Täna peetakse eestis siis rahvusvahelist devalveerimispäeva. Justnimelt rahvusvahelist, sest kodanikud ise selle pärast eriti ei muretse. Pärast Notšnoi Dozori avaldust tormas mustmiljon muulast ummisjalu valuutavahetuspunktidesse oma kroone väärtuslikuma saagi vastu vahetama. Mõneti koomiline olukord, kuid millegipärast räägitakse ajakirjanduses seniajani aiaaugust: küll kirjutatakse artikleid kui lollid on inimesed, küll antakse välja pressiteateid, kuid point pole ju selles.
See, et devalveerimisest pole hetkel suur mõtet rääkida näitab kasvõi see, et devalveerimise esimeseks tingimuseks on sõna “defitsiit”. Ühest küljest pole Marshall-Lerneri tingimus kaugeltki veel täidetud, teisest küljest ei ole vähemalt lähitulevikus võimalik selline asi, et riigi valuutareservid ammendatakse. See, et hullud omale välisraha kokku kahmivad ei vähenda ju selle kogust riigis. Võimalik, et kellegil tekkis hiilgav idee riik nõnda rahast kuivaks tõmmata, aga olgem realistlikud — see on umbes sama kaval idee, kui proovida maakera orbiiti oluliselt muuta ühe korraga kambakesi paigal hüpates. Õigpoolest on devalvatsiooni mõttekas umbes sama palju karta kui revalvatsiooni.
Võiks ju arvata, et kogu ürituse mõte oli Eesti valuutasüsteemi saboteerida, kuid sellisel juhul on küsimus, et kes selle plaaniga lagedale ujus? Kommentaatorite võime näha kõiges vene suurt ja karvast kätt ei lakka mind kunagi hämmastamast. Kui Venemaa tahaks Eestit selle koha pealt saboteerida, oleks tal selleks sootuks paremad võimalused meiega väliskaubanduse osakaalu suurendamise teel. mida aga pole toimunud. Oletatavasti on tegemist kellegi majanduslikult väheharitud kodaniku isetegevusega (mida muide tõestab ka avalduse sõnastus).
Palju reaalsem on ilmselt soov muulaste usaldust riigi vastu kõigutada. Ühes küljest on siin harjumus kõike riigi kaela veeretada — näiteks kui nüüd devalvatsiooni ei toimugi, siis peab ta ju oma elamisraha tagasi vahetama. Paraku pistavad valuutavahetuspunktid taaskord taskusse kopsaka vahendustasu, milles suure tõenäosusega süüdistatakse valitsust — jälle tõmbasite meid tillist. Võimalik muidugi, et kogu ürituse eesmärk oligi lollide käest nende raha ära võtta ja kogu lugu oli näiteks Davidi poolt fabritseeritud.
Aga murettekitav ei olnud mitte see, et inimesed õhtu otsa ringi rahmeldasid. Tegelikult on küsimus selles, et meie silmis täiesti marginaalne internetileht suutis mobiliseerida nõnda suure hulga inimesi lollusele. Ühest küljest näitab see seda, mis kanaleid inimesed info saamiseks kasutavad ja samuti nende kanalite usaldusväärsust. Nagu näha kerkibki siin õhku küsimus, et kas ikka ei ole mõistlik näha rohkem vaeva muulaste informeerimisega? Või äkki oligi tegemist projektiga praeguste kanalite usaldusväärsuse saboteerimiseks?
Kena devalveerimispäeva sullegi 🙂
Kyll oleksin praegu tahtnud omada mõnd valuutavahetuspunkti või midagi.
Mul üks töökaaslane, kes mitte kõige teravamate hulka ei kuulu, on terve päeva närviliselt uudiseid lugenud. Soovitasin tal mitte paanitseda, sest just seda ju oodataksegi. Ta ütles, et ta enam ei paanitsegi, sest tema juba vahetas kogu oma kroonide tagavara eurideks. Oh seda loomaaeda 🙂
Eks need allikad, mis seda mõttetut paanikat õhutavad saavad korraliku laksu enda usaldusväärsuse pihta ja ega seda usaldusväärsust muud moodi ei mõjuta kui läbi rahakoti. Kui ühe korra on inimene vastu pükse saanud, siis teist korda mõtleb ehk natuke kauem.
ma väga ei muretseks su viimases lõigus esitatud teema pärast. kuskil intervjuus tolle lehe inimene ütles, et kui igapäevaselt käib nende lehel 5-16 inimest siis eile olla käinud 500 inimest. ja see ei ole miski suur arv, arvestades seda palju venelasi üldse eestis elab.
huvitav kui suur oli see arv, mis oli erinev tavapärasest rahavahetajatest? pigem võiks selle esmalt välja selgitada ja siis alles murest rääkima hakata kui tegu on tuhandetes numbriga. praegu tundub et pigem oli siin tegu kümnetega..
BC, aga kujuta nüüd ette, et igaühel sellest 500-st on pere, nii about kolm põlve. Siis on neil veel naabrinaised ja sõbrannad, ja maja on taga garaaž, kus prügiämbrit välja viivad mitme magalaoone vuntsid mõned tunnid koos veedavad, sest 100 m eemal on putka, kust saab õlut.
Kõigil ju ligipääsu netile ei ole, aga traadita telefon töötab kordades efektiivsemalt, kui mõni riiklik meediakanal. Ja ega keegi sellist teid pidi liikuvat infot kuskilt kontrollima ei akka, sest any naaber on raudsetl usaldusväärsem kui Eesti Pank ja poliitikud.
Rohkem polegi vaja