Mäletate sellist nalja?:
K: Miks Šveits on neutraalne riik?
V: Kuna nad nad ei tea kelle poolt on Chuck Norris.
Väga sarnane olukord on praegult Savisaarega.
Ma pidevalt kuulen vestlusi teemal “Savisaare fenomen” ja kui kurikaval ta on ja kuidas ta kõikidel osavalt vaatamata vastuseisule alukad kannikate vahele tõmbab. Ning seda kõike võõraste kätega, ise lillegi liigutamata.
See viimane lause võtabki tegelikult kokku “Savisaare fenomeni”. Savisaar ise pole selle “fenomeni” tekkega kuidagi seotud, kuigi ta võimaluse korral seda aktiivselt ära kasutab. Selle on talle hõbekandikul kätte toonud just tema vastalised. Ükskõik mille poolt Savisaar on, on paha ja tuleb hävitada. Ükskõik mille vastu see on, on hea ja seda tuleb toetada. Selline automaatne vastandumine paistab tänapäeval moes olevat, näiteks tsiteerides ühte teist mühkamit ühes teises riigis: “Kõik, kes pole meie poolt on meie vastu”. Tihtipeale tuuakse seda teed minnes oma isiklikud seisukohad ja arvamused ohvrid ning tehakse vastuolulisi avaldusi. Pole siis ime, et Savisaarel nii palju toetajaid on kui ta paistab üks väheseid mehi olevat kellel mingisugunegi maailmavaade paistab olevat.
Hea näide siinkohas on Sakala keskus. Mitte kellelgi polnud selle maja vastu erilist huvi, pigem pooldasid inimesed sellest tondilossist vabanemist. Kui see monstrum, mis kõige rohkem meenutab Tartu uut kaubamaja kaheksakümnendatel püsti lükati ei suutnud inimesed sellest kommunistide kantsist sülitamata mööda minna. Isegi selle maja loonud arhitekt oli imestunud, et seda oma aja tellimustööd uue korra saabudes kiirkorras maha ei tõmmatud. Eks talgi oli piinlik. Aga niipea kui Edgar asja lammutamisele oma käe alla pani ärkasid kohemaid “valged jõud”. Kalev Rebane, kes enne usinasti Pronkssõduri ja muude okupatsioonisümbolite vastu oma ristisõda oli pidanud rebis särgi lõhki ja asus oma endiste vihavaenlaste peakorterit rinnaga kaitsma. Sest kõik mida Edgar teeb on paha ja seda tuleb maha teha. Väga tõenäoline, et Rebane oleks sama aktiivselt maja lõhkumist toetama asunud, et Savisaar oleks selle kaitseks välja astunud.
Savisaar on seda vastalisust pidevalt enda kasuks ära pruukinud. Tavaliselt kui on vaja inimesi ohtliku teema juurest minema juhtida tuleb neile mõni teine kont puremiseks hambusse visata. Üks nendest kontidest oli näiteks Aegna muutmine kasiinosaareks. Või kesklinna sissesõidumaksu kehtestamine. Nende teemade absurdsusest sai aru igaüks ja kuna Savisaar on teatavasti ju paha (ning teema lihtne), siis asuti seda usinasti materdama, jättes tegelikud, kuid palju keerukamad probleemid täiesti ilma igasuguse tähelepanuta.
Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Hetkel enda arust igati ontlikud inimesed vaatavad igaks juhuks enne millega savisaarlased tegelevad. Et arvamus kogemata ei ühilduks. Minu arust ei tohiks Savisaar otsuste tegemisel olla mingi kriteerium. Keda see huvitab, mida mingi töll kuskil oma kontoris asjast arvab? Ja ei tohi nii olla, et kui juhtumisi sinu seisukoht ühildub Savisaare omaga ja kuidagi seda maha vaikida ei saa, siis alustad oma juttu sõnadega “pole küll mingi Savisaare toetaja aga …”. Ise nõnda oletemegi me selle suure juhi ja õpetaja aura tema ümber loonud ning tema seisukohta iga ettvõtmisega sidudes temast arvamusliidri teinud. Kui sul midagi öelda on siis ütle seda ise, enda sõnadega ja enda prisma läbi. Ära võrdle seda kellegi teisega, ära poe kellegi teise varju. Ole ise mees. Ja ära vabanda kui sa pole midagi valesti teinud.
pakuks, et Sakala puhul (vähemalt minul) on asi selles, KUIDAS asju aetakse: astud õigesse parteisse -> tee, mis tahad (vt. ka Oper, Kangro jt.)
Asjalik arutelu, pihta.
Kas see tähendab seda, et kui ta oleks astunud “valesse” parteisse, näiteks reformi, siis oleks kõik timm ja košer olnud? Kogu see projekt millest siin räägitakse oli käimas ammu-ammu enne parteidesse astumist ja mitte ühs piuksu ei kusagilt. Niipea kui aga astuti Savisaare parteisse läks kisa lahti. Minu meelest see konkreetne samm joonibki alla Savisaare tugeva külje — inimesed, kes oma peaga ei mõtle seostavad teda automaatselt sõnadega “õige” ja “vale”. Õigupoolest keda see kotib mida majandusminister mingi suvalise Tallinna maja kohta arvab ja kuhu parteisse selle maja omanik kuulub? Kui seda arvamust oleks avaldanud ükskõik milline muu minister või oleks Rebane ükskõik millisesse muusse parteisse astunud oleks asi ilmselt sinnapaika jäänudki, kuid niipea kui seda tegi Savisaar oli kohe kisa lahti. Savisaar oli igal juhul jälle avalikkuse ees kui kõva tegija.
Kogu see projekt tegelikult oma olemuses kandis tegelikkuses ka teist eesmärki. Esiteks viis see tule pronksmehe pealt ära ohutumale pinnasele, teiseks lõhestas see oluliselt pronksmehe vastu võitlejaid, sest enamuste inimeste käsi ei tõuse seda Sakala kommunismitonti kaitsma. Minu põlvkond ja minust vanemad mäletavad veel liiga hästi mida sellest majast ehitamise ajal arvati ja kuidas selle õhkulaskmist oodati.
projekt käis ammu, ent mull on jäänud mulje, et a) projekti algideest ei ole palju järgi (konkursi oleks võinud tühistada) b) LAMMUTUSluba tuli hiljem, “õigete” meestega sebimise eest
vot selline MULJE on jäänud. sellest majast pole mul sooja ega külma
Iga Savika seisukoha peale, isegi kui see osutub lõppeks mõistlikuks, kummitab kuklas mõte, et kui see on Savikale kasulik, siis on see ka tibladele kasulik. Mis aga on tibladele kasulik, on Eestile kahjulik. Seepärast asetab enamik inimesi ennast automaatselt Savipätsi vastaliseks, ükskõik mis kulda ta suust välja ei ajaks (mida ta aga ei tee; tema suust tuleb harukordse järjekindlusega tavalist tiblameelset propagandat, pealegi oskab ta kõige tavalisema asja Eesti-Vene suhete peale keerata).
Nii et kui homme Savikas teatab, et võtame sita maha, siis lähed sina sinna pronksmeest kaitsma? Sest äkki on talle see kasulik?
Isegi mitte relva ähvardusel. Savikas muidugi enne sooritab enesetapu, kui asub pronkspede maha võtma.
Ei pruugi .. ta võib täiesti selgelt astuda selle mahavõtmise pooldajate kilda, serveerides seda kui läbimurret vene-eesti suhetes. Eksisteerib isegi päris suur võimalus, et ta teebki seda.
Savisaarel on üks fenomen veel. Nimelt ühtki teist erakonda ei sõimata ajakirjanduses nii palju kui teda, aga sellest hoolimata see valimistulemustes ei kajastu.
Savisaar on lahendanud asja väga elegantselt, nimelt ajakirjanduse omapoolse sõimamise ja kohtussekaebamisega. Ta on palju rääkinud, et ajakirjandus on tema vastu meelestatud (mis on suures osas õige) ning seetõttu ebaobjektiivne ja valelik. Sellega on ta tekitanud oma valijaskonnas tunde, et ajakirjanduses ilmuv Keskerakonna pihta suunatud kriitika on vale ja väljanmõeldis ning et ajakirjandus ei ole üldse objektiivne poliitikas sõna võtma, sest on kinni makstud vms.
Vastukaaluks on ta asutanud omaenda ajakirjanduse, mida ta nimetab tõeliselt vabaks ja sõltumatuks. Lõpuks usubki Savisaare valijaskond, et õige ja vaba ajakirjandus on “Kesknädal” ja “7 päeva”, kõik muu on vaenulik propaganda ja seda ei tule uskuda.
Ma ei uskunud, et tänapäeval võiks midagi niisugust läbi minna, aga Savisaar on seda suutnud.
Muidugi saab sedamoodi lollitada ainult lollpäid. Mulle sai juba 1990-ndate keskel selgeks, et Keskerakond on lollide magnet. Kui mõni avaliku elu tegelane on silmnähtavalt loll, siis on oodata varem või hiljem teadet tema liitumisest Keskerakonnaga.
Lõppu veel — ma ei teagi, kas anekdoot või tõestisündinud lugu, aga Adlai Stevenson kandideeris 1950-ndatel USA presidendiks ja mingil valimiskoosolekul ütles üks daam talle, et kõik mõtlevad inimesed hääletavad kindlasti Stevensoni poolt. Stevenson vastas: «Mulle on sellest vähe. Ma vajan enamust.»
Stevenson kandideeris USA presidendiks 2 korda ega saanudki.