Ei ei … jutt ei käi antud hetkel mitte Rootsi hövitamisest vaid ikka lennukitest, mille ümber on viimasel ajal üsna palju tolmu üles keeratud. Enne kui teemaga edasi minna vaatame kõigepealt millega meil üldse tegu on.
Toote täielik nimetus on Saab JAS-39 “Gripen” ja oma esimest korda sai see mudel rattad õhkutõusurajalt lahti 9. detsembril, 1988. See on pisut rohkem kui 10 aastat hiljem kui näiteks Soome lennuväes kasutusel olevad F-18 marki lennuk, mille esimene lend oli 18. november, 1978. Lennuki nimes lühend JAS koosneb kolmest sõnast, mis laias laastus iseloomustavad lennuki olemust: Jakt (küttima, jahtima, taga ajama. kasutatakse ka hävituslennukite kohta: jaktflyg), Attack (ründama) ja Spaning (luurama).
Tegu on niisiis kergehävitajaga, mille põhiliseks eesmärgiks on luure ning vaenlaste hävitajate katmine. Tegu on ühe odavaima kaasaegse hävitajaga, kusjuures odavus kajastub nii hinnas kui hoolduses — fakt mis on seda üllatavam, et karakteristikutel on ta oma klassi üks paremaid lennukeid üldse kogu maailmas.
Gripenit disainides otsustas Saab deltatiiva ja canardite kasuks. Deltatiiva on paljude inimeste jaoks praktiliselt sünonüüm Inglise-Prantsuse ühistööna valminud Concore ülihelikiirusel lendav reisilennukiga. Canardid ehk eestiivad — on lahendus, mille puhul ei asu horisontaalseks navigatsiooniks vajalikud stabilisaatoid mitte põhilise kandepinna küljes, vaid selleks on eraldi pisemad tiivad enne päris tiibu. Seda arhitektuuri peeti enne täiselektroonilise juhtimissüsteemide (avioonika) kasutuselevõttu pisut ebastabiilseks kuid praeguseks on see üks eelistatumaid lahendusi ning näiteks Gripeni puhul kasjastub see eelkõige selleks, et lennuks on väga kiire ning äärmiselt juhitav, samas vajades maandumiseks pea olematut rada. Näiteks kõik testlendude käigus toimunud õhkutõusmised ja maandumised sooritati Linköpingi lennuväljale maalitud 9 x 800 meetri suurusesse kasti. Põhimõtteliselt võib selle lennuki puhul kasutada stardiplatvormine ka piisavalt sirget ja siledat tavalist maanteejuppi.
Kirjelduse lõppu veel nii palju, et kuna lennuki avioonika on 100% elektrooniline ja programmeeritav on võimalik ka see, et suure osa uuendusi on sellele lennumasinale võimalik teha tarkvaraliselt, ilma kruvikeerajat taskust välja õngitsematagi. Lisaks kergendab see diagnostikat ning hooldus, mis lõppkokkuvõttes ongi üks komponent, mis selle hoolduse nõnda odavaks muutub. Gripeneid on nii ühe ku kahekohalisi, mis muudab selle kõrgtehnoloogilise tapariisti väga sobilikuks ka uute pilootide väljaõpetamisel.
Omavahel öeldes ma väga ei usu, et keegi hakkab Eestile nõnda vägevad lennumasinaid tasuta või siis väga odava raha eest jagama. Kuigi Rootsile oleks see ilmselt kasulik — esiteks aidatakse kodumaist sõjatõõstust, teiseks söödetakse sisse uusi turge, kolmandaks parandatakse portfoliot, neljandaks kaitstakse samas ka oma piire. Põhimõtteliselt näeb rootis nagu enamus Euroopast potentsiaalset ohtu eelkõige just meie idanaabri suunalt ja andes bufferriigile oma ülejäägid on võimalik parandada enda julgeolekut oluliselt soodsama kursiga.
Tõsi miinusena tuleb siinkohas mängu see, et need lelud ON kallid ja värtuslikud, mistõttu neid ei ole mõtet siin muidu jagada, samuti on Rootsi rõhutatult neutraalne riik. Hagades tasuta või odavat tipprelvastust NATO bloki liikmele kerkib koheselt õhku küsimus, et KUI neutraalne see meie neutraal siis tegelikult on?
Delfi proovis kõmujanus asja serveerida ka nõnda, et lennukite vastuvõtmine on sigakallis üritus. Kulla Delfi — omariiklus pole kunagi odav olnud.
peamine häda on pigem nii olemasolevate kui hangitavate uute mänguasjade puhul inimressurss, s.t., et kas uue tehnika jaoks väljaõpetatavad mehed ka aasta pärast paigas on. aga antud juhul paneb järjekordselt imestama austet riigikogulaste sinisilmne suhtumine, et nuiata rootslastelt suvalisel kohtumisel lennukeid, ise tundmata täpselt kaitseväe vajadusi ja võimekust ning spetsialistide hinnanguid asjale.
Hävitaja piloodi koolitamine kestab minimaalselt 6-7 aastat. Minu teada ei ole Eesti seni käivitanud piloodikoolitust. Hävitajate hange täna on mõttetu, kuna KV-l puudub kompleksne kava lennuväe väljaarendamiseks.
Aga kui me neid täna ei hangi ja väljaõppet ei alusta lükkame aina seda asja edasi ja lõpuks on tulemus kus me hakkama kiiruga ja meeletult suuremate rahadega asja ettevalmistama. Gripenid sobivad ilusti meie maa õhujõudude väljatöötamise algusesse.
Mis nokk kinni – saba lahti loogika see on? Meil pole vaja piloote kuna meil pole lennukeid ja meil pole vaja lennukeid kuna meil pole piloote?
Kes on väitnud, et pole vaja piloote või et Eestil pole vaja oma air-policing võimekust? Vähem demagoogiat.
Jutt oli sellest, et Eestil puudub kava, mida ja milleks. Sellises olukorras ei ole hange esimene ja kõige pakilisem asi.
Aga mis hankest sa räägid üldse? Jutt on hetkel selles, et Rootsi kavatseb osa oma lennuväest koondada. Hetkel käib nendepoolne arutelu, mis tõenäoliselt ise võtab paar aastat aega. Alles seejärel hakatakse vaatama, mida nende lennukitega teha. Üks mingi sepp seal pakkus välja, et annaks need Balti riikidele, kuna nad niikuinii moodustavad Vene ees puhvertsooni ja lennukid täidaks ikkagi neile esialgselt mõeldud funktsiooni.
Kui ka kõik peaks minema nii nagu plaanitud ei ole neid lennukeid niikuinii oddata enne viite-kuute aastat, mistõttu just praegu oleks paras aeg tegutsema hakata. Ja kui tuleb välja, et lennukeid niisama ei saa, saab neid ju alati osta. Eesti on arvutuslikult umbes viis korda väiksem Soomest. Soomlastel on 80 hävitajat, mistõttu Eesti jaoks oleks sobilik kogus umbes 16. Ja minu arvates on just praegu paras aeg sellega tegelema hakata.
vat just ei old “mingi sepp seal”, vt tsitaati delfi uudisest: Probleem hävitajatega tekkis kolmapäeval, kui Rootsis töövisiidil viibivad riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmed kohtusid oma Rootsi kolleegidega. Eesti Päevalehega vestelnud allika sõnul ei teinud pakkumist esimesena mitte rootslased, küsimuse Rootsi hävitajate Eestile andmise või odavalt müümise kohta tõstatasid Eesti poliitikud.
vot.
Öeldi, et kui kavatsete anda või odavalt müüa, siis meie võtaks vastu küll. Vähemalt kordki haarasid Eesti poliitikud härjal sarvist ning ei jäänud äraootavalt passima — sellist võimalust ilmselt teist korda ei tule.
Oma hävitajate üksuse soetamine on meiesugusele riigile strateegilise taseme küsimus nii aineliselt kui ideeliselt. Üleüldise üleilmastumise tõttu oleks meil ikkagi targem õhusõja võimekuse osas hoida nende ligi, kes seda võimet omavad ja sellega pidevalt tegelevad. Leian, et sõjaliselt oleks maksimaalselt paarikümne Gripeni suuruse hävituseskadrilli olemasolu vaid rahuaegselt teovõimeline. Sõja seisukorras tuleks nii väikese üksuse kasutamine kõne alla vaid suuremate operatsioonide käigus koostöös suuremate liitlaste üksustega. Rahvusvaheliste üksuste kokku harjutamine on aga juba peenem ja kulukam teema.
Seepärast olekski minu meelest poliitikutel targem tihendada sidemeid liitlastega ja otsida lahendusi kuis meie riik saab ühisesse õhuvõimekusse muul viisil investeerida. Näiteks meie helgemaid piloodiks soovijaid lepinguliselt naabrite õhuvägedesse õppima ja teenima saates.
ma ei viitsi nüüd siin eriti vaielda ega mööda internetti edasitagasi kammida, aga sõltub tõesti konkreetsest olukorrast, mis seal toimus. üks point on see, et poliitikureod peaksid olema adekvaatsed ja tuginema oma ala asjatundjatele ja kui on vaja arvamust avaldada, siis teha seda piisavalt diplomaatiliselt, et ei jääks muljet, et “oi, teil on lennukid üle vä? andke siia!” teiseks, kaitsevägi ise on tunnistanud, et vähegi spetsiifilisemate oskustega meestega on probleem. või siis ehk rahaga, millega neid kinni hoida. ja kuna eesti riiki on niikuinii suurematega võrreldes kallis ülal pidada, siis peaksid kõik otsused võimalikult ratsionaalsed olema, kuigi isiklik lennuvägi tundub olevat meelitav idee.