… jookseb praegult kinodes ja selle originaalnimetus on “Lucky number Slevin” (plakatil ka Sle7in). Film on üksjagu veider ja omajagu komplitseeritud narratiiviga mille tõttu võib seda mõnes mõttes täiesti võrrelda Kaklusklubiga (“Fight Club”). Ei, seal ei ole skisofreenikuid kahe minaga, ma pidasin rohkem silmas seda fiilingut mis asja taga on. Kogu asjas on piisavalt keerdkäike, et filmi ei saa täpsemalt kirjeldada ilma midagi välja lobisemata (ka see on sarnasus). Ühesõnaga liin areneb nõnda, et eksisteerib kaks omavahel tülitsevat gangsterite kampa, millest ühte juhib Boss ja teist Rabi. Mõlemal on poeg, kes on on pealiku uhkuseks ja auks ning kui ühe poeg maha tapetakse eeldab ta loomulikult, et tegu on tema vastase plaaniga ning palkab omale ühe tuntuima kõrilõikaja, kes eales New Yorkis on käinud — mr Goodkati. Ootamatult põimub sinna sisse meie õnnetu Slevin, kes pika sündmusteketi finaaliks kogu selle jama keskele prantsatab. Vaesel Slevinil on natis nii Boss, Rabi, politseinikud kui mr Goodkat personaalselt ja nagu üks politseinik talle ütles: “oled sa nii suures jamas, et selle jaoks pole nimegi veel välja mõeldud!”
Kogu filmis on ohtrat musta huumorit ja mentaalset sparringut, mille üheks põhjuseks on Slevini haruldane vaimne seisund — ta ei ole võimeline mitte millegi üle muret tundma isegi kui ta tahaks. Seetõttu ei karda ta suurt midagi ja suuvärk jookseb mehel sirinal nagu õmblusmasin (kohati nagu veidike paistes õmblusmasin, sest gangsterid ei ole just tuntud oma naljasoone poolest). Tsiteerin vabas vormis ühte lõiku filmist, kus Slevin esimest korda Rabiga kohtus:
Selvin: “Kuulge, te isegi ei otsinud mind läbi, mul oleks vabalt võinud relv kaasas olla.”
Rabi tõmbab laua alt välja lühikese haavlipüssi, mis on kogu aeg Slevinile kõhtu sihtinud.
Rabi “Tead, meil juutidel on erinevaid käske ja keelde kuid tõeliselt tähtsad on neist vaid kolm: ära kummarda ebajumalaid, ära löö üle aisa ja ära tapa tahtlikult. Seega kui sa oleksid midagi proovinud ning ma oleksin sulle haavlid kõhtu kihutanud oleks olnud tegu enesekaitsega, mistõttu oleks see olnud …”
Slevin: “Kosher?”
Rabi: “… vastuvõetav.”
Hindeks paneks 5/5 … üle pika aja midagi tõeliselt vaatamiseväärset. Ahjaa .. pange filmis pisiasju tähele. Nagu heas detektiiviloos ikka vihjatakse pljusi asju juba algusest saadik ette.
No on küll hea film, aga faitklaabi tasemeni ikka ei küündi. Suvine ajaviide lihtsalt. Ja see võimetus muretseda ei pruugi tal nii siiras midagi olla, nagu lõpus selgub. Tegelt mulle lõpp ei meeldinudki vist eriti… esimesed 2/3 filmi oli hea ja võrreldav faitklaabiga. Minuarust.
Aga Pronto teeb head reklaami. Kui ma muidu ei oleks kino poole suvisel ajal ilmselt vaadanudki siis nüüd lähen küll. Fiatklaab või mitte, 5/5 peab ikka midagi tähendama 🙂
NB! SPOILERID!
Lõpp oli mitmekihiline. Nagu näha oli tüüp ootamatult segaduses — see oli ka Goodkati kui kasuisa viimane õppetund talle. Ehk siis see, et kui sa endast ei hooli, hooli vähemalt inimestest kes sinust hoolivad. Ja tee oma otsused ise — ära vaata kellegi poole pimesi alt ülesse. See oli tegelikult sama olukord, milles Goodkat oli olnud siis kui ta poisi ellu jättis ning ta adopteeris. Põhimõtteliselt kordas Slevin tema käiku ja “adopteeris” selle naabriplika.
Asi selles on, et kui ta oleks tõsiselt tahtnud seda tsikki maha tappa, siis ta poleks seda Slevinile öelnud. Ma arvan, et et kui Slevin oleks sealkoridoris öelnud, et ära tapa, oleks Goodkat öelnud, et okei, ei tapa. Aga kuna poiss kehitas õlgu ja ütles okei, siis pidi ta selle testi läbi elama. Sellele viitas läbi kogu filmi ka see “ma tean, et sa tead, et ma tean, et sa tead” rida. See, et ta tsiki elama jättis oli ka omamoodi temapoolne õnnistus noortele.
Tähendabki. Minu arvates aasta parim nähtud film seniajani.
Aga Kariibi mere piraadid? surnukirstul viisteist meest, hoirassaa ja pudel rummi
Ei kvalifitseeru ühel põhjusel: see aasta kuni praeguse hetkeni.
Ma ei saanud ikkagi aru sellest, miks selline külmavereline proff nagu Goodkat poisi alguses üldse ellu jättis. Või miks vaatamata kõigele siiski sellise “kvalifikatsiooniga” mees palgati väikest last maha lööma.
Muidu oli tegu igati arvestatava filmiga, mis jääb siiski kõvasti alla oma žanri tippudele nagu Tavalised kahtlusalused või ka Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne. Ka Kaklusklubiga ei kannata ta erilist võrdlust.
Tore on muidugi näha, et Brüüs on endiselt vormis ja stiilne.
Ahjaa, sel aastal oli minu meelest kergelt parem film veidi sarnase müstifitseeritud ülesehitusega Inside man. Ja aasta parim film seni on pika eduga V for Vendetta, mille valmimisaasta on küll 2005, aga esilinastus ta sellegipoolest ametlikult sel aastal.
Õnnelik number Sleitsmele annaks 7.5/10. Või siis sinu skaalal 4-/5
Minu meelest ei olnud V sugugi aasta parim film. See oli lihtsalt lõpuks ometi üks koomiksi põhjal vändatud film mis enam vähem normaalselt välja tuli. Ja kaks suitsevat rauda ei minu arvates nii kramplik film, et see mulle üldse ei istunud. Kui film sind algusest peale mõtlema ei pane, siis on tegu puhta poosetamisega. Siin ma katsusin algusest peale nuputada, kus kuradi kohas kogu see asi kokku jookseb.
Miks Goodkat poisi ellu jättis? Ma kardan, et põhjus võib olla selles, et Goodkat on ise olnud kunagi poiss kes ellu jäeti. Pealegi oli ta siis alles suhteliselt rohkeline ja pealegi ei tahtnud seda tööd keegi teine.
Muide, see poisivärk võib olla kuidagi seotud ka Slevini vaimse konditsiooniga — nimelt kui paljud inimesed näkku sihitud püstolitorule vaid põgusa pilgu viskavad ja seejärel küsivalt sihtijale otsa vaatavad?
Enam vähem normaalselt tulid välja Spider ja X menid. V for Vendetta oli pigem meistriteose mõõtu. Samast klassist Sin cityga. Parem kui viimane.
Ise ei ole suurem nn tarantinokino austaja, aga Snatch ja Lock, stock olid ikka kuramuse stiilsed, koomilised ja lahedalt üles ehitatud. Mis sest, et seal suuremat “kes on kes” müsteeriumit polnud. Originaalsem nägu oli neil sellegipoolest, kui praegusel Õnneseen Slevinil.
See vaimne konditsioon võis ju ka olla väljamõeldis. Palju üks pisike ameerika poisinatuke ikka reaalsest maailmast jagab, umbes tuleb mingi onu akna juurde, ütleb, et on isa sõber. Poiss ei jagagi midagi kui talle relv näkku topitakse.
Aga ma võin ka eksida.
mitte anonymous vaid Malcolm
Pisuke vihje: ei ole sugugi kindel, et Slevinil ka tegelikult selline syndroom oli. Nii ta väitis jah. aga ta väitis ka paljusid muid asju. Iseenda kootud ämblikuvõrgu keskel istudes ja vaadates, kuidas kõik teevad sinu stiimulite peale ettenähtud liigutusi nagu marionetid, oleks intellektuaalselt piinlik murelikuks muutuda. Pigem võiks imestada, et tyyp naeratamise asemel tõsistes kohtades itsitama ei kippunud.