pronto.ee

Ma olen oma arvamusega küll natuke hilja peale jäänud, aga paraku on hetkel sellised ajad, kus toimetamist on rohkem kui ohtralt ning arvamuste avaldamine ei ole tihtipeale just prioriteet number üks. Aga aeg-ajalt tuleb siiski teha erandeid.

Minu mäletamist mööda on praegune plaan sammas püsti tõugata arvuliselt juba seitsmes: esimesed on põrkunud selle taha, et pole kokkuleppele jõutud, kuna kas siis prooviti projekti “omadele poistele” tõugata või jäi asi lihtsalt otsustusvõimetuse taha. Meie kunstiklikk koosneb paljuski erinevatest üksteisega sõjajalal olevatest tsunftidest, kes on nõus pigem kõik hävitama, kui laskma “saagil” langeda konkreeriva grupi küünte vahele. Seda, et kõik oleks rahul on tänapäeval palju tahta ning pahatihti pole otsustajatel piisavalt julgust, et riigi ja linna jaoks nõnda suure tähtsusega otsust vastu võtta. Ning oluline see otsus on, sest tegemist on pealinna peaväljaku kujundamisega selliseks nagu ta jääb, võimalik, et aastasadadeks. Võib olla, et kardeti ka Vene karu tagasitulekut, mis oleks otsustajate jaoks tähendanud palju pahandust. Nüüd, kus osadel inimestel on reaalne tahe ja julgus võtta endale vastutus, et asjad meie riigis ikkagi liiguksid, on see tekitanud nende jaoks kes ise üritavad püünele pürgida palju ärevust ning meelehärmi.

Ma vaatasin praeguseid ja eelnevaid töid ning pean tunnistama, et võta või jäta: praegune töö on kindlasti seniajani laekunud töödest üks sobivamaid: piisavalt moderne (klaas), piisavalt rahvuslik (rõngasrist), piisavalt julge (nii mõnigi riik ei julgeks taolist sümbolit püstitada) ja piisavalt monumentaalne. Mõnes mõttes näitab sammas kuivõrd palju rahvas oma vabadust hindab ja selle koha pealt lähtuvalt ütleks mina, et 100 miljonit on vähe! Rahvas mis nõnda kaua orjapõlves on elanud ei peaks oma lastelastele selle mälestuseks sümboleid luues kopikat veeretama. On asju, mida ükski rahvas ei tohiks unustada ja võtta iseeneseslikuna. Ei eile, täna, ega homme.

Sotside kampaania, mille alatooniks on sümboli võrdlemine hitlerliku Saksamaa raudristiga ja sellest tingitud potentsiaalne pahameel mõningaste välisriikide poolt, on pigem samba konteptsiooni toetav kui selle vastu olev. Sammas sümboliseerib eelkõige ikkagi meie higi ja verega kätte võidetud vabadust ning kui me peame hakkama oma sümboleid luues vaatama, mida onud teisel pool piiri arvavad, siis mis vabadus see selline on? Vabadus ei tähenda lihtsalt hulka mõnusaid privileege, vaid ka julgust ja vastutust. Muu hulgas ka julgust otsustada ise.

Võib-olla kõige küünilisem avaldus, mida ma seniajani olen kuulnud tuleb ometigi üsna väärika tegelase sulest, kelleks on Mart Kalm, Eesti kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna dekaan:

Auvõlga ei saa kustutada lepalehtedega. Jõmlust väljendav deklaratiivne megalomaania diskrediteerib eestlust. Üht osa rahvuslikust eliidist, kunstiintelligentsi, on solvanud valitsuse küüniline teerullipoliitika, mis alavääristab Vabadussõja mälestust ja häbistab Eesti riiki diletantliku monumendiga. Pronkssõduri äraviimist ei saa kompenseerida kõrvalkünkale võrreldamatult nõrgema monumendi püstitamisega. Nii teha ei ole lihtsalt väärikas.

Tõstes ennast kõrgemale teistest inimestest, nimetades neid sisuliselt harimata matsideks kellel ei ole vähimati õigust oma arvamusele, solvavad taolised tegelased kogu vabadussamba kontseptsiooni. Sellal, kui “kunstiintelligendid” hordide viisi välismaale pagesid, et seal tikuvõileibu mugides “Eesti asja” ajada, läksid needamad noored, keda nad matsideks sõimavad otse koolipingist sõtta iseseisvuse, vabaduse ja rahvuse eest. Paljud neist ei olnud tegeliku elu näinud, paljud neist ei näinudki. Aga tänu neile on meil oma riik, õigus ilma repressioone kartmata poolt ja vastu argumenteerida — ning õigupoolest ka võimalus taoliseid nihilistlike avaldusi ajakirjanduses avaldada. On ainult õiglane, et noored järeltulevatest põlvedest otsustavad, millist Eestit me tahtsime, sest nemad peavad selle üles ehitama. Üritades küll oma sõnu pehmendada kõike populistlikult valitsuse kaela veeretades ei näe mees lühinägelikult, et seesama rahvas valis need inimesed enda eest otsuseid tegema ning otsus on praeguseks juba tehtud. Kahju härra Kalm, et teil ei õnnustunud kogu projektiga sentigi teenida. Loodetavasti ei tähenda see seda, et teie lapsed nüüd nälga näevad ja teil endil tuleb kerjakott seljas tänavale minna. Aga teil oli kuus korda varem võimalik endale sobilik sammas ehitada ja see võimalus on nüüd käest antud.

Õigupoolest enamus “kunstiintelligentidest” kritiseerijatest ei ole mitte ühtegi omapoolset ettepaneku teinud ja sellega toetavad nad sisuliselt parka säilimist Vabaduse platsil, mis parimal juhul sümboliseerib autostumist, globaalset soojenemist, elitaarsust ning laiskust. Ka mõttelaiskust.

Selle koha pealt müts maha sambasse seniajani üsna vaenulikult suhtunud Eesti Päevalehe uudistetoimetuse juhataja Vallo Toometi ees, kes võtab selle asja kokku nii:

Juba ainuüksi asjaolu, et see mälestusmärk on tekitanud ühiskonnas sellise väreluse, näitab, et sellest on juba enne tema tegelikku sündi kujunenud märk. Maamärk, millel on jõudu, on sõnum, on kirge, on mõte. Seda oleme oodanud kaua. Esteetiline täius, mille mõte, mõõde, aade ja eesmärk jääb hoomamatuks ja mille kõrvale tuleb kirjutada, mida sellega tahetakse öelda, võib küll olla kunstigurmaanidele hea tikuvõileib, kuid sõdurisupi maitset ta edasi ei anna. Seestpoolt valgustatud Vabadussõja sammas Vabaduse platsil võib kujuneda isegi tuletorniks, mis aitab Eesti sünges talve- ja sügiskaamoses suunda leida.

Väga palju inimesi on hääletanud mälestuse jäädvustamise poolt oma annetusega. Seda võiks ülekantud tähenduses võrrelda ka koolipoiste sõttaminekuga, kus paljud neist andsid oma elu. Inimesed – kes vähem, kes rohkem – on andnud enda poolt, mis võimalik, et auvõlga tasuda. Nad on rahul, et see mälestusmärk tuleb, nad on rahul selle kujuga, nende ootus on selle püstitamine. Demokraatia on sünnitanud ka vastuvoolu, mis vaidlustab samba kuju, esteetika, koha ja ehitamise põhimõtted. Lihtsa allkirja andmisega. Sellel allkirjal pole kaugeltki seda kaalu, mis nende inimeste omal, kes on endast andnud niipalju, kui võimalik, et see mälestusmärk tuleks. Kokku üle üheksa miljoni krooni. Seda ei ole küll palju, kuid see on nende annetajate püha tahe, usk paremasse homsesse, mis väljendub tänus minevikus vabaduse toojatele. Kuid ka samba vastased võiksid teha annetuse… näiteks uue, neid rahuldava vabadussamba loomiseks. See oleks positiivne ja edasiviiv. Koha leiaks ka.

Allkirju samba toetuseks ning teha annetusi saab siin: http://vabadusesammas.planet.ee/