amazon.com: “Broken Angels”
Richard Morgani “Broken Angels” on teine raamat Takeshi Kovacsi sarjast (eelmine kandis nime “Altered Carbon”). Eelmise osaga võrreldes on täheldada märkimisväärset edasiminekut — nii sõnaseadmise kui jutu voolavuse seisukohalt. Seetõttu olen täiesti nõus nende meestega, kes otsustasid Morganile Philip K. Dicki auhinna jagada.
Nagu eelmises lõigust juba aru oli saada, keerleb kogu värk taas kord Takeshi Kovacsi ümber. Seekord ei tegele mees enam mingi detektiivitööga, vaid on ühinenud väikese palgasõdurite armeega, kes teeb väikest tellimustööd nimega “kõrvalisel planeedil mässu maha surumine.” Selline tavaline, rahulik, väike sõda — inimene peab millestki ju elama. Kõik laabus kenasti kuni talle tehti ettepanek millest oli väga raske keelduda.
Selgus, et “marslaste” poolt mahajäetud varemeid uurides avastasid algajad arheoloogid midagi, millel oli potentsiaali ka kõige tagasihoidlikumate prognooside kohaselt kogu Protektoraadi käekäiku muuta — nimelt ruumivärava, mis lõi värava kahe ruumipunkti vahele. Inimeste tehnoloogia lubas ühest kohast teise lohistada vaid informatsiooni, seega oleks murrang olnud ilmne. Kuid see ei olnud veel kõik: selgus, et teisel pool väravat asus täiesti töökorras tulnukate tähelaev, mis oli sinna pargitud juba jumal teab kui kaua ning tiksus seal vaikselt automaatrežiimil. Potentisaalne rahasumma selle leiu müügi eest oleks olnud astronoomiline. Jäi ainult iiiimepisike probleem — nimelt kuidas seda müüa ja ise kogu kupatusest veel eluga pääseda.
Loomulikult ei pakutud seda diili Kovacsile juhuslikult. Pakkuja teadis, et mees on tegelikult endine Erisaadik: Protektoraadi eriväljaõppe saanud sõdur. Protektoraat oli sunnitud Erisaadikute projekti omal ajal kiirkorras lõpetama, sest saadud tulemus osutus liigagi effektiivseks ning nad ei saanud riskida, et nende töö viljad mingil hetkel nende endis vastu võiksid pöörduda. Kovacsi ülesandeks jäi seega leida ostja, kes neil lihtsalt kommi äravõtmise asemel neile ka reaalselt raha maksaks.
Edasi areneb lugu juba vanade heade militaarküberpungi kaanonite kohaselt: erinevad probleemid, mis tuleb lahendada, oma tiimi loomine, kõrgtehnoloogiline lahingutegevus, reetmised, tehisintellektid, nanotehnoloogia, tehistõelisused, jne. jne. Põhimõtteliselt kui inimesele peaks meeldima Stephenson ja Bujold, siis on see raamat talle. Puhas viis.
Ma muideks olen täitsa mõelnud, et peaks neid kodanik Kovaci lugusid lugema… tükk aega juba mõtlen, aga pole aega leidnud… ilmselt siis sügisel.
See postitus tegi isu muideks suuremaks… sellest ka kommentaar.
räägid sisu ära oma raamatukommentaarides.. pane esimesse lausesse ainult autor, pealkiri ja ‘k2ib kah’ va ‘masendav’ va noh nagu ahto muld teeb, siis igayks ise teaks mida edasi lugeda, su juttu va raamatut 🙂
Kuule mina tahan ikka teada, millest raamat räägib. Või oled sina selline mees, kes läheb pubisse, vaatab mingi imeliku nimega roog (näiteks “Seitse Kitsetalle”) ja oled kohe rahul kui keegi on kunagi öelnud, et “käib kah”. Kusjuures sa isegi ei tea kas see on praad, supp või salat.
vat olen jah selline mees, et ei taha et sisu kohe ette jutustataks. zanr ja kerge hinnang esimeses l6igus paluks, teises l6igus v6id sisu 2ra jutustada.. see va baas on t2iesti kasutusk6lbmatu mu meelest, kui krimka puhul kohe ja lats 8eldakse 2ra kes m6rvar oli on ju niiii p6nev lugeda.
aga eks ma olen piisavalt osav et ise endale lugemist otsida kah :p