Ma olen avastanud uue meetodi vihma manamiseks. Selleks läheb vaja a) mind ja b) autot. Asi käib nõnda, et ma sõidan autoga veidikene aega ringi, mille tulemusena läheb auto väljast mõnusalt poriseks. Seejärel kaalun ma auto pesemist. Umbes tund kuni kolm enne plaanitud aega hakkab vihma sadama. Ja nii iga jumala kord.
PS. Mõned minu blogi lugejad väitnud, et vihma hakkab sadama kohe PÄRAST auto pesemist. Tegelikkuses on asi pigem selles, et nad on põhjuse ja tagajärje sassi ajanud. Mõned inimesed on sellised tormid, kõik on “tehtud-mõeldud”. Loomulikult hakkab ka nende puhul vihm sadama pärast MÕTLEMIST, kuid kuna nad on selleks ajaks juba auto puhtaks pestnud tundub neile, et vihma hakkas sadama pärast PESEMIST.
Ma mõtlesin, et ainult minul on nii. Muide, kui te imestate, miks nii soe on siis – ma panin talvekummid alla just vahetult enne tänavuse lume sulamist. Ja muideks üleelmine suvi oli sellepärast ilus, et ma kordagi oma autot ei pesnud (Pronto ka kindlasti ei pesnud).
Sama siin, niipea kui naelad alla sai kadus lumi nagu peoga pühitult.
“Some state that Murphy’s law cannot operate as a subset of something useful; for example: “It will start raining as soon as I start washing my car, except when I wash the car for the purpose of causing rain.” O’Toole’s commentary on Murphy’s law is: “Murphy was an optimist!” These mutant versions demonstrate Murphy’s law acting on itself, or perhaps Finagle’s law acting on Murphy’s law. These perversions of Murphy’s Law can be summed up in Silverman’s Paradox: “If Murphy’s Law can go wrong, it will.”
http://en.wikipedia.org/wiki/Murphy's_law
🙂