Minu eelmine auto sai viis aastat vanaks ja sestap tekkis plaan oma sõiduvahendit kaasajastada. Pärast suuremat vaagimist ja proovisõite jäi sõelale Nissan Ariya. Õigupoolest jäi sõelale kaks autot: Nissan ja Tesla Y, aga pärast mõningastkaalumist otsustasin seekord võimaluse Nissanile anda. Otsustavaks argumendiks jäi siinkohas tõik, et Nissanil on Eestis esindus ning Teslal pole.
Oma loomult ei ole ma autoinimene. Enamus numbrid ei ütle mulle suurt midagi ja isegi kui ütlevad ei lähe mulle suuremat korda. Määravaks faktoriks oli, on ja jääb minu jaoks see tunne kas antud auto on minusuguse inimese jaoks tehtud või mitte. Ariya seda kahtlemata oli, isegi üksjagu rohkem kui Tesla.
Kui kellelgi tekkis küsimus, et miks just elektrikas, siis selleks oli mul tegelikult koguni neli põhjust:
Esiteks oli mul autot vaja linnasõidu jaoks. Elektriauto n.ö. magus punkt on kusagil 40-50 km/h vahel — see on kiirus mil sõiduki kütusekulu on kõige väiksem. Näiteks mul eelmisel autol mis sõitus surnud dinosaurustega oli see kusagil 80-90 vahel. Ühe eelis on ilmselgelt linnas, teisel maanteel. Ma teen 90% oma sõitudest linnas, seega polnudki siin väga midagi mõelda.
Teiseks argumendiks oli, et nii umbes 5 aasta pärast mil ma plaanin järgmist sõidukit soetada on elektriauto müümime ilma igasuguse kahtluseta lihtsam.
Kolmandaks ma proovisin enne ostu erinevaid sõidukeid ja no ei ole midagi parata, elektrikad jätsid mulle tükk maad parema mulje.
Neljandaks on kütuse päritolu. Rõhuv osa traditsioonilisest kütusest tuleb tänapäeval ühest või teisest riigist kuhu suunas ma ei tahaks mitte ühtegi senti teele panna. Ma ei ole eriline eetikaetalon, aga isegi mul jookseb kusagil piir.
Aga.
Ma tegelikult mõtlesin, et ma kirjutan siin mõned punktid mida oleks tahtnud teada enne kui ma uue auto ostsin. Ehk läheb lähheb kellelgi veel neid vaja.
Akujäägi ärevus (range anxiety) ei ole tegelikult teema. Päriselt ka, ma olen sõitnud oma Ariyaga risti ja rästi läbi kogu Eesti, käinud kaks korda Leedus ja võin kinnitada — mul ei ole korda tekkinud isegi servast tunnet, et võiks kuhugile tee peale ripakile jääda. Kui kusagil on elekter on seal võimalik vajaduse korral sõidukit laadida. Ja kiirlaadimisjaamu on praeguseks juba jalaga segada.
Mis viib meid punkti juurde, et tanklad ei ole samuti teema. Kui kodus laadijat pole, siis saab laadida enam-vähem suvalise supermarketi parklas. Ja kuna poodi on iga paari päeva tagant ikka asja, siis tähendab see seda, et aku on enam-vähem jooksvalt täis. Ma olen poole aasta jooksul spetsiaalselt autot laadinud vaid nii umbes 5-6 korda, enamus neist nende kahe Leedu sõiduga seoses mida ma ennist mainisin.
Laadimiseks piisab mobiilirakendustest. Alguses on see pisut tüütu, kuid praeguseks on mul kõikide olulisemate laadijate rakendused olemas. Nende kvaliteet küll kõigub veidi, kuid suures plaanis töötavad nad sarnaselt: lisad om kaardi makseviiside hulka, sõidad laadimisjaama juurde, viskad kaabli külge ja klikid laadimise käima. Mingeid kaarte, lepinguid ja muud jura pole tegelikult vaja. Kui sul peaks olema elektritarbimise leping mõne tarnijaga, siis saad veel alet kah.
Aeglasem laadimine on odavam, teinekord koguni poole odavam. Lisaks kogu see soga laadimiskiiruste kohta pole eriti oluline: esiteks olen ma poole aasta jooksul sattunud laadima vist kokku 3 korda kohas kus mul õnnestus kolmekohaline laadimiskiirus kätte saada. Kohti kus TEOREETILISELT on selline kiirus on olnud kümneid ja kümneid. Teiseks kusagil 40kW juures on laadimine väidetavalt kõige akut säästvam. Kui sul kiiret poole, siis pole mõtet ka akut piinata.
Laadijaid on meie kandis kokku kolme sorti: CHAdeMO, mis on sama hästi kui surnud, aga kuna see on kasutuses vanematel ja endiselt väga levinud Nissan Leafidel, siis neid veel ära ei kaotata. Praktiliselt kõik uuemad autod on CCS2 ühendusega ja nende jaoks on ka rõhuv enamus laadijaid on selle jaoks mõeldud. Eksisteerib ka Type 2 mis on CCS2-e alamosa (ma üldistan siin pisut, aga suures plaanis on see nii). Praktikas tähendab see seda, et kui autol on CCS pesa, siis võtab see vastu ka Type 2-e.
Elektriautode distants on üllatavalt hea. Näiteks ametlikult lubab Nissan, et Ariya sõidudistants täisakuga on 450km. Praktikas oli see talvel nii umbes 400km ja suvel kuni 600km. See viimane oli ikka väga suur üllatus; selgus näiteks, et ma sain Kaunasest Tallinnasse ühe laadimisega.
Mis distantsi maanteesõidul puutub, siis elektrisõidukite puhul hoiab akut kokku kui mõne suurema sõiduki tuules liikuda. Kusjuures see kokkuhoid on päris raju: 10-20%.
Ma kirjutan oma kogemustest ilmselt veel. Hetkel on mul endale sellega seoses ainult üks etteheide: oleks ma teadnud kui äge sõiduk see on, oleks ma Ariya juba aasta varem ostnud.
Post a comment