Nagu ma ennist mainisin jäin ma reedel valdgustkarvatel asjaoludel oma telefonist ilma. Tänu sellele läksin täna meie õigussüsteemi käest abi nõutama.
Saabusin kohale (Pärnu maantee osakond) kusagil veidike enne viit. Koguka tuharaga mammi troonis vastuvõturuumi puldis ja õhk tema ümber oli ebahuvist lihtsurelike vastu tiine. Küsimuse peale, et kus ja kuidas ma avaldust saan teha oli tema vastus napisõnaline: “Oodake!”.
Ootasin. Kuna ooteruumis polnud kedagi, siis moodustasin ühemehejärjekorra.
Vahepeal käis oma auto pärast üksteise järel valvelauamutiga tänitamas kaks komplekti vene rahvusest tegelasi. Venelaste puhul on naljakas see, et nad kannavad mingit rahvusliku mundrit — kohev jope ja triibuga vatiinsoojendusega dressid, mis meenutavad natuke sportlike vatipükse. Vaatamata nende pingutusele ei suutnud nad valvelauamuti ükskõiksusturvisesse lüüa ühtegi huvimõra. Kui üks mees juba liiga kõva lärmi hakkas tegema, kutsuti tagant ruumist mingi kolge, kes teatas venelasele (kelle nimi muide oli Petrov), et ta näeb täna oma autot sama palju kui oma kõrvu. Mina oleks tema asemel valinud mõne teise võrdluse, sest Petrovil olid hämmastavalt lontis kõrvad. Ta võis neid täiesti vabalt silmanurgast näha.
Ootasin. Vahepeal tuli mingi daam, kes väärikalt küsis avalduse tegemise võimaluse kohta. Valvelauamuti vastus oli endiselt napisõnaline: “Oodake!”
Ootasime. Kaua.
Lõpuks saabus pisikest kasvu särtsakas näitsik, kes mind taharuumi viis. Ärge nüüd kujutagegi endale midagi ette! Mind hakati hoopis üle kuulama ning minu ütluste põhjal avaldust tegema.
Neiu ilmselt polnud väga kaua riigitööl olnud sest ta küsis õigeid küsimusi ning naeratas õigetes kohtades. Kahju heast inimesest, küllap aeg ja riigitöö parandavad need “vead”. Neiu maalis keel püüdlikult suurnurgast väljas minu ütluste järgi paberile tähti. Mina jälgisin neiu sõrmi. Tüdrukul oli näppude ümber nii palju kulda, et seersant Bosco “B.A.” (Bad Attitude) Baracus A-Rühmast oleks kadedusest roheliseks läinud ja isegi mulle avaldas ta kollektsioon muljet.
Pastakaga kirjutamine on aeglane ettevõtmine. Neiu kirjutas, mina ootasin.
Kui kirjatöö valmis sai, oli tund ja kolmveerand sellest hetkest mööda, mis ma ooteruumi uksest sisse astusin. Põgenesin kiiruga ukse poole. Päris puhta nahaga ma siiski ei pääsenud — viimane asi, mida ma majast lahkudes kuulsin oli see, kuidas minu järel saabunud daam, kes kogu selle aja oodanud oli hüsteeriliselt kriiskama hakkas. Selgus, et minuga tegelenud neiu läks koju ja kõik ülejäänud vastuvõtjad olid hõivatud.
Post a comment