Kuna mul kohe-kohe saabub sünnipäev, siis otsustasin ennast selle puhul premeerida uue mööblitükiga. Ma ei mäletagi millal see viimati juhtus kui ma omale midagi taolist soetasin. Kuna mu suures toas on suur plakat pappkasti peal juba aastaid diivanilaua funktsioone täitnud, siis otsustasin selle ümber vahetada — osta.ee-st sai leitud sobilik pakkumine ja ära ostetud (825 krooni). Läksin kohale, kõik oli väga hea, isegi kui päris aus olla, siis hulga parem kui ma ise lootsin. Ainuke probleem oli nende kummijulladega klaasi ja raami vahel (sellised, mis ühte otsa pidi istuvad tapiaugus ja teine ots on iminapalaadne), aga see oli ka kirjelduses olemas ning minu poolt arvesse võetud. Kummijullad olid täiesti äratundmatuseni deformeerunud. Tassisime selle laua siis Tarmoga minu juurde ja suundusime kummijullajahile.
Kõigepealt kimasime K-Rauta poodi, kust meid saadeti (viisakalt! väga hea pood on see muide) kohe edasi Aatriumisse vai Marivarisse (mõlemad on Järvel). Läksime Aatriumi ja vähemalt minul vajus mokk lahti — mida kurat?! Mööbli hind on uskumatu, sisuliselt neljast lauajupist kokku löödud raam maksis seal neli tonni!!! Ma arvan, et lähitulevikus saadan selle arvutivärgi kus kurat ja hakkan hoopis neid raame tegema. Okei .. marssisin furnituuri osakonds (pärast pooletunnist ekslemist suvalise mõttetu ja sigakalli mööbli vahel). Näitasin neile ühte endist (väga deformeerunud) jullat. Kohe kui müüja oli silmanud, mida ma sealt saada kavatsen läks õhk tema ümber ebahuvist tiineks. Kuna oli selge, et ma ei kavatse oma mahagonipuust kapile kullast nuppe ropu raha eest osta, siis oli vastus kiire tulema — Ei! Meil SELLISEID asju siin ei müüda. Suundusin Marivarit otsima.
Jalutasime kauplust mööda seda kohta leida püüdes ringi. Möödus poolteist tundi.
Marivari on tegelikult Järve Keskuse sissepääsust kohe paremat kätt. Sealt saime teada, et selle kummist vidina nimi on kandur ja, et neil on ainult vale number kandureid. Otsin neid valesi siis viis ja läksime sööma. Jalad olid sitaks väsinud.
Kodus tõmbasin kotist välja vaibanoa ja lõikusin kandurid parajaks. Panin lauaplaadi (sigaraske jupp karastatud klaasi) peale ja jäin oma tööd imetlema. Ma olen ikka sitaks kõva meistrimees küll! Kui kellelgi on vaja tulevikus kandureid timmida, siis minul on selles must vöö nüüd. Ja oma mööblitööstuse avan niipea kui viitsin. Ilmselt seega mitte lähitulevikus.
Post a comment