Raketiteadlane
Läbi aegade on erinevat värvi ja erineva taustaga diktaatorid tulnud ja läinud. Põhjused miks nad on tulnud ja miks nad on läinud on peaaegu alati olnud erinevad, kuid põhjus miks nad on võimul püsinud on alati olnud sama: alati eksisteerib hulk ambitsioonikaid inimesi kes sellest võidavad. Mõnikord on neid olnud sada, mõnikord tuhat, mõnikord kümme tuhat; igas süsteemis on kriitiline mass erinev ning mida suurem on süsteemis osalejate arv, seda suurem see number reeglina on. Need on inimesed kellel on süsteemi püsimisest ainult võita ja süsteemi kokkuvarisemisest ainult kaotada. Senikaua kuniks need inimesed on rahul, on diktaatori positsioon vankumatu. Ehk kui tsiteerida klassikut ning antud valdkonna spetsialisti, siis kaadrid otsustavad kõik.
Koos sellega on diktaatoril paar kohustust: diktaatoril on esindusfunktsioon — laias laastus on tegemist käilakujuga, kes peab hoolitsema selle eest, et inimesed tunnetaks igal sammul tema olemasolu ning tema võimu vääramatust. Samuti peab ta suutma garanteerida riigi sõltumatuse, sest kui pole riiki, pole mõtet eeldada ka hüvesi mida see riik domineerivale klikile tagada saaks.
Ning loomulikult kohustus loobuda peast kui eelnevad ülesanded täitmata jäid.
Kimide dünastia, ehk nn Paektu liin on olnud ideaalne diktaatorite taimelava: kolme põlvkonna jooksul on nende positsioon riigis tsementeerunud, küündides pea pilvedeni. Täispööretel toimiv porpagandamasin on suutnud paaritada religiooni ja kommunismi, mille tulemusena tekkinud groteskne kimäär võib tunduda meile küll koomiline, kuid oma võimupiirides täiesti ohustamatu. Seega saab vähemalt hetkel süsteemi põrmu paista vaid väline tegur.
Põhja-Korea on sellest alati teadlik olnud. Nad on teadlikud ka sellest, et USA vajab piirkonnas kolumatsi kellega selliseid majandushiiglasi nagu Jaapan ja Lõuna-Korea ohjata ja sestap on nad juba aastakümneid mänginud seda mängu, kus Kimid oma väikeautoga on kokkupõrkekursil USA veoautoga sundinud viimast alati viimasel hetkel teed andma: esiteks kuigi Põhja-Korea sõidukist ei jääks midagi järgi, poleks tekkinud kokkupõrge kerekahjustusi väärt, peaegi kaasneks sellega hulgaliselt mõttetud seletamist.
Nii on see mäng käinud juba aastakümneid kui poleks toimunud kaht halvasti ajastatud sündmust, mis eraldiseisvana vast polekski märkimist väärt, kuid koos viivad mängu täiesti uuele tasemele.
Esiteks on vahepeal Põhja-Koreast saanud tuumariik — mitte väga suur ja mitte väga ohtlik, kuid ka ühest õnnestunud plahvatusest piisab, et määratuid inimkahjustusi tekitada. Eriti kui ohver satub olema Jaapan kelle jaoks see on väga hell teema. Ilmselt pidas Kim Jong-un vajalikuks oma väikeauto mikrobussiks uuendada, lootes nõnda läbirääkimiste tarbeks paremat positsiooni saavutada. Teiseks on USA veoauto roolis ei keegi muu kui Donald Trump, mees kes ei kannata silmaotsastki väljapressimist.
Seega on hetkel kokkupõrkekursil kaks sõidukit, Kimide mikrobuss ja ameeriklaste hiiglaslik veoauto, mille roolis on Donald Trump. Ning äkitselt on Põhja-Korea ladvikule kohale jõudnud, et seekord kui nad ise kõrvale ei keera on kokkupõrge vältimatu. Ma arvan, et USA sõiduki sohver teab seda samuti ja ambitsioonikad inimesed Põhja-Koreas teavad, et ta teab. Äkitselt on Põhja-Koreas tekkinud väga suur hulk inimesi, kellel on väga palju kaotada ja koos sellega on kadunud põhiline tegur, mis diktaatorit võimul hoidab.
Uudiseid jälgides võib oletada, et sündmused mis päädivad Kim Jong-uni võimult tõukamisega on juba käima veeretatud: kimäär, mis siiani on teeninud oma eesmärki on muutunud liigseks ja koos sellega on vaja Paektu vereliin kas maamunalt pühkida või vähemalt täies mahus kontrolli alla saada. Praeguse diktaatori poolvenna Kim Jong-nami mürgitamine selle aasta veebruaris mahub sellesse pilti ideaalselt, samuti mitme Kim Jong-uni veresugulase hukkamine küsitavatel asjaoludel.
Suure tõenäosusega on järgmise aasta lõpuks toimunud Põhja-Koreas võimuvahetus: USA saab omale hõbevaagnal Kim Jong-uni pea ning vettpidava lubaduse tuumarelvadest loobumiseks. Donald Trump saab omale uhke märgi rinda, Põhja-Korea säilitab oma iseseisvuse ja eksistentsi ning sealne karm diktatuur leebub asendudes stagnatsiooniga (ehk siis pulti satub meie mõistes Brežnev), mis siis mingil hetkel kokku variseb. Võidavad kõik, välja arvatud praegune diktaator, aga eks ta ongi selle ära teeninud.
Post a comment