Kuigi otsa tegi meil lahti Delfi-Debiilik, on ka muudel meediaväljaannetel oma käparditest kirjatsurad olemas. Ajakirjandusliku ande puudumist kompenseeritakse kõrgelennuliste “uute” ja “huvitavate” hüüdnimedega: Baari-Paavo, Vändra-Aveli ja ennast uue särava komeedina Eesti kõmutaevasse põrutanud Iglesiase-Elina. Personaalselt ajab mind selline labane sildistamine lihtsalt öökima.
Kõrvaltvaatajana samas ei saa ma siiski märkimata jätta, et Vändra-Aveli on iga kell kõvem tegija kui Iglesiase-Elina. Ühel on ette näidata ainult üks välismaine lembelaulik, teisel aga terve vald!
Need va nimetamiased toovad mulle alati võika irve näole, sest meenub vana ilus piiika (veel pikema, kui minu oma) habemega anekdoot, mille ma halva maitse tunnusena siin ära toon:
Kaks vana sõpra saavad kokku, puhuvad maast ja ilmast ja siis üks ütleb teisele:
“Kuule, tead, ma kavatsen naise võtta”
“Kelle?” tunneb teine huvi
“Ah, tead, on üks Mari, Elvas elab”
“Oioi, ära sa teda küll võta, ma tean teda küll, temaga on terve Elva maganud.”
Eks lobisevad veel natuke, lähevad laiali. Mõne aja pärast kohtuvad uuesti ja ütleb endine peigmees mõtlikult:
“Tead, ma ikka võtsin Mari naiseks, käisin Elvas, pole just teab, mis suur koht.”
Selline lugu Elva-Marist
Siiajlõppu võiks märkida, et Vändra ei ole kah teab mis suur vald 😉
Ja tissid! Vald ja tissid! Ära olulist unusta niimoodi!
ära puikle vastu, hakka parem omale sobivat silti kultiveerima. siis on lootust, et kui ajakirjandus su avastab, võtavad olemasoleva sildi üle, mitte ei kleebi sulle ise mingit jubedust külge 🙂
mina näiteks tahan olla suhkru-tank. palun mind edaspidi nii kutsuda.