelutatult ülemuse laua ees õnnis naeratus näol. Lõpuks ometi oli tema andeid märgatud. Lõpuks ometi anti talle võimalus ennast tõestada.

Mõne minuti pärast väljus Vanem oma kambrist. Tema silmanurkades oli pisarad. “Vabanda mind,” kõõksus ta, “Mul on täna midagi tervisega valesti.” Ta ulatas leitud kirja oma alluvale ning soovitas alustada Võlurite gildist. Sest oli ikkagi nende paber ja äkki nad teavad midagi selle kohta.

Niipea kui uks Forresti selja tagant sulgus, pahvatas ta uuesti naerma.

* * *

Võluri ooteruumis ootas audientsi kaks tegelast, kes siin alailma jõlkusid. Kuigi nende nimed ei karanud (nagu paljud muud asjad) Forrestile kohe pähe, oli ta juba jõudnud nimetada nad nende ametite järgi Söögimeheks ja Seenemeheks. Tentsikut polnud kusagil!

See ehmatas meie vahimeest hirmsal kombel, sest kuigi ta oli vaid pool tundi ära olnud oli see enam kui piisav aeg selleks, et õige mitu võlurit teise ilma saata. Sestap tormas ta Võlurmehe kabineti poole, põrgates selle uksel kokku selle omanikuga. “Olgu jumalad tänatud,” pahvatas Forrest kergendunult ning enne kui maag mida kosta suutis pistis talle kirja pihku: “Hirmus mõrv on toimunud ja täiesti tundmatu koolnu juurest leiti see kiri ja vanem arvas, et äkki sellesama kirjaga notitigi ta maha. Täitsa surnuks kohe! Ja, et kuna tegemist on võlupaberiga, siis võib see täiesti vabalt nii olla.”

Forrest vatras veel mõnda aega edasi kuniks tal õhk otsa sai, aga enne kui ta uuesti alustada jõudis tõstis võlur käe ja lükas ta suu klõpsuga kinni. “Ole. Palun. Vait.”

Ta oli ilmselgelt plaaninud kirja Forrestile tagasi anda ja olekski seda teinud kuid midagi köitis ta pilku. Ta luges kirja läbi, luges teist ja kolmandatki korda. Vahepeal olid nii Söögimees kui Seenemees märkamatult lähemale nihkunud, et salapärasele kirjale pilk peale visata. Tavaolukorras oleks Forrest ilmselt märganud, et nii märkamatus kui nihkumine tulid mõlemal mehel kuidagi eriti ladusalt välja. Aga hetkel ei olnud tegemist tavaolukorraga.

“Ma tean kus see farm on,” poetas äkitselt Seenemees. Nii Forrest kui võlur võpatasid, sest mõlemad olid kaks ülejäänud toasolijat täielikult unustanud. Forresti nägu läks särama.

“Suurepärane! Suurepärane!” plaksutas ta vaimustunudlt käsi. “Lisaks äkki saate mind aidata nende peetidega, eriti sina!” Ta osutas näpuga Söögimehe poole. “Mis te arvate, kas te saate mind selle tähtsa ja linna julgeoleku seisukohalt hädavajaliku juurdluse juures aidata?”

“Tead, ma peaks su nagu tavaliselt saatama sind sinna kuhu päike ei paista, kuid selles kirjas on midagi mida ma ei saa sinnapaika jätta. Enamgi veel veel, see on väga väga intrigeeriv.”

“Jajah, väga VÄGA intrigeeriv,” kiitis Seenemees takka ja enne kui Võlurmees jõudis vastu vaielda lisas juurde, “Ma saan aidata nende kohtade leidmisega ja pealegi …”. Ta laiutas käsi, “… ei saa ma seda enam sinnapaika jätta. Sest see on väga väga intrigeeriv. On ju?” Viimane küsimus oli suunatud Söögimehele, kes selle peale hoogsalt noogutas.

“Ega vaese kadunuke juurest midagi muud ei leitud,” küsis viimane, kuna kõigil pilgud olid juba niikuinii tema poole suunatud. “Mingeid muid pabereid, näiteks visiitkaarte või tunnuskirju? Kuhu ta üldse pandi?”

Forrest kulm läks korra kipra ning ta mõtles selle peale.

“Morgi või midagi,” pakkus Seenemees, “Surnukuuri?”

Forresti nägu lõi taaskord särama ja ta tõstis hooga näpu tähendusrikkalt õhku, “Täpselt minu mõtte, kõik minu järel sinna morki!”

Seikluse teise osa leiab siit.