pronto.ee

40km/h

Rahvaküsitlus Tallinnas on läbi saanud ja katset piirata liiklemise piirkiirust Tallinna kesklinnas võib lugeda läbikukkunuks; selle idee poolt oli alla viiendiku hääletanutest. Selline tulemus oli ka ette prognoositav ning võib isegi väita, et äkki oli tegemist lihtsalt suitukattega mingile muule kitsaskohale (näiteks auklikud teed) elik rahva pahameele suunamine ülerõhuventiili.

Kuigi tagantjärele pole ilus rusikatega vehkida, otsustasin ma igaks juhuks mõned kalkulatsioonid teha. Paar liikluskunni (näiteks Villu Vane) on väitnud üsna koomiliselt, et mida aeglasem on liiklus, seda rohkem mahub autosid korraga tee peale, kuna autode pikivahe väheneb. Selle väite naeruväärsts näitab ilmekalt see, et kõige rohkem mahub teele autosi, mis on pargitud ja kui vähegi võimalik, siis küljega sõidusuunas. Jutt ei käi ju sellest palju teele autosi mahub, vaid ikka sellest kui suur on magistraalide läbilase.

Olgu, laseme numbritel enda eest rääkida. Linnas peab pikivahe olema vähemalt pool sõidukiirusest ehk siis 50km/h puhul on selleks numbriks 25m ja 40km/h puhul 20m. Oletame lisaks, et auto pikkus on keskmiselt 5 meetrit ehk teisisõnu läbiks kontrollpunki üks auto 50km/h puhul iga 2.16 sekundi tagant ja 40km/h puhul iga 2.25 sekundi tagant. Ehk teisisõnu mahuks sama lõiku läbima tunnis 50km/h puhul 1666 autot ning 40km/h puhul 1600 autot. Vahe on küll suhteliselt marginaalne, kuid numbrid ei taha kuidagi nõustuda Vane sõnavõtuga. Lisaks on näha, et mida aeglasem on liikumiskiirus, seda suuremat mõju avaldavad erinevad sundpeatused, nagu valgusfoorid, ristmikud ja teeandmised.

Asja teeb muide huvitavaks ka see, et aastast aastasse on õnnetuste arv kogu linna piires kahanenud ning ma ausalt öeldes ei suuda meenutada, millal toimus viimane tõsisemate tagajärgedega õnnetus Tallinna südames, mis ei oleks olnud seotud ühistranspordi, joobes juhtide või jõhkrate liikuseeskirjade rikkumisega, mida kogu see ettevõtmine niikuinii ei kataks. Isenesest on ju tore järgmine aasta uuesti deklareerida, et jälle on vähem õnnetusi ja üürata ajakirjanduses nagu Jeeriku pasun: “Tehtud!” Paraku oleks see juhtunud niikuinii. Ja kui juhtumisi peaks õnnetuste arv kasvama, siis saab ju alati väita, et muidu oleks probleeme veelgi rohkem olnud …

Üldiselt võin ma tuua veel paar asja, mis kogu selle kampaania oleks problemaatiliseks teinud. Nimelt tähendab linnaliikluse kiiruspiirangute muutmine automaatselt ka valgusfooride ja liikusmärkide ümber seadistamist. Summad, mis selle peale kuluks võivad vabalt ületada 10 miljoni krooni piiri. Teiseks väheneks kindlasti juhtide tähelepanu, sest linna loomulik liikumiskiirus on umbkaudu 55km/h — kui kõik piirangud kaotada, siis see number on nii öelda loomulik kulgemistempo, mis iseeneseslikult linnas tekiks. See on nagu kõndimistempo, mis iseeneseslikult jääb enamustel inimestel kusagile 5km/h kanti ja millest aeglasemalt kõndimine nõuab eraldi pingutust. Mida rohkem peab autojuht hoidma oma pilku ja tähelepanu spidomeetril, seda vähem ta jälgib ümbrust. Hea näide on Suur-Ameerika vilkuvate tuledega vöötrada, mis tõmbavad küll endale juhi tähelepanu kui teevad seda vöötrada ületava inimese arvelt ja vähemalt minu arvates on sealsete viimase hetke äkkpidurdustest ringitud plekimõlkimiste arv pärast selle jõulupuu paigaldamist hoopis tõusnud. Muide, suure tõenäosusega oleksid sohvrid seda piirangut en masse erianud, aga kas on vaja teha seadusi, mis juurutavad inimeste mõtlemises seadusekuuletust?

Lõpuks ei saa muidugi ümber ka sellest, et tipptundidel (ja ka enamustel muudel tundidel) ei ole kesklinnas ka parima tahtmise juures maksimaalse lubatud sõidukiirusega liigelda, mis tähendab seda, et kogu see ettevõtmine on juba oma eos täiesti mõttetu tsirkus, poliitiline Potjomkini küla.