Ühes teises teemas läks asi lõpuks selle peale, kas erakonna väärtust arvestatakse tehtud tegude järgi või mitte. Minu seisukoht on selline, et asi võib esmapilgul nii tunduda, kuid tegelikult seda ei ole. Meelis arvab, et minevik määrab kõik.
Miks ma nii arvan? Teema on iseenesest huvitav ja sellel on ka praktiline väärtus.
1) Kui kõik sõltub minevikust, poleks RP mitte kunagi kuhugi saanud. RP-l nimelt puudus minevik, seega ei olnud meie puhul küsimuseks mida me oleme teinud, vaid pigem see, et mida me pole teinud. Igal juhul vahet pole — ei olnudki justkui midagi ette näidata. Juba sellest võib järeldada ühte asja — minevik on pigem koormaks. On ju üldteada fakt, et kui sa oled mingi jamaga maha saanud, siis mäletatakse seda kaua-kaua. Head teod ununevad aga kohe.
2) Arenenud demokraatiaga riikides, kus nn iseseisvuspuberteet on ammu läbi saanud ei rõhu keegi ennast reklaamides oma minevikule (a la lubasime tsikke nagu kärbseid pekitükil). Enamus tehtud tegusi on võimalik soovi korral tõlgendada mitmeti — näiteks praalis Palts, et just tema takistas Viru juurdeehitust. Aga vajaduse korral võib seda tõlgendada mitmeti — Palts on ettevõtluspidur, Palts ei hooli turismist (Tallinna hotellide täituvus on niivõrd kõrge, et vabade kohtade juurde loomine peaks olema üsna kõrge prioriteediga. Pidagem meeles, et iga turist toob meile iga päev umbes 1000 krooni raha sisse.), Palts takistab uute töökohtade loomist. Kõik sõltub tegude tõlgendustest. Või võtame meie kõikide lemmikpeksukoti Elmar Sepa — mees seletas, kuidas tänu temale keelati öine alkoholimüük: tagajärjeks igaõhtune baariralli ning suur hulk purjus noori inimesi linnas, kasvanud liiklusõnnetustelt põgenemine ja järjest suletakse väikepoode. Minevikule rõhudes tuleb olla kuradi ettevaatlik ja seetõttu ei näinud me näiteks Bushi reklaamikampaanias kordagi vihjeid tema nimevikule. Sest kaua sa ikka jõuad oma tegudega uhkustada. Pidid oma tööd tegema ja tegid, kõik. Ma ei käi päev otsa ringi ja ei seleta kõigile, et ma olen tubli, sest pesin hommikul hambaid. Ja kuna mul on hambad pestud, siis tänu sellele ei ole sul lihtsalt muud võimalust kui sa pead mind suudlema. Sheesh!
3) Poliitika ja juhtimine on äärmiselt volatiilsed alad. Kõik päevad pole vennad ja samuti pole vennad ka aastad. See, et sa midagi kunagi tegid ei garanteeri su edumeelsust veel tulevikus. Kunagi oli peakohuke tõepoolest Rahvarinde üks eetvedajatest ja igati tänuväärse asja tegija. Praegult tundub, et ta üritab kõike seda olematuks teha. Nagu näha ei ole minevik mingi argument.
Kokkuvõtlikult: unusta minevik ja looda, et seda on teinud ka sinu valijad. Igal tegijal on kapis paar luukeret (tegijatel juhtub ikka) ja küllap need juba kolisema hakkavad kui keegi su mineviku lähemalt silmitsema hakkab.
Kes mineviku ei mäleta elab tulevikuta ütleb vanasõna ja RP minevikuta olek oli aktuaalne eelmistel valimistel. Praegustel valimistel oli kõigil minevik olemas, va vist SDE? Mingid vene klenskid ja muud tiblad jäävad minu arvestustest niiehknaa välja.
SDE on Mõõdukad.
Mis minevikku puutub, siis RP puhul enamus inimesi jutskui ei suuda meenutadagi, mis RP-l viga on. Midagi suurt ju hingel polegi. Siis meenub Lihula, kuid selle sündmuse jaoks tuli samuti initsiatiiv ju hoopis oravate käest. Seega saab selle puhul süüks panna pigem ebalust.
Seejärel meenubki kohe see vastandumine ja lubamine, mis kenasti liiva jooksis — mäletate, et RP lubas läbipaistvat riiki, avatud juhtimist ja muud ilusat ning õilsat. Käidi isegi kirikus vandumas. Lõpuks korjati kokku kõik protestihääled ja siis paar aastat hiljem lasti need mõnusa kohinaga potist alla.
Inimesed tihtipeale ei mäleta isegi põhjust, aga nad mäletavad emotsiooni. Seepärast sai RP ka nii hävitava hinnangu korruptsiooniküsitluses.