Mõned kanded tagasi rääkisin ma Londoni metroos toimunud intsidendist brasiilasest elektriku Jean Charles de Menezesiga. Kogu algselt avaldatud informatsioon baseerus suuresti pealtnägijate tunnistusele, mis pärast võrdlemist turvakaamerate lintidega osutusid täiesti valedeks. Kuidas selline asi üldse juhtuda sai on BBC Newsi selle artikli sisuks.
Selgub, et enamus inimesi märkab sündmuse toimumise ajal sündmust ennast, mitte selle osalisi. Näiteks kui keegi peaks tõmbama metroos välja tulirelva, siis fokuseerub inimese tähelepanu automaatselt relvale endale ning kui pärast küsida sellel pealtnägijatelt, kes täpselt relvaga vehkis, avastab inimene endagi üllatuseks, et ta ei suuda seda meenutada. Kuid sellega asi ei piirdu: kõige häirivam kogu värgi juures see, et mälu ise täidab puuduvad küngad — näiteks selle intsidendi puhul kui näidati tegelase pilti, siis paigutas mälu automaatselt puuduva detailina just brasiilase näo üle piletibarjääri hüpanud tegelasele. Hilisem uuring näitas, et tegelikkuses nägi fotopoe pidaja Christopher Wells hoopis erariietes politseiniku.
Muide, taoliseid intsidente on varemgi juhtunud — näitena toodi 1969 toimunud kuritegu, kus lõhuti hunnik parkimistulpasi ning mis päädis tulevahetusega politsei ja tagaaetava vahel. Kuigi esimasel kahtlusalusel oli veekindel alibi ning tunnistajate ütlustes oli vastuolusi pandi mees sellele vaatamata soolaputkasse, kuna kaheksa tunnistajat arvasid just teda kurjategija olevat. Hiljem tabati tegelik kurjam ning süütu mees vabastati. Nii et — pealtnägemiseni!
Post a comment