Niisiis, ostsin omale täna NBS-i uue plaadi “War in Wonderland”. Pean tunnistama kohe, et võrreldes eelmise plaadiga (“Successful, Bitch and Beautiful”) on tegu ilmse loominuglise tagasiminekuga. Helifoon kui selline on loomulikult edasi arenenud ja hetkel võib juba rääkida väljakujunenud nobigsilence saundist, aga sellest üksi on vähe. Võtmesõnaks on siinjuures motörheadiseerumine, mis tähendab seda, et asjassepühendamatu jaoks on bändil ainult üks lugu, mida erinevate sõnadega kedratakse. Kui Motörheadi puhul see trikk isegi töötab, siis selle plaadi puhul jääb midagi siiski puudu. Samuti tundub kogu see kupatus kuidagi pisut liiga steriilne.
Ärge siiski võtke mu kriitikat liiga tõdiselt. Pigem oli tegu lihtsalt liiga kõrgete ootustega, mis ei täitunud. Omas kaalukategoorias on NBS endiselt vaieldamatu liider, samuti on tegu asendamatu plaadiga autosõidul ja tausta loomisel. Omalt poolt panen hindeks 6/10.
NB. Ma hiljem kirjutan siia plaadist natuke pikemalt. Hetkel pean aga tagasi töö kallale asuma.
või et motörhead ei meeldi jah? raisk.
Ja lugesid sa selle välja kust?
motörheadi fånnid on årevuses
las ma karjun 🙂
Miks küll?
Tänud arvustuse eest!
Meenuvad ühe Eestis kõvasti omal ajal viina ära hävitanud Soome ärimehe sõnad… olid midagi umbes nii “Kirjutagu mis tahes peaasi, et nime õieti kirjutavad”:D
Khmm… No-Big-Silence kirjutatakse sidekriipsudega;)
Selge pilt, kohe parandan ära.