Sõõrumaalt:
Sõõrumaa sõnul hakkab kala ikka peast mädanema ja praegune ühiskond on lihtsalt hüsteeriline. “Olen riigitruu inimene. Ühiskonnas sülitatakse presidendi peale ja hiljem isegi ei vabandata. Nii lihtsalt ei tohi käituda,” ütles Sõõrumaa.
Seda ütles Sõõrumaa selgituseks miks ta toetab Rüütlit. Nüüd on siis selge — kuna mõlemad on läbi ja läbi mädad (presidendi mädadust tunnistab Sõõrumaa selle lausega isegi), siis pole neil just raske ühist keelt leida.
Sõõrumaa tunneb isiklikult Arnold Rüütlit: “Ma pole kõigi nende aastate jooksul näinud, et Arnold Rüütel oleks käitunud inimesena ülbelt või pahatahtlikult. Rüütel oli nõukogude ühiskonnas lihtsalt suur mutter”
Ta on seniajani üks “Suur Mutter” — metallist rõnga see olev täiesti tühi koht.
“Ajakirjanikest ma parem ei räägi. Sappi pritsida ja stressi toota oskab igaüks, kamp poliitikuid on läbi ajakirjanduse loonud revolutsioonieelse õhkkonna.”
Revolutsioonieelne situatsioon on olukord, kus “juhtiv klass ei suuda enam juhtida ja alluv klass ei suuda enam alluda”. Arvestades sellega, et nii Toompeal, Tallinnas kui Kadriorus peremehetsevad KERA rahvavaenlased ei ole ilmselt eriti keeruline välja mõelda kes see “kamp poliitikuid” on. Selles valguses on jääb üles siiski küsimus, et miks Sõõrumaa räägib ühte, aga teeb hoopis teist. Või on ka tema peast mädanema hakanud?
Savisaarelt:
Kahte presidendikandidaati võrdlev Edgar Savisaar leiab, et Arnold Rüütel kehastab kindlust ja arusaadavust.
Vaat see on pärl — kui Eestis on üks mees, kelle jutust on praktiliselt võimatu aru saada, siis on see kindlasti Rüütel.
“Arnold Rüütel pole olnud halb president. Ehkki Rüütli poliitiline karjäär sai alguse ENSVs, oli tema isiklik panus Eesti vabanemisse suur.”
Oot, ooot! Ja Sõõrumaa just enne ütles, et mees oli suur mutter. Kumb ta siis on, kas president või mutter? Ja mis ajast suured mutrid suuri panuseid teevad?
Ta kehastab paljude eestlaste silmis kindlust, arusaadavust ja jätkuvust ning, mis väga oluline, ennustatavust.
Okei .. ma enam arusaadavuse üle ei ilgu — pigem hakkan ma õudusega mõtlema selle jätkuvuse peale. Arvatades sellega, et ta oli juba nõukogude ajal suur mutter, siis võib vabalt karta, et ta soovib selle nõukogude aja jätkumist.
Kahtlemata pole inimestel midagi peljata mehe puhul, keda nad on juba aastaid näinud ning kes on aus ja tasakaalukas.
Üht-teist ikka on peljata: seniilsust, vanadusnõtrust, dementsust, surma.
Mis aga Ilvesesse puutub, siis rohkem kui keskpärast presidenti, vajab Eesti võimekat välispoliitilist esindajat, leiab Savisaar.
Nõustun Savisaarega 100%. Paraku tema eelnev jutt läheb sellega konflikti. Rohkem kui Rüütlit vajab Eesti Ilvest.
Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare sõnul võib Toomas Hendrik Ilves laupäeval presidendiks valitud saada vaid punaveteranide ja “Notshnoi Dozori” abil.
Kas see tähendab lõpuks ometi seda, et Savisaar reedab Rüütli kui lootusetu läbikukkuja ja suure mutri ning hakkab Ilvest toetama? On ju mõlemate gruppide üle hetkel kontroll eelkõige just Savisaare enda rasvases peos.
Pean väga ettevaatamatuks respublikaan Jaan Elgula ja tema kaaslaste poolt rahva kutsumist Tammsaare parki üritusele „Laulame Ilvese presidendiks”. Mis on see muud kui poliitika toomine tänavale?
Täpselt nii see ongi — poliitika toomine tänavale, poliitika toomine rahva sekka. Kas selline halvustav sõnastus tähendab seda, et plaan hakata pidama presidendi otsevalimisi on nüüd kiiresti kalevi alla sokutatud kui rahvas samuti oma sõna sekka tahab öelda? Või seda, et eelmisest suuremast laulmisest on õppust võetud ja seekord kommarid ennast nii lihtsalt mõjutada ei luba?
Kuidas öelda Arnold Rüütli stiilis välja lihtne lause: “Ingrid, ma lähen poodi õlle järele”.
“Seoses kätte jõudnud äärmiselt tõsise, et mitte öelda teatud mõttes kriitilise situatsiooniga meie lähiümbruses, ma pean siin silmas teatavaid puudujääke, mille ületamatus võib põhjustada meie mikrokliimas raskesti prognoositavaid tagajärgi ja võibolla oleks siin asjakohane meenutada ühte teist teatavalt kriitilist situatsiooni kogu Vabariigis kümme aastat tagasi, mille me ühiste jõupingutuste tulemusena ja tänu siinkõneleja vatutustundlikule initsiatiivile, suutsime lahendada – mis ma tahan öelda? – ma tahan öelda, et me ei saa nüüdki taanduda oma põhimõtetest alla anda, me peame poest paar õlut ära tooma, Ingrid.”
Tervisi kah:)
Hah! Või nii (ma kasutan lühikest varianti): “kapis pole õltsi. See on psühhoterror!”