pronto.ee

Või nagu keegi ütles: “Life ends, shit goes on!” Või siis üks teine lõõritaja oma loos: “Shit must go on!”

Ühesõnaga, nagu te kõik juba aru said, hakkasime me Kadriorus kaarte taguma, mis sujuvalt läks üle Eurovisiooni eelvooru vahtimiseks. Seekord olime me aga superkavalad — keerasime selle Reikopi iba juba alguseks vait ja Raadio2-e selle eest jälle hästi kõvaks. Miks R2? Väga lihtne, seal tegid altenatiivset EV ülekannet kaks rahvlikul tasemel tunnustatu irvhammast Juur ja Kivirähk, kes olid omale varakult varunud ühe kohupiimatordi, kolme sorti juustu ning d?inni ja toonikut. Seda, et Eurovisioon pole mingi meelakkumine suutsid nad suurepäraselt tõestada, sest juba saate alguses oli tunda, et mehed on eelnevalt mõned tropid teinud. Ja kuni lõpuni lakkusidki nad mee asemel hoopis dzinni ja toonikut. Minu masti mehed. Kuna nad laupäeval samuti otseülekannet teevad, siis olen ma raudsel ka siis raadio ette naelutatud.

Meie nägemus oli asjast selline, et meie väike Eesti on tavaliselt lõhenenud, ning ka seegi kord polnud mingi erand. Eurovisioonil esines Esimene Eesti ja Teine Eesti. Kuna Teine Eesti moodustab häälte arvult tavaliselt siiski enamuse sai see edasi. Esimene Eesti, Paadamiga ja Lõhmusega eesotsas pidid aga oma grammofonid kokku pakkima ja oma üleeuroopalise tutipeo lõpetama. Rahvuslikust seisukohast lähtudes kahju, aga igasuguse elementaarse kriitika- ja maitsemeele seisukohalt lälle täitsa OK.

Muide, tuletage mulle pärast meelde, et ma pean tegema sellest Esimese Eesti euroloost covery nimega: “Let’s get laid!”

Hirmsal kombel tahtsime ise Moldaavia poolt hääletada (see oli see kamp, kus traditsiooniliste operatiiv-taktikaliste sekspommide asemel lippas laval ringi hoopis rahvariides mutt hiiglama piraka trummiga). See oli aga tõeline piin, kuna meie kuulus “kvaliteetoperaator” tegi kõik endast sõltuva, et seda ei juhtuks. Mina sain näiteks lõpuks oma hääle anda alles 4 sekundit enne hääletamise lõppu. Kuni selle hetkeni oli kogu aeg “Message not sent!”. Raisk! Ma kujutan ette kuidas Juha “Joomahullu päevaraamatust” oleks kohemaid selle asemel, et oma blogisse märkmeid teha, saatnud EMT ninamehele, või aadressile everyone@emt.ee kurja kirja, mis oleks alanud sõnadega “Tšau pihkur!” ja lõppenud sõnadega “Mulle näkku ei nikuta!”

Ahjaa, mis puutub eelpoonimetatud juttu, siis on see Joomahullu triloogia saanud omale vahepeal neljanda osa. See vist ei ole küll enam triloogia, kuid olgem ausad, tegu pole mitte esimese kirjanikuga, kes selliseid elementaarseid kaanoneid eirab. Näiteks Douglas Adamsil oli lausa kuueosaline triloogia. Go figure!