Vahepeal on ajakirjanduses hakanud maad võtma uus kurikaval plaan lubada 16 aastased valimiskastide juurde. Esmapilgul tundub, et iseenesest pole ju vahet, sest valdavalt noored armastavad ennast niikuinii pidada apoliitilisteks ning nende huvi valimiste vastu on tingitud pigem sellest, et neile ei ole hetkel hääletusõigust. Trotsist, või nii.
Kui ringiga tagasi asja juurde tulla, siis hakkab asi tunduma aga järjest paradoksaalsem. Mäletate, mis juhtus Kristiine Prismas? Kaks 17 aastast tegelast käisid politsei mahitusel õlut ostmas. Nagu näha kaupluse müüja pidas neid täiesti mõistlikeks ja täieõiguslikeks Eesti Vabariigi kodanikeks, võimelised iseseisvalt otsuseid vastu võtma, kuid politsei ning Keskerakondlik linnaviletsus nii ei arvanud. Ma ei tõesti ei kujuta ette miks arvavad mõned tegelased, et õlle lipsu alla libistamine nõuab rohkem elukogemust ja vastutustunnet kui ühe või teise poliitikuhärra püünele upitamine.
Kuid see selleks. Kujutagem nüüd ette olukorda, et üldises apaatsustuhinas võetaksegi vastu otsus 16 aastaste valimiskastide juurde lubamiseks. Ütleme, et mingi kildkond seab oma valimislubaduseks muu hulgas ka alkoholimüügi vanusepiirangu alandamise 16 eluaasta juurde ja saab röögatu koguse noorte hääli ning puldi juures absoluutse enamuse. Ja seejärel viib oma valimislubaduse ellu. Kas vanemad olijad vaataks seda värki endise stoilisusega pealt?
Või üldse — on seal mingisugust vahet, mis vanuses mida ja kus teha võib?
Post a comment